Pöördumine Õiguskantslerile: Hariduse kui põhiõiguse tagamine

1. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lg 1 järgi on igaühel õigus haridusele, sh alusharidusele.
Kooliealistel lastel on õppimine kohustuslik, mis ei erine erivajadustega laste puhul ehk kõikidel
lastel on sõltumata tervisest jm piirangutest õigus haridusele, vastava õiguse realiseerimist tuleb
vajadusel toetada tugiteenustega (tugiisik, õpetaja abi, abiõpetaja, logopeed, eripedagoog,
sotsiaalpedagoog, psühholoog jms) ja muude erilahendustega (väikeklassid, individuaalne õpe
jms). Õigus haridusele tagamine on riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesanne, tugiteenuste
tagamine, sh rahastamine, on kohalike omavalitsuste ülesanne. Põhiseaduse § 37 lg 5 kohaselt
on hariduse andmine riigi järelevalve all.
Lisaks põhiseadusele rõhutab võrdsust ja mittediskrimineerimist ka ÜRO puuetega inimeste
õiguste konventsioon, mille preambuli kohaselt peab puuetega lastel olema võimalus täielikult
teostada kõiki inimõigusi ja põhivabadusi teiste lastega võrdsetel alustel. Lisaks kohustab
artikkel 24 tagama, et puuetega inimesi ei jäeta puude alusel üldharidussüsteemist välja ning
puuetega lapsi ei jäeta puude tõttu ilma tasuta kohustuslikust algharidusest või keskharidusest.
Ka kohustab konventsioon tegutsema selle nimel et puuetega inimestel oleks juurdepääs
kaasavale, kvaliteetsele ja tasuta alg- ning keskharidusele võrdsetel alustel oma kogukonna teiste
liikmetega ning õigus haridusele realiseerimiseks tuleb riigil võtta kasutusele konkreetse inimese
vajadustest lähtuvaid abinõusid ja meetmeid.

2. Puuetega Inimeste Koja (EPIKoja) poole pöördub järjest enam erivajadustega laste vanemaid,
kes on raskustes oma lastele hariduse, st nii alushariduse (lasteaed) kui ka põhi-ja
gümnaasiumihariduse tagamisel, kuna lapsed vajavad õppeprotsessis lisatuge, mida neile
piisavas mahus ja määral ei võimaldata. Kui vastavat tuge (tugiteenused) ei ole, siis erivajadusega
lapse jaoks on hariduse omandamine äärmiselt keeruline, mõnikord ka võimatu. Pidevad
probleemid ja võitlus hariduse saamise nimel kurnab samal ajal ka vanemaid ja teisi pereliikmeid.
Eelneva tõttu jääb laste haridus poolikuks, nende võimalik parim ressurss ei realiseeru ning
hilisem panus ühiskonda on selle võrra väiksem ehk tegemist on ilmselgelt kaotatud ressursiga hiskondlikus mõttes. Sama oluline on konkreetse lapse põhiõigus haridusele, perekonna kui terviku ootus erivajadusega lapse ja tema lähedaste toetamisele ja märkamisele ning vajaduspõhise toe osutamisele.

Erivajadustega lastel on õppeprotsessis tugiteenuste saamisel suuri probleeme, kuna spetsialiste erialane kompetents. Eeltoodu viib sageli olukorrani, mil Rajaleidja on hinnanud konkreetsete tugiteenuste vajadust, kuid haridusasutused neid tagada ei suuda ja kahjuks ka täiendavaid samme teenuste tagamiseks lähitulevikus ei planeeri. Vanemad on lastele tugiteenuste tagamise asjaajamistes sageli nö üksinda, tajudes pidevat vastandumist ja survet kuni keeruliste konfliktideni välja. Kõik eelneva paneb erivajadusega lapse perekonnale ebamõistlikult suure vaimse surve.

Lisaks on vanemal sageli keeruline mõista, et kelle kaudu peaks tulema nt tugiisiku teenus kui laps vajab teenust nii kodus kui ka koolis ning teenuse üle otsustab kohalik omavalitsus samaaegselt nii sotsiaalhoolekandelise toe osutajana kui ka koolipidajana. Vaidluste keerukust võimendab ka asjaolu, et erivajadusega laps vajab sageli kohaliku omavalitsuse abi ka muude sotsiaalteenusteenuste saamiseks nagu transport jms. Seega on kohaliku omavalitsusega asjaajamised vanemate jaoks sageli keerukad.

Vanemad on laste õiguste eest seistes ehk tugiteenuste saamiseks sunnitud sageli esitama korduvaid taotlusi ja pöördumisi haridusasutustele, erinevate spetsialistidega, sh koolipidajate ja esindajatega korduvalt kohtuma, otsuseid ja protsesse kriitiliselt analüüsima ning vajadusel ka otsuseid vaidlustama. Viidatu eeldab asjaajamise võimekust, õigusalaseid teadmisi ning julgust, tahet ja elulistele raskustele vaatamata vaimset jõudu.

3. EPIKoja vaatest on vastavate pöördumiste arv viimasel ajal kasvanud. Probleeme on juhtumipõhiselt käsitlenud ka Õiguskantsler oma seisukohtades. Asjaolu, et riigi tegevuses on erivajadusega lapsele hariduse kui põhiõiguse tagamisel puudujääke kinnitab EPIKoja variraportis ja Riigikontrolli auditites märgitu. Probleemi olemust ja ulatust tõendab ka Haridus-ja Teadusministeeriumi (HTM) kodulehel olev arvukas järelevalve õiendite loetelu. EPIKojale on teadmata, kas ja milline on vastava järelevalve reaalne sisu, sh kuidas kontrollib HTM järelevalve teostajana ettekirjutuste/õiendite täitmist, kas ka reaalselt on määratud sunniraha ehk mis järgneb sellele kui haridusaustus seadusest tulenevat kohustust ehk õigust haridusele, mille eeldus on ka tugiteenuste ja erilahenduste pakkumine, ei taga.

Lähtudes eeltoodust leiame, et riik ja ka kohalik omavalitsus ei ole teinud piisavalt selleks, kõikide laste põhiõigus haridusele oleks tagatud. Põhiõigus haridusele ja kaasava hariduse põhimõte ei saa olla lihtsalt loosung või formaalsus, millega sõnavõtte ilmestada. Tegemist on olulise süsteemse kitsaskohaga, mis vajab põhimõttelist ja sisulist arutelu ning kiireid muudatusi. Probleemi lahendamist ja süsteemi korrastamist ei saa jätta juhtumipõhiselt vanemate kanda, kahjuks ei korrastu süsteem ka iseeneslikult. Eelneva tõttu palume Õiguskantsleril kui põhiseaduslikkuse kaitsjal, inimõiguste kaitse ja edendamise asutusel ning lasteombudsmanil algatada vajalik ametkondlik omavalitsuste ülene diskussioon selleks, et erivajadustega laste põhiõigus haridusele oleks reaalselt tagatud ega eeldaks iga lapse puhul lõputuid juhtumipõhiseid vaidlusi ja konflikte haridusasutustega.