Eesti Puuetega Inimeste Koja sisend Kutseseaduse eelnõu ja sellega seotud rakendusaktide kohta

Eesti Puuetega Inimeste Koja sisend Kutseseaduse eelnõu ja sellega seotud rakendusaktide kohta

Eesti Puuetega Inimeste Koja (edaspidi EPIKoda) missioon on puuetega ja krooniliste haigustega inimeste elukvaliteedi, ühiskonda kaasatuse ning eneseteostuse võimaluste tõstmine läbi huvikaitse ja koostöö.

EPIKojale ei ole saadetud antud seaduse eelnõud kooskõlastamisele, kuid kuna kvalifikatsioonide, kutsete ja oskuste süsteem mõjutab otseselt puuetega inimeste ligipääsu haridusele, ümberõppele, tööturule ja karjääriteedele, on äärmiselt oluline, et süsteem oleks ligipääsetav, õiglane ja kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga. Eelneva tõttu peame oluliseks tagasiside anda. Üksiti rõhutame, et kaasamise hea tava kohaselt tuleb asjasse puutuvaid sihtgruppe kaasata juba õigusakti väljatöötamise etapis. Palume edaspidi lisada EPIKoda partnerite nimekirja, keda poliitikakujundamisse ja eelnõude kooskõlastamise protsessi, töögruppidesse ja komisjonidesse kaasata.

Alljärgnevalt toome välja peamised ettepanekud ja seisukohad.

1. Mõistete selgus, ligipääsetavus ja mõistlikud kohandused kutse andmise protsessis

Eelnõus kasutatavad mõisted, nagu „kompetentsuse hindamine“, „sobiv eksamikeskkond“, „elektrooniline eksam“, „ligipääsu tagamine“, ei ole piisavalt selgelt määratletud eelkõige ligipääsetavuse ja kohanduste vaatest. Nende tegelik puudumine võib praktikas viia subjektiivse tõlgenduseni, mistõttu ligipääsetavus on vaid näiline. Seni, kuni puudub üheselt mõistetav kohustus tagada ligipääsetavus ja rakendada mõistlikke kohandusi, võib jääda puuetega inimeste kompetentsus hindamisviisi tõttu märkamata.

See puudutab nii:

• füüsilist ligipääsetavust (ruumid, liikumine),
• kommunikatiivset ligipääsetavust (viipekeel, lihtsas keeles juhendid),
• digiligipääsetavust (ekraanilugeja kasutamine, kontrastid, alternatiivsed eksamivormid),
• hindamiskorralduse paindlikkust (pikendatud aeg, suuline eksam, praktilise hindamise kohandused).

EPIKoja seisukoht on, et eelnõu vajab täiendamist, et vältida olukordi, kus taotleja tegelik kompetentsus ei avaldu eksamivormi tõttu (nt standardiseeritud kirjalik eksam, praktiline ülesanne, ajapiirangud).

Soovitame:

• koostada juhendmaterjal, mis avab ligipääsetavuse ja mõistlike kohanduste tagamise põhimõtted ning toob selged näited (nt viipekeeletõlge, lihtsas keeles juhendmaterjalid, alternatiivsed eksamivormid, hindamisaja pikendamine);
• lisada seletuskirja näitlik loetelu võimalikest kohandustest ja universaalse disaini rakendamise viisidest;

• tagada, et kõik kutse andjad läbiksid koolituse, mis käsitleb erivajadustega õppijate hindamise eripära;
• lisada hindamismeetodite määrusesse kohustus tagada toevajadusega õppijatele alternatiivsed hindamisviisid ning rakendada universaalse disaini põhimõtteid kogu hindamisprotsessi ülesehituses.

Selline lähenemine toetab õiguskindlust ning ühtset praktikat üle Eesti ning reaalse, mitte üksnes formaalse võimaluse omandada kutse võrdsel alusel teistega.

2. Tööellu naasmise toetamine pärast rasket haigust või tervisepiirangu tekkimist

Pärast tervisepiirangu tekkimist ei saa inimesed tihti ravi või taastumise tõttu jätkata varasemal ametikohal või täiskoormusega töötamist.

Uus kutse- ja oskuste süsteem peab toetama:

• paindlikku ümberõpet, mis arvestab inimese terviseseisundiga;
• oskuste järkjärgulist omandamist, sh osakutse tasandil;
• vähenenud töövõimega inimeste ligipääsu kutseõppele ja kvalifikatsioonile;
• katkestustega õpiteede jätkamise võimalust.

Oluline on vältida, et pikk ravi- või taastumiseperiood katkestaks inimese kvalifikatsioonitee või vähendaks tema konkurentsivõimet tööturul.

3. Tervise tõttu haavatavate sihtrühmade kaasamine analüüsi ja poliitikakujundamisse

Eelnõus loodavad struktuurid (Tööjõu- ja oskuste arendusnõukogu, valdkondlikud eksperdikogud jm) kujundavad edaspidi oskuste- ja kvalifikatsioonipoliitikat.

EPIKoja seisukoht on, et tuleb kaasata süsteemselt puuetega inimeste ja krooniliste haigustega inimeste organisatsioone. Oluline on analüüsida tööellu naasmise takistusi tervisepiiranguga inimeste vaates ning koguda andmeid, mis toetavad tervisepiiranguga inimeste karjääriteede alustamist, jätkamist ja seal püsimist.

4. Kogemusnõustajate kutse küsimus

Kogemusnõustaja baasõpe on reguleeritud Sotsiaalhoolekande seadusest tuleneva § 68 lõike 5 alusel. Kutsereformi osana ei ole ette nähtud kogemusnõustaja kutse ametlikku loomist, kuigi teenus on laialdaselt kasutusel sotsiaalvaldkonnas, tervishoius ja tööturuteenustes ning ühtse kvaliteedi ja standardi loomiseks on vajalik ametliku kutse loomine.

Praegune olukord tekitab mitmeid probleeme:

• kvalifikatsiooni kontrollimise aluseks on vaid koolituse läbimist kinnitav tunnistus;
• Kogemusnõustajate Koja register ei ole seaduslik ega anna kutsetasemele vastavat kindlustunnet professionaalsusest;
• teenuse kvaliteet on kõikuv ning puudub ühtne standard;
• see mõjutab usaldusväärsust kogu valdkonnas.

EPIKoja seisukoht on, et kutse loomine või vähemalt kompetentsiprofiili väljatöötamine on vajalik, et luua ühtne kvaliteediraamistik ja  tagada nõustamisteenust saavate klientide kaitse ning  teenuse läbipaistvust.

Kokkuvõte

EPIKoja seisukohalt on vajalik, et Kutseseaduse eelnõu ja rakendusaktid:

• toetaksid puuetega inimeste võrdset ligipääsu kvalifikatsioonidele,
• tagaksid selged ja ühesed kohustused ligipääsu ja kohanduste tagamisel,
• väldiksid olukorda, kus ligipääsetavuse puudumine või kohanduste pakkumata jätmine piirab inimese võimalust omandada kutset.

Samas on vaja olulisi täiendusi ligipääsetavuse, mõistlike kohanduste, hindamismetoodika ja sihtrühmade kaasamise osas. Usume, et inimõigustel ja ligipääsetavusel põhinev kutsepoliitika aitab kaasa nii puuetega inimeste suuremale tööhõivele kui ka õiglasemale ühiskonnale. Oleme valmis oma ettepanekuid ja seisukohti täiendavalt selgitama.