Postimees Arvamus. Jüri Lehtmets, Eesti Lihashaigete Selts: minu isa kandis mind koolis trepist üles. 2026. aastal oleme ikka samas kohas

Eesti lihasehaigete seltsi liige Karl (nimi muudetud) on sügava liikumispuudega noor, kes lõpetas sel kevadel põhikooli. Sügisel soovis ta jätkata õpinguid Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses – koolis, mille on lõpetanud paljud füüsilise erivajadusega noored, nagu ma isegi.

Õppekoht oli olemas, aga reaalset võimalust haridustee jätkamiseks ja iseseisvasse ellu astumiseks see ratastoolis Karlile paraku ei taganud. Pärast järjekordseid poolikuid reforme on liikumispuudega noorte hariduse omandamiseks vajalik tugi jäetud vaid perede korraldada.

Õppekoht on olemas, kuid vajalik tugi mitte

Puudega noorte haridus- ja tööelust kõrvalejäämisele pöörasid hiljuti tähelepanu Diana Põder ja Remi Gregori Sassi ERR-is ilmunud arvamusloos „Süsteem on suurem takistus kui erivajadus“. Nad näitavad oma kogemuste kaudu, kuidas noore tulevikku mõjutavaid otsuseid tehakse Eestis ilma tema vajadusi tervikuna arvestamata. Võime otse välja öelda, et süsteem ei klapi kokku, pigem on puudega noorel võimalus selle hammasrataste vahele jääda.

Õppimine on uue seaduse järgi 18. eluaastani kohustuslik, seega peaks haridussüsteem looma selleks vajalikud tingimused kõigile noortele. Eriti on vaja toetada neid, kes soovivad haridusteed jätkata, kuid vajavad selleks riigilt täiendavat tuge ja hoolt.

Liikumispuudega noore iseseisvumine ei sõltu ainult tema tahtest ja võimetest. Sama oluline on see, kas riik loob talle võimaluse õppida, elada vanematest eraldi ja harjutada igapäevast toimetulekut isikliku abistaja toel. Praegu liigume kahjuks vastupidises suunas ja liikumispuudega noore võimalus koolis käia on sisuliselt ainult pere mure.

Üheks tagasilöögiks on hiljutine reform, mille käigus viidi varem sotsiaalministeeriumi haldusalas olnud Astangu kutserehabilitatsiooni keskus haridus- ja teadusministeeriumi alla. Kui minu ajal, kümmekond aastat tagasi, õppis Astangul terve korrusetäis liikumispuudega noori, kellele oli tagatud vajalik tugisüsteem, siis praegu õpib seal vaid üks-kaks liikumispuudega noort.

Puuduva toe peavad korraldama nende vanemad, et tagada oma lastele võimalus koolis käia ja haridust omandada. Sageli pole perel seda tuge võimalik pakkuda ja nii jääb noor ilma oma tulevikust. See on juba aastaid nii olnud.

Reform on jäänud poolikuks

Ilmselt oli algne idee koolielu reformida hea mõte, kuid nagu meil sageli juhtub, jäi rakendamine poolikuks. Varem oli Astangu koht, kus erivajadusega noor ei omandanud üksnes eriala, vaid õppis ka iseseisvat elu. Keskuses olid kohapeal abistajad, kes toetasid noori igapäevatoimingutes. Tänu sellele oli võimalik jääda õpilaskodusse, elada vanematest eemal ning harjutada, kuidas oma abivajadust väljendada ja isikliku abistajaga koostööd teha.

Nüüd soovib Astangu olla üha rohkem tavapärane kutsekool. Keskuse sõnum on, et kool ei ole hooldusasutus ning igapäevase abistamise korraldamine on kohaliku omavalitsuse ja pere ülesanne.

Paberil võib selline vastutuse jagamine tunduda loogiline, kuid päriselus jääb kogu koormus vanematele. Nemad peavad leidma sobivad abistajad, pidama läbirääkimisi kohaliku omavalitsusega ja tagama, et abi oleks olemas nii hommikul, õhtul kui ka õppetöövälisel ajal.

Eriti keeruline, lausa lootusetu, on olukord kaugemalt tulijatele. Kui liikumispuudega noor tuleb näiteks Võrust Tallinnasse õppima, peab tema pere korraldama abistamise teises omavalitsuses, kodust sadade kilomeetrite kaugusel. Paljude perede jaoks võib see osutuda ületamatuks takistuseks. Statistika näitab, et nii on see paraku ka juhtunud.

Praxise värske uuring näitab samuti, et puuetega inimeste haridusteed piiravad õppeasutuste vähene ligipääsetavus, tugispetsialistide nappus ja tugiteenuste katkendlikkus. Puudega või vähenenud töövõimega tööealistest on kuni põhiharidusega 26%, kogu tööealisest elanikkonnast aga 15%, mis osutab ebavõrdsetele võimalustele hariduse omandamisel.

See ei tähenda, et liikumispuudega noori enam ei oleks või nad ei sooviks õppida. Nad lihtsalt ei jõua Astangule, jäävad õpilaskodust kõrvale või langevad õpingutest välja, sest vajalikku abi ei õnnestu korraldada.

Astangu algne mõte oli pakkuda tuge just nendele noortele, kellel on tavapärases kutsekoolis keeruline õppida. Praegu jääb mulje, et kõige suurema abivajadusega noored tõrjutakse sealt tasapisi välja, sest õppimiseks vajalikku tuge enam kohapeal ei pakuta.

Delfis eelmisel aastal kajastatud liikumispuudega Kristjani lugu kinnitab samuti, et kohaliku omavalitsuse ja pere koostöö ei pruugi noore õppimisvõimaluste ning vajaliku toe leidmisel toimida.

Selle asemel, et otsida ühiselt noore vajadustest lähtuvat lahendust, on pere sunnitud aastaid tõestama tema õigust haridusele ja iseseisvale elule. Seetõttu jääb süsteemis navigeerimine ja toe eest võitlemine ebaproportsionaalselt vanemate õlule ning igal aastal katkeb mitme noore haridustee.

Praeguse, vaid paberil toimiva süsteemi üks probleem on ka see, et abistajate tööajad võivad hakata määrama noore päevakava ja elu. Kui abi on võimalik saada ainult kindlatel kellaaegadel, võib noor olla sunnitud näiteks õhtul kell kaheksa magama minema, kuigi ta ise seda ei soovi. Selline korraldus võtab noorelt võimaluse otsustada oma aja ja tegevuste üle ning elada eakaaslastega sarnast elu.

Noor vajab keskkonda, mis võimaldab ellu astuda

Meie kutsekoolide ligipääsetavus jätab soovida. Minu kodule lähim õppeasutus, Raplamaa rakenduslik kolledž, ei olnud ligipääsetav siis ega ole seda ka praegu. Isa pidi mind korruste vahel kandma ja koolis sain seetõttu käia vaid kord nädalas.

Õppimine jäi pigem enesetäienduseks kui reaalseks võimaluseks kutseharidust omandada. Ilma tolleaegse Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse ja sealsete abistajateta oleks minu haridustee lõppenud põhikooliga.

Minu jaoks oli Astangu esimene koht, kus sain õppida toime tulema ilma vanemate pideva abita. Mul oli alguses raske isast lahti lasta ja harjuda sellega, et mind aitab keegi teine. Isikliku abistajaga toimetamine on oskus, mida tuleb õppida. Noor peab oskama oma vajadusi selgitada, abistajat juhendada, enda eest seista ja oma igapäevaelu korraldada.

Iseseisvus ei tähenda liikumispuudega inimese puhul tingimata seda, et ta teeb kõike füüsiliselt ise. Iseseisvus tähendab võimalust ise otsustada, kuidas ta elab, õpib ja oma abi korraldab. Seepärast on vaja tagada abistajate olemasolu ka õpilaskodus, sest iseseisvat elu alles õppiv noor avastab järk-järgult, millistes olukordades ja millal ta abi vajab.

Astangul saadud kogemus andis mulle enesekindluse minna edasi õppima ülikooli. Kui ma ei oleks õppinud teiste inimeste abiga toime tulema, ei oleks ma ilmselt julgenud seda sammu astuda. Kui noor ei saa õigel ajal võimalust vanematest järk-järgult iseseisvuda, võib ta jäädagi neist sõltuvaks, sest talle pole antud võimalust iseseisvuda.

Omast kogemusest saan pakkuda ka lahendusi. Minu Astangu õpingute ajal töötasid Astangul ajateenistuse asendusteenistujad. See on miski, mida võiks lisavõimalusena kasutada ka tänapäeval.

Karli lugu on üks paljudest

Sama probleemi tõstatab Eesti puuetega inimeste koja pöördumine, kus näitena tuuakse 21-aastase kuulmispuudega noore lugu. Ta lõpetas põhikooli, soovis edasi õppida ja tegi selleks kõik endast oleneva. Ta tegi koostööd rajaleidja ja töötukassa karjäärinõustajaga ning kandideeris Astangu erialadele.

Ühele erialale ei pääsenud ta tiheda konkursi tõttu. Teise eriala vastuvõtuvestlusel ei olnud viipekeeletõlk kohal, mistõttu sa ta vestluse eest null punkti. Ka ettevalmistavasse õppesse ei olnud talle õppekoht tagatud, sest eelisjärjekorras võeti vastu alla 18-aastaseid õppimiskohustusega noori.

Eesti puuetega inimeste koda küsib õigustatult, kes vastutab selle eest, et õppida sooviva ja teadaoleva toevajadusega noore haridustee ei katkeks. Koja hinnangul ei tähenda õigus õppekohale kandideerida veel tegelikku ligipääsu haridusele. Kui sobivat õppekohta ei ole või vajalik tugi puudub, ei saa öelda, et noorele on õppimisvõimalus tagatud.

Miks kõik liikumispuudega noored peavad õppima IT-d?

Lisaks abistamisele tuleb rääkida ka liikumispuudega ja lihtsustatud õppekava alusel õppinud noorte haridusvalikutest. Kui noor ei pääse Astangul IT-erialale, ei pruugi talle leiduda teist tema võimete, huvide ja füüsiliste vajadustega sobivat eriala.

Nagu Põder ja Sassi oma arvamusloos märgivad, on liikumispuudega noore jaoks osa ameteid juba füüsilise erivajaduse tõttu välistatud. Kui sellele lisanduvad haridussüsteemi piirangud, jäävad valikud veelgi kitsamaks.

Kui Astangu soovib muutuda tavapärasemaks kutsekooliks, tuleb laiendada ka õppekavade valikut. Liikumispuudega noore tulevik ei saa sõltuda sellest, kas talle sobib üks konkreetne IT-eriala. Vaja on rohkem õppimisvõimalusi, mis arvestavad noore hariduslikku tausta, andeid, huvisid ja abivajadust.

Vajame inimesekeskset süsteemi

Kui riik tahab, et erivajadusega noored õpiksid, töötaksid ja elaksid tulevikus võimalikult iseseisvalt, peab vajalik abi olema tagatud juba õpingute ajal. Õpilaskodus kättesaadav isikliku abistaja teenus ei ole mugavus ega kõrvaline hooldusteenus. See on haridusele ligipääsu ja iseseisva elu õppimise eeltingimus.

Tänapäeval tähendab toetus noorele tema sõltuvust vanematest ja riigi abist tulevikus. Kui jätame iseseisvumise õpetamise ainult perede kanda, ei saa me hiljem imestada, et paljud liikumispuudega noored ei jõua kutse- ega kõrgharidusse ega tööturule ja jäävad aastateks vanematest sõltuvaks.

Oleme nüüd ausad: oleme aastas 2026 ja räägime ikka veel sellest, et liikumispuudega noorel on samuti õigus saada haridus ja astuda iseseisvasse ellu!

Avaldatud 20.09.2026 Jüri Lehtmets: minu isa kandis mind koolis trepist üles. 2026. aastal oleme ikka samas kohas – Arvamus