EPIKoja julgustusel kohtusse pöörduja sai kohtus võidu

EPIKoda nõustas abivajajat, kes pöördus ise kohtusse. Kaebuse koostamisel kasutas ta EPIKoja kodulehel olevat vaidepõhja. Kohus rahuldas kaebuse, tühistades vaidlustatud otsuse ja kohustades Sotsiaalkindlustusametit taotlust uuesti läbi vaatama.

Kohtusse pöördumine ja kaebuse koostamine ei eelda kaebajalt õiguslikku põhjendamist ega analüüsi. Kõige olulisem on tuua kaebuses välja inimlikud argumendid ja elulised asjaolud, mille tõttu otsuse saaja leiab, et otsus ei ole õige. Kaebusele ei esitata rangeid vorminõudeid ja menetlus on riigilõivuvaba. Kohus aitab kaebajat menetluses, selgitades omal algatusel välja asja lahendamiseks olulised asjaolud ning kogudes vajaduse korral tõendeid ise või kohustades menetlusosalisi neid esitama. Lisaks tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kohus tagab ka igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus või tõend ei jääks õigusliku kogenematuse tõttu esitamata ja et avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes tagab kohus menetlusosalistele tõhusa ja võrdse võimaluse esitada ja põhjendada oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele või neid toetada.

Vaidemenetlus

Tserebraalparalüüsi diagnoosiga 50-ndates eluaastates naisel oli varem korduvalt tuvastatud osaline töövõime ja puude raskusaste. Ka korduvhindamisel tuvastati osaline töövõime, kuid puude raskusastet Sotsiaalkindlustusamet enam ei tuvastanud. Naine esitas vaide, mis jäeti rahuldamata.

Seejärel esitas ta halduskohtusse kaebuse. Selles märkis ta, et diagnoos on tal lapsest saati: tegemist on püsiva kesknärvisüsteemi kahjustuse ehk ajukahjustusega, mille tagajärjel on tema füüsiline areng maha jäänud. See põhjustab lihasnõrkust ning tasakaalu- ja koordinatsioonihäireid. Ta ei saa kõndida kandadel ega varvastel, seista ühel jalal, kaua kõndida, hüpata ega joosta. Lisaks on tal diagnoositud 1. tüüpi diabeet, mis vajab pidevat jälgimist, sest veresuhkur võib äkki liiga madalaks langeda ja ta võib langeda koomasse. Tema tervis ei parane ka abivahendite ega ravimite toel.

Kaebaja hinnangul on Sotsiaalkindlustusamet vaidlusaluste otsuste tegemisel asjas kogutud ja esitatud tõendeid valesti hinnanud. Otsustes toodud põhjendused on vastuolulised ja arusaamatud ega vasta tema tegelikele terviseprobleemidele. Otsus on vastuolus ka varasemate puude raskusastme otsuste ja töövõime hindamisel tuvastatuga. Varem on amet sisuliselt samade terviseandmete alusel tuvastanud keskmise puude raskusastme ja sellele vastava liikumisfunktsiooni kõrvalekalde. Tema seisund ei ole paranenud, terviseprobleemid püsivad ning ravi, abivahendid ja teenused ei kompenseeri neid ka praegu.

Kohtumenetlus

Kohus rahuldas kaebuse oluliste põhjendamispuuduste tõttu. Kohus leidis, et vastustaja on küll õigesti märkinud, et vaideotsuses on esitatud täiendavad põhjendused ja kohtupraktikas on seda aktsepteeritud. Ka vaideotsuses ei ole aga selgelt märgitud, miks jõuti varasemast erinevale seisukohale, kuigi kaebaja tervislik seisund ei ole paranenud. Lisaks on rikutud uurimispõhimõtet, sest amet ei ole välja selgitanud kõiki igapäevatoimingute sooritamisega seotud olulisi asjaolusid.

Kohus märkis, et põhjendamispuuduste kõrvaldamine vaidemenetluses on erand. Kohtupraktikast nähtub aga, et Sotsiaalkindlustusametil on välja kujunenud muster: esialgne haldusakt tehakse nappide põhjendustega ja põhjalikult hakatakse otsust põhjendama alles vaidemenetluses. See ei ole korrektne haldusmenetlus, sest haldusmenetluse seaduse § 56 kohustab haldusakti põhjendama juba esialgses otsuses.

Põhjendus peab võimaldama isikul mõista, millistest asjaoludest ja hinnangutest haldusorgan otsustamisel lähtus. Otsusest või selles viidatud dokumentidest peab nähtuma, millised kaebaja tegutsemis- ja osaluspiirangud tuvastati, kuidas hinnati nende raskust ning miks need ei vasta puude raskusastme tuvastamise tingimustele.

Kohus analüüsis ka vaideotsuse põhjendusi ja leidis, et kuigi vaideotsus on esialgsest otsusest oluliselt põhjalikum, ei ole ka selles kõiki põhjendamispuudusi kõrvaldatud. Näiteks ei selgu vaideotsusest, miks jõuti varasemast erinevale tulemusele ja jäeti puude raskusaste tuvastamata, kuigi varem oli amet tuvastanud kaebajal keskmise puude raskusastme. Vastustaja on õigesti märkinud, et varasem haldusakt ei ole uue haldusakti andmisel õiguslikult siduv ja kaebajal ei saa tekkida õiguspärast ootust, et tema kohta tehakse ka edaspidi samasisuline otsus. Teisalt on kohtupraktikas leitud, et kui puude raskusastme tuvastamisel tehakse varasemast erineva sisuga otsus, peab vastustaja selgitama, mis on vahepeal muutunud ja miks tehti teistsugune otsus. See peab taotlejale vaidlusalusest otsusest selgelt nähtuma. Riigikohtu halduskolleegium on rõhutanud, et haldusorgan peab tagama, et haldusakti adressaat mõistab, miks otsus nii tehti (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-17-1110/84, p 18). Seda kohustust tuleb eriti hoolikalt silmas pidada nii puude raskusastme tuvastamisel kui ka töövõime hindamisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-22-938, p 20).