Oluline Riigikohtu lahend: Lähedase olemasolu ei vabasta omavalitsust abi andmise kohustusest!

Riigikohus tegi 5. novembril olulise otsuse, mis puudutab nii puuetega inimeste õigust saada sotsiaalteenuseid kui ka nende lähedaste hoolduskoormuse leevendamist. Otsuse terviktekst: https://rikos.rik.ee/Lahendid?asjaNr=3-23-1175/27

Otsuse taust:

Raske liitpuudega täisealine inimene vajas igapäevaselt ulatuslikku kõrvalabi, sealhulgas liikumisel, riietumisel ja hügieenitoimingutes. Tema ema, kes on ühtlasi eestkostja, taotles omavalitsuselt isikliku abistaja teenust, et vajalik abi oleks tagatud ka siis, kui ema peab eemal viibima või ei saa muul põhjusel oma lähedast aidata.

Omavalitsus keeldus teenuse määramisest, leides, et inimese suhtlemis- ja kognitiivsed raskused ei võimalda tal isiklikku abistajat piisavalt selgelt juhendada. Samuti leidis linn, et inimesele juba määratud sotsiaalteenused katavad tema abivajaduse.

Mida Riigikohus otsustas?

Riigikohus rahuldas inimese kaebuse, tühistas omavalitsuse keeldumise ja kohustas omavalitsust tema abivajadust uuesti hindama ning taotlust uuesti lahendama.

Kohtuotsusest tulenevad olulised põhimõtted:

Pereliige ei ole kohustatud täisealist lähedast isiklikult hooldama. Ka eestkostja ülesanne on korraldada inimesele vajalik abi, mitte tingimata ise kõiki hooldustoiminguid teha. Omavalitsus võib arvestada lähedase poolt sellise abiga, mida lähedane soovib ja suudab tegelikult osutada.

Omavalitsus peab hindama, kas teenus katab inimese tegeliku abivajaduse. Kui inimene vajab kõrvalabi õhtuti või nädalavahetustel, peab ka abi korraldus sellega arvestama.

Inimene ei pea ootama, kuni ta tegelikult abita jääb. Kui lähedane haigestub või peab ootamatult eemal viibima, ei tohi puudega inimene jääda abitusse olukorda. Vajalik abi tuleb korraldada etteulatuvalt.

Eestkoste, piiratud teovõime või suhtlemisraskused ei välista automaatselt isikliku abistaja teenust. Inimese võimet oma tahet ja vajadusi väljendada tuleb hinnata individuaalselt, arvestades talle sobivaid suhtlusviise ja võimalikku tuge.

Eelistada tuleb kodus elamist toetavaid lahendusi. Pereliikme ajutine eemalolek ei tähenda, et puudega inimene tuleks suunata hoolekandeasutusse. Esmalt tuleb hinnata, kuidas vajalikku abi saaks korraldada tema kodus.

EPIKoja hinnangul on tegemist järjekordse märgilise kohtuotsusega, mis kinnitab, et riik ja kohalikud omavalitsused peavad täitma seadusest tulenevaid kohustusi ning tagama puudega inimestele nende vajadustele vastava abi.

Kahtlemata ei ole õige ega jätkusuutlik olukord, kus inimesed peavad neile seadusega ette nähtud abi saamiseks läbima aastatepikkuse kohtutee. Oma õiguste kaitsmine ei tohiks sõltuda inimese teadlikkusest, võimalustest või jõuvarudest kohtus vaielda.

Loodame, et sellised kohtuotsused annavad riigile ja kohalikele omavalitsustele tõuke mitte ainult senist praktikat muuta, vaid ka suurendada sotsiaalvaldkonna rahastust ja parandada teenuste kättesaadavust. Seadusega antud õiguste täitmiseks peavad olema tagatud ka vajalikud ressursid. Sotsiaalteenuste puudulik kättesaadavus on süsteemne probleem, mida ei tohiks iga inimene olla sunnitud eraldi kohtus lahendama.

Julgustame inimesi ja nende lähedasi oma õiguste eest seisma!

Kui vajate igapäevaelus kõrvalabi, pöörduge oma kohaliku omavalitsuse poole ja taotlege vajalikke sotsiaalteenuseid. Kui vajalikust abist keeldutakse, pakutavad teenused ei kata tegelikku abivajadust või abi ei ole vajalikul ajal kättesaadav, küsige kirjalikku põhjendatud otsust ning vajaduse korral vaidlustage see..