Eesti Puuetega Inimeste Koja tagasiside erivajadusega üliõpilaste stipendiumimääradele ja ettepanekud toetuste süsteemi parandamiseks
Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) on sõltumatu ja professionaalne puude ja krooniliste haiguste valdkonna poliitika ning ühiskonna arvamuse kujundaja, koondades katusorganisatsioonina enam kui 50 ühingut ja liitu üle Eesti. Meie missiooniks on puudega inimeste ja krooniliste haigete elukvaliteedi, ühiskonda kaasatuse ning eneseteostuse võimaluste tõstmine läbi huvikaitse ja koostöö.
Suur tänu meie poole pöördumast. Kaasasime oma võrgustiku ja partnerid, kelle näidetega saame vastata teie küsimustele ning neid põhjendada. Vastusesse on kaasatud nii kurtide kui ka vaegkuuljate, liikumispuudega inimeste, krooniliste haigete ja muude füüsiliste terviseprobleemidega inimeste, intellektihäirega inimeste ja ATH ning autismiga inimeste seisukohad.
Lisaks HARNO makstavale erivajadusega õpilaste stipendiumile, vaatlesime laiemalt erinevaid meetmeid, mida erivajadusega õppijatele pakutakse, nt Eesti Töötukassa tasemeõppes osalemise toetus (loe siit: Tasemeõppes osalemise toetus | Töötukassa), Sotsiaalkindlustusameti õppetoetus (loe siit: Õppetoetus | Sotsiaalkindlustusamet), õppelaenu kustutamine (loe siit: Õppelaenu kustutamine | Sotsiaalkindlustusamet) ning täiendkoolitustoetus (loe siit: Täienduskoolitustoetus | Sotsiaalkindlustusamet).
Peamised seisukohad:
- Kuulmispuudega üliõpilaste stipendiumi ei tohi vähendada. Määrade ühtlustamine peab käima madalamate määrade tõstmise, mitte kõrgeima kärpimise kaudu.
- Liikumis- ja nägemispuude (148 €) ning muu funktsiooni kõrvalekalde (80 €) vahet ei saa õppimise lisakuludega põhjendada. Need määrad tuleb ühtlustada vähemalt 148 euroni ning võimalusel tõsta.
- Viipekeele- ja kirjutustõlge peab olema riigi tagatud teenus, mitte teenus, mis sõltub kohaliku omavalitsuse võimekusest ja tahtest, ning kulu, mille üliõpilane katab oma stipendiumist.
- Toetus ei tohi sõltuda ainult puude raskusastme otsusest. Arvestada tuleb ka töövõime hindamise otsust ja funktsioonipiirangut üldiselt.
- Erivajadusega üliõpilasele peab osakoormusega õpe olema seaduse alusel tasuta ning õppe kohandamine tema õigus, mitte õppejõu hea tahe.
- Toetustel peab olema üks kontaktpunkt ja üliõpilasi tuleb neist aktiivselt teavitada.
Kas määrade erinevus on põhjendatud?
Kuulmispuudega üliõpilaste puhul kõrgem stipendiumimäär on põhjendatud ning tingitud viipekeeletõlke kõrgest maksumusest. EPIKoja võrgustiku kogemus näitab aga, et ka 510 eurot katab vaid osa tegelikust tõlkevajadusest. Kurt üliõpilane peab iga nädal valima, millisesse loengusse või seminari ta tõlgi kutsub ja millest jääb ilma. Kohaliku omavalitsuse kaudu hüvitatav tõlketeenus on vastajate sõnul mõnes piirkonnas vaid paar tundi kuus.
Vaegkuuljal ei lahenda kuuldeaparaat kõiki takistusi, mistõttu võib olla täiendavalt vaja kirjutustõlget, lisamikrofoni ja kõnetuvastusrakendusi. Subtiitriteta õppevideod ja vaikselt rääkivad õppejõud tähendavad, et puuduv info tuleb hankida väljaspool õppetööd. Kaks sisendit andnud praegu õppivat vaegkuuljat ütlesid, et ilma stipendiumita nad õppida ei saaks.
Liikumis-, nägemis- ja muu funktsiooni kõrvalekalle iseenesest ei näita, kui palju õppimine lisaks maksma läheb. Kategooria „muu“ alla jäävad näiteks verehaiguste, siirdatud neeru või soole- ja põiepidamatusega üliõpilased. Nende terviseseisunditega kaasnevad abivahendite, ravi ja õppekorralduse kulud, mis ei ole väiksemad kui liikumis- või nägemispuude korral. Raske liikumispuudega üliõpilane vajab kirjutamiseks lisavahendeid ja maksab transpordi eest, kui sotsiaaltransport ei ole kättesaadav. Liitpuudega üliõpilase lisavajadused on samuti suuremad, kuid määrades seda eraldi ei arvestata.
EPIKoja ettepanek. Stipendiumite ja toetuste süsteem vajab muutmist selliselt, et oleks ühtne baasstipendiumi kõigile puude või funktsioonipiiranguga üliõpilastele ning tegelike lisakulude hüvitist (tõlge, abivahendid, transport, isiklik abistaja) hindamise alusel.
Kas toetused on piisavad ning paindlikud?
Toetused ei ole piisavad, sest need ei kata tegelikke kulusid. Oluline on veel lisada, et toetus kehtib vaid ametliku puude raskusastmega üliõpilastele, mitte vähenenud töövõimega üliõpilastele. Puudega inimeste arv pidevalt väheneb1, Sotsiaalministeerium on ühe võimaliku põhjusena nimetanud seda, et hüvesid ja teenuseid seotakse puude raskusastmest lahti, kuid erivajadusega üliõpilase stipendium ja Sotsiaalkindlustusameti õppetoetus on aga endiselt puudega seotud, mitte toevajadusega või vähenenud töövõimega.
Kõrgharidusseaduse2 järgi ei pea keskmise, raske või sügava puudega üliõpilane õppekulusid hüvitama, kui ta asus õppima täiskoormusega, kuid ei jõua kogu mahtu täita. Kui ta alustab õpinguid osakoormusega, võib kõrgkool õppetasu nõuda. Vähenenud töövõimega üliõpilasele kumbki erisus ei kehti.
Sotsiaalkindlustusameti õppetoetust makstakse vaid mittetöötavatele õppuritele ning on 6,39–25,57€ kuus, kuid see tegelikult ei kata lisakulusid ning jällegi on mõeldud vaid puudega õpilasele, mitte vähenenud töövõimega õpilasele.
Eesti Töötukassa tasemeõppes osalemise toetust (2026. aastal 443,30 € kuus) makstakse ainult kutse-, rakenduskõrgharidus- ja bakalaureuseõppes ning tasuta õppekohal õppivale tudengile. Magistriõpe ei ole hõlmatud. Kui inimesel pole varasemat töökohta, peab kesk- või põhihariduse omandamisest olema möödunud viis aastat. Seega jääb gümnaasiumi lõpetanud erivajadusega noor toetusest ilma.
Seega toetusi jagavad Haridus- ja Noorteamet, Sotsiaalkindlustusamet, Töötukassa ja kõrgkool, igaühel on oma tingimused. Üliõpilane peab ise välja selgitama, mida ja kust taotleda.
EPIKoja ettepanek: Tõsta õppetoetus tegelike kuludega vastavusse ning kujundada need paindlikult tegelike õpilaste vajadustega.
Õppe kohandamine
Ülikoolidel on õigus ja kohustus erivajadusega üliõpilastele erinevaid kohandusi pakkuda. Ülikoolide kodulehtedel on näha, et nad pakuvad abi ja kohandusi kõikidele dokumenteeritud toevajadusega üliõpilastele. Samas EPIKoda on varasemalt pöördunud Haridus- ja Teadusministeeriumi poole 3, et mõista, kas õppetöö kohandusi kõrgkoolis tuleb ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni valguses käsitleda soovituslike või kohustuslikena, sest meie poole on pöördunud üliõpilasi, kes tunnevad, et nad ei saa teistega võrdselt haridust omandada ning meile teadaolevalt käsitletakse vähemalt osades õppeasutustes õppetöö kohandusi õppijale pakutavate soovituslike võimalustena, mille rakendamine sõltub eelkõige õppejõu valmisolekust või õppeaine korraldusest. Haridus- ja Teadusministeerium kinnitas4, et õiglane ja õiguspärane praktika eeldab, et kohanduste vajadust hinnatakse individuaalselt ning otsustus ei piirdu õppejõu hinnanguga, vaid tugineb selgele menetlusele, kuhu on kaasatud ka tugistruktuurid. Juhul kui kohandust ei võimaldata, peab õppijal olema võimalik saada kirjalik ja põhjendatud otsus ning sellega mittenõustamisel esitada vastuväide.
Praegune toetuste süsteem lähtub puude liigist ja raskusastmest, mitte üliõpilase tegelikest vajadustest. Seetõttu ei kata toetused lisakulusid ning osa toevajadusega üliõpilasi jääb neist üldse ilma, eriti vähenenud töövõimega ja osakoormusega õppijad. Toetused on jaotatud mitme asutuse vahel ja õppe kohandamine sõltub sageli õppejõu heast tahtest. Nii jääb võrdne ligipääs kõrgharidusele paljudele erivajadusega noortele kättesaamatuks. EPIKoda teeb ettepaneku liikuda ühtse baasstipendiumi ja vajaduspõhise lisakulude hüvitise poole ning laiendada toetusi vähenenud töövõimega üliõpilastele. Samuti tuleb tagada tasuta osakoormusega õpe, seadusest tulenev õigus õppe kohandamisele ja üks kontaktpunkt kõigi toetuste kohta. Oleme valmis pöördumist toetama ja ootame kavandit ülevaatamiseks.
Kategooria: EPIKoda