Eesti Puuetega Inimeste Koja arvamus sotsiaalministri määrusele nr 90 (parkimiskaart)

EPIKoda hindab positiivselt samme, mis aitavad lihtsustada puuetega inimeste elu, vähendades bürokraatiat ja muutes teenused kergemini ligipääsetavaks. Seetõttu tervitame sotsiaalministri määruse muudatusi, mis muudavad parkimiskaartide väljastamise süsteemi tõhusamaks. Samas soovime esitada mõned ettepanekud ja tähelepanekud, mis võiksid aidata tagada, et uus süsteem teenib kõige paremini just neid inimesi, kes seda vajavad.

Peamine positiivne muutus on pere- ja eriarsti tõendi nõudest loobumine tööealistele, lastele ja pensionäridele, kuna Sotsiaalkindlustusametil on juba vajalikud andmed olemas. See vähendab bürokraatiat ja kiirendab kaartide väljastamist. Samuti aitab see vältida ebaausate või “piraatparkimiskaartide” väljastamist, kuna kogu protsess toimub ühes kontrollitud süsteemis. Siiski võib probleemiks osutuda üleminekuprotsess. Sotsiaalkindlustusametil tuleb hallata suuremat koormust, mis võib algselt põhjustada viivitusi. Ajutiste kaartide väljastamine jääb sõltuma arstide tõenditest, mis võib takistada kiiret lahendust inimestele, kellel on ajutine ja kiireloomuline vajadus.

Oleme täheldanud, et palju esineb ka kaartide väärkasutamist, nt mees kasutab naise kaarti ja vastupidi, noored kasutavad oma vanemate või vanavanemate parkimiskaarte eelise saamiseks, kontroll parkimisõiguse üle on nõrk. Politsei fikseerib olukorra tuvastades autol parkimiskaardi, kuid ei selgita tegelikku parkijat. Kaardi väärkasutamise puhul tuleks kaart konfiskeerida ja teave edastada Sotsiaalkindlustusametile, et uut kaarti ei väljastataks. Liiatigi on hetkel kaardil viltpliiatsiga kirjutatud väljaandmise ja kehtivuse kuupäev, mida on lihtne maha pühkida ning uus kuupäev peale kirjutada, võimaldades kaarti kasutada tähtajatult. Kehtivuse kuupäev peaks olema trükituna, et seda ei oleks võimalik kergesti muuta, ajutised parkimiskaardid peaksid eristuma, nt teise värviga ning olema suurema kontrolli all. Samuti tuleb tähelepanu pöörata sellele, kuidas takistada “vanaema parkimiskaardi” kasutamist ja väärkasutust puudega isikute parkimiskohtadele parkimisel. Kuigi muudatused võivad vähendada pettusi, on oluline suurendada kontrolli ja teavitust, et tagada parkimiskohtade kättesaadavus neile, kes neid tõesti vajavad. Eesti Puuetega Inimeste Koda on ka omalt poolt erinevates intervjuudes, artiklites ja kajastatustes teadlikkuse tõstmisega tegelenud.

Mis puudutab tasuta parkimisõigust ja nt tervishoiu- või sotsiaalteenuseid, koole jt asutusi, siis ÜRO Puuetega inimeste õiguste konventsioonile peavad olema ligipääsetavad hooned, teed, transport ja muud sise- ja välisrajatised, sealhulgas koolid, eluasemed, meditsiiniasutused ja töökohad. Puuetega inimeste õiguste komitee üldkommentaaris nr 2 aastast 2014 (p 40) on kirjas, et tervishoiu ja sotsiaalkaitse jäävad puudega inimestele kättesaamatuks, kui neil puudub ligipääs hoonetele. Ja isegi kui hooned ise on ligipääsetavad, siis ei saa lugeda teenust ligipääsetavaks, kui piiratakse parkimisvõimalusi, sh tasu küsimisega.

Kui inimene taotleb puude hindamist, võiks ta lisada taotlusele soovi saada parkimiskaart, mille väljastab Sotsiaalkindlustusamet kohe koos puude kaardiga, näiteks lisades küsimuse puude taotlusele „Kas soovite, et teile väljastatakse puudega isiku parkimiskaart?“ Osadele on valmistanud raskusi pildi uuendamine, selle tehniline töötlemine või selleks eraldi kohale sõitmine. Kas oleks mõistlik lahendus lubada parkimiskaarti teha ilma fotota või siis siduda see ID-kaardiga?

Täiendavat arutelu ja selgitusi vajavad kohad:

1.Milliseid täiendavaid samme plaanitakse, et vältida kaartide väärkasutamist (nt “vanaema parkimiskaartide” juhtumeid)?
2.Kuidas lihtsustatakse ajutise liikumis- või nägemisfunktsiooni kõrvalekaldega isikute kaartide taotlemist ja väljastamist?
3.Kas uue süsteemi rakendamisega on seotud eesmärk kaotada andmete dubleerimine (topelt töö erinevates asutustes)?
4.Kas toimuvad ka muudatused järelevalves, et tagada puudega isikute parkimiskohtade sihipärane kasutamine ja tõhus järelevalve, nt kas probleemi jäävad endiselt käsitlema parkimisega tegelevad institutsioonid?