EPIKoda Õhtulehes: Erihoolekande kriis ei lahene perede ja töötajate lõputu vastupidamise arvelt.
Üleskutse Riigikogu liikmetele riigieelarve menetlemisel: nüüd on vapra kannataja kord – erihoolekanne vajab toetust*!
Maarja Krais-Leosk, Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht
Kristi Kähär, Eesti Puuetega Inimeste Koja toetuste- ja teenustealase huvikaitsenõunik
2027. aasta riigieelarve menetlus toob erihoolekande valdkonna Riigikogusse – Vabariigi Valitsus on kavandanud sotsiaal- ja tervisevaldkonna tugevdamiseks järgmise nelja aasta jooksul ligi 37 miljonit eurot, millest oluline osa loodetakse eraldada erihoolekandele. Vahendite täpne jaotus selgub riigieelarve menetluses Riigikogus.
Eesti Puuetega Inimeste Koja seisukoht on, et sellest rahast võimalikult suur osa peab jõudma erihoolekandeteenustesse. Erihoolekande rahastamine ei ole küsimus sellest, millisele uuele algatusele järgmisel aastal raha leida, mida piloteerida ja katsetada. Küsimus on selles, kuidas täita riigi enda kohustust nende inimeste ees, kellele riik nii seaduse kui nüüdseks juba ka kohtuotsuse alusel abi peab tagama.
Kas lõpuks on hakatud erihoolekandekriisi aduma?
Me ei tea, et kunagi varem oleksid erinevate väljaannete ja meediamajade ajakirjanikud, saatejuhid erihoolekande sõna nii sageli välja hääldanud; me ei tea, et varem oleks poliitika- ja arutelusaadetes erihoolekanne mainimist leidnud. Meile ei tule ette, et nii mitmed erinevate erakondade poliitikud oleks kunagi varem erihoolekande kasvavaid muresid ja jätkusuutlikkust suureks probleemiks pidanud. See kõik oleks võinud juhtuda juba ka 10, 15 või 20 aastat tagasi, sest tänaseks kriisilaadsed mõõtmed võtnud olukord ei ole tekkinud üleöö või viimaste aastate jooksul. Olukord on end kriisiks kerinud mitme dekaadi vältel, mitmete möödavaatamiste, vähese mõistmise ja puuduva tahte ning pideva mitteprioriteetsuse rattas.
Riigikontroll tõi 2025. aastal erihoolekannet puudutavas raportis välja, et valitsus ja riigikogu on küll aastaid olnud informeeritud probleemidest, mis on seotud intellektihäirega ja vaimse tervise häirega inimeste abivajadusega, aga laiema avaliku surve puudumine ning suuremat ühiskondlikku tähelepanu pälvivate pakiliste teemade olemasolu pole soodustanud selle temaatika murede jõudmist otsustajate fookusesse.
Paistab, et see pilt hakkab muutuma: kahe järjestikkuse aasta rahumeelsed meeleavaldused, meediakajastused, perede julgemad ja aina sagenenud sõnavõtud, kohtu poole pöördumised ja sealt õiguse saamised, ning kahjuks ka traagilised juhtumid mõjuvad. 2027. aasta riigieelarve menetlus toob erihoolekande Riigikogusse – Vabariigi Valitsus on kavandanud sotsiaalvaldkonna tugevdamiseks järgmise nelja aasta jooksul ligi 37 miljonit eurot, millest oluline osa peab jõudma erihoolekandele. Ja seda mitte ainult sellel aastal.
Olgu välja toodud, et Sotsiaalministeerium on erihoolekande tegeliku vajadusena järgmiseks neljaks aastaks taotlenud 200 miljonit lisaeurot.
Riik ei saa oma kohustusi aastatepikkusesse või eluaegsesse ootejärjekorda menetleda
Oleme varasemalt võrdlusena kirjutanud, et oleme Eestis patsientidena häiritud, kui tervishoiusüsteem pakub puusaoperatsiooni aega kuuekuuse ooteajaga, kuid mingil põhjusel oleme ühiskonnana leppinud sellega, et psüühilise erivajadusega inimesed võivad aastaid vajaliku teenuseta olla ning pered hoolduskoormuse all murduda.
Riigikohus rõhutas oma otsuses, et põhiseadus ja Eestile siduvad rahvusvahelised õigusaktid kaitsevad inimese õigust saada riigilt puude korral abi. Riigil pole õigust planeerida eelarves erihoolekandele vähem raha, kui on tarvis põhiseadusest, seadustest ja SKA õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks. Riik peab olema kohtuotsuste täitmisel oma kodanikele eeskujuks.
Kohus on oma otsuse teinud: inimene peab saama erihoolekande teenuskoha mõistliku aja jooksul. Mõistlik aeg sõltub olukorrast, olgu selleks kuu või kolm. Aga mitte aasta või kümme. Riigikohus rõhutas, et abivajajat ei tohi panna lõputusse ootejärjekorda, viidates raha või teenuskohtade puudusele. Väärib eraldi väljatoomist, et inimestel, kelle suhtes riik oma kohustusi ei täida, on Riigikohtu otsuse valguses õigus nõuda kohtu kaudu saamata ja osutamata teenuste eest kahjuhüvitist ning see võib tähendada riigile juba 2027.aastast miljonitesse ulatuvaid nõudeid. Kahjuhüvitise maksmisele lisaks peab riik tagama inimesele ka erihoolekande teenuskoha.
“A mis me selle raha eest vastu saame?”
Erihoolekande jätkuv ja süvenev kriis on pikaajalise mõjuga probleem, millel on otsene kahju inimeste põhiõigustele ning pikaajaline mõju riigi eelarvele. Teenuskohtade puudus ja omastehooldajate toetamata jätmine on juba toonud ja toob täiendavalt kaasa lähedaste tööaja vähendamise või tööturult lahkumise, maksulaekumise vähenemise, pensionimaksete vähenemise, leibkondade toetustest sõltumise ehk pikaajalise sotsiaaltoetuste vajaduse, lisaks suurenenud tervishoiukulud. Seetõttu ei ole valdkonna toetamine üksnes sotsiaalpoliitiline küsimus, vaid otseselt seotud riigi maksutulu ja pikaajalise eelarvetasakaaluga.
Mida riik erihoolekandesse panustamise eest vastu saab? Lühidalt – ühelt poolt turvaliselt hoitud ja toetatud psüühilise erivajadusega inimesed, teisalt omastehooldajate ja perede näol majanduslikult toimetulevamad, töökäte ja maksurahaga panustajad, toetustest mittesõltuvad ja tervishoiueelarvet mittekurnavad kodanikud.
Riigil on omastehooldajate töölkäimise võimaldamisega võita kümneid, kui mitte sadu miljoneid maksuraha. Ja isegi kui saadud maksuraha läheb erihoolekandesse tagasi, ei jää riigile mitte tühjad pihud, vaid hulk rahulolevaid kodanikke, toimivaid töösuhteid, inimeste realiseeritud potentsiaali.
Erihoolekanne ennast ise ei osuta – töötajaid on vaja!
Tegevusjuhendaja töö on keeruline, vastutusrikas ja sageli suure läbipõlemisriskiga. Kui riiklik rahastus ei kata teenuse tegelikku maksumust, mõjutab see otseselt ka töötajate valikut, arvu, töötasu ja seega ka teenuse kvaliteeti.
EPIKoda on seetõttu sidunud erihoolekande rahastamise küsimuse otseselt ka tööjõuküsimusega: teenuseosutajal peab olema majanduslik võimekus värvata ja hoida kvalifitseeritud töötajaid. Töö erihoolekandes ei sobi kaugelt igale inimesele, me ei saa omale lubada järgmiseid väärkohtlemisi, ärakasutamisi, alandamisi, piinamisi ega ebainimlikku suhtumist.
See tähendab, et lisaraha mõju ei saa mõõta ainult uute teenuskohtade arvuga. Oluline on ka see, kas olemasolevad teenuseosutajad suudaksid jätkata, piisaval arvul sobivaid töötajaid värvata ning inimesele turvalist ja sisulist teenust pakkuda.
Täna ja homme on vapra kannataja kord
Pole kahtlustki, et riigieelarve tuge vajavad väga paljud valdkonnad, mitmete oluliste ametite esindajad, tähtsad investeeringud. Jah, sotsiaalvaldkond on oma olemuselt ja baasilt empaatiline, mõistame kõikide teiste raskuseid ja oleme alati tublid ja vaprad ärakannatajad. Nii on see olnud.
Kuid tänaseks on erihoolekanne end katki kannatanud. Valdkond vajab kiirkorras ja eelisjärjekorras ressursse, mis on küll tänaste eelarvenumbrite juures vajalikust ja loodetust kordades väiksemad, ent aitavad siiski olukorda veidi leevendada. Pidagem meeles, iga puuduoleva teenuskoha ja numbri taga on suure abivajadusega inimene, perekond, sageli ka abi ootamisest katkiläinud perekond. Nagu varasemaltki öeldud: aken õigeteks otsusteks on lahti, oli juba eile.
* Erihoolekandeteenus on psüühilise erivajadusega ehk vaimse tervise häirega või intellektipuudega noore ja täiskasvanu toetamine igapäevaeluga toimetulekul. Erihoolekandeteenused jagunevad toetavateks teenusteks, mida on võimalik saada oma kodus elades, ning ööpäevaringseteks teenusteks, mida pakutakse hoolekandeasutustes. Teenusel on inimesele toeks väljaõppinud tegevusjuhendaja, kes juhendab, toetab ja abistab.
Kategooria: EPIKoda