Maarja Krais-Leosk: “Erihoolekanne. Aken õigeteks otsusteks on lahti, oli juba eile.”

Maarja Krais-Leosk

Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht

10.03.26 Postimees tõi välja, et riik võib küll öelda, et inimesel on vaja ööpäevaringset erihooldust, ent ei taga seda vajadust rahuldavat kohta.   Artikli järgi oli suure abi- ja toevajadusega inimene pikka aega ilma püsiva ja talle sobiva teenuseta, liikudes ühest ajutisest lahendusest teise, kuni ta leiti surnuna lumehangest.

Kirjutasime septembris Kristi Kähäriga ERR-s ja Delfis, et Eestis on puudu süsteem, mis paneb abi liikuma inimese vajaduse kohaselt, ja rahastus, mis tagaks teenuste jätkusuutliku ja turvalise osutamise ning motiveeriks praeguseid ja tulevasi teenuseosutajaid uusi teenuskohti looma. Oleme sellejärgselt osalenud nii aruteludel, kui teinud ka ametlikke pöördumisi.

Inimesi ei saa tänavale või tööturult välja menetleda

Jah, möödunud aasta tõi erihoolekande valdkonna rohkem ühiskondlikes diskussioonides pilti, poliitikute sotsiaalmeedia postitustesse ja aruteludesse, kuid see ei ole olnud siiani piisav. Ees on nii riigieelarve läbirääkimised kui ka Riigikogu valimised – me peame saama paremini ja erihoolekande kriisist välja aitama, inimestele ja peredele nende vajadustele vastavaid, sisulisi ja turvalisi lahendusi pakkuma.

Teenusevajajate ja nende perede jaoks ei ole olukord vahepeal muutunud. EPIKojas julgeme ja peamegi seda taaskord välja ütlema – erihoolekande valdkond on endiselt kriisis. Tegelikult oleks asjakohane sama teha ka ametkondadel, kelle vastutusvaldkonnas erihoolekannet korraldatakse. Sest see on reaalsus ning kosmeetilised muudatused suurt pilti ei muuda – see sõnum peab olema üheselt klaar. Teame, et Sotsiaalministeerium on erihoolekande valdkonna reformimise üheks lähiaastate prioriteediks seadnud. Teame ka seda, et valdkond vajab lisaressursse, muul moel ei ole võimalik edasi liikuda. Ja teame ka seda, et pikalevenivad arutelud, läbitöötamata analüüsid ja vastuvõtmata otsused võivadki inimesed kulukatele tervishoiuteenustele, tänavale, lumehange ja kohalike omavalitsuste vastutusalasse menetleda, lähedased tööturult eemale jätta, pered hoolduskoormuse all murda.

Riigikontroll tõi 2025.aastal erihoolekannet puudutavas raportis välja, et valitsus ja riigikogu on küll aastaid olnud informeeritud probleemidest, mis on seotud intellektihäirega ja vaimse tervise häirega inimeste abivajadusega, aga laiema avaliku surve puudumine ning suuremat ühiskondlikku tähelepanu pälvivate pakiliste teemade olemasolu pole soodustanud selle temaatika murede jõudmist otsustajate fookusesse. Erihoolekande jätkuva ja süveneva kriisi puhul on tegemist pikaajalise mõjuga probleemiga – otsene mõju inimeste põhiõigustele ning pikaajaline mõju riigi eelarvele. Teenuskohtade puudus ja omastehooldajate mittetoetamine on juba toonud ja toob täiendavalt kaasa lähedaste tööaja vähendamise või tööturult lahkumise, maksulaekumise vähenemise, pensionimaksete vähenemise, leibkondade toetustest sõltumise ehk pikaajalise sotsiaaltoetuste vajaduse, lisaks suurenenud tervishoiukulud. Seetõttu ei ole valdkonna toetamine üksnes sotsiaalpoliitiline küsimus, vaid otseselt seotud riigi maksutulu ja pikaajalise eelarvetasakaaluga.

Otsatu mutiauk?

Mida riik kaotab, kui jätab erihoolekandesse investeerimata? Meil on siiani levinud komme vaadata sotsiaalvaldkonda, kui üht otsatut mutiauku, kuhu võib jäädagi raha sisse kühveldama, kuid tagasi ei saa midagi. Raske on selle lähenemisega nõustuda, ma näen sotsiaalvaldkonda pigem kui paljude võimaluste maad. Sestap küsin teisiti: mida riigil erihoolekande valdkonna toetamisest võita on? Toon mõned näited:

• Riik, nagu ka tema kodanikud, peavad järgima teiste seaduste hulgas ka Põhiseadust. Tagades puudega inimestele nende vajadustele vastava abi, pakub riik neile Põhiseaduses ettenähtud erilist hoolt ning täidab oma kohustusi. Inimõigustele vastava teenussüsteemi tagamise punktiga üksi erihoolekande valdkonna toetamise mõtet skeptikutele küll maha veel ei müü, kuid mõtlemisainet peaks Põhiseaduse täitmine/mittetäitmine pakkuma küll.
• Teiseks, tervem ja stabiilsem ühiskond. Erihoolekande valdkonna olukord mõjutab otseselt tervishoiusüsteemi koormust. Kui inimesed ei saa õigel ajal vajalikku tuge, võib olukord eskaleeruda, seda tihti mitte ainult inimese enda, vaid ka tema pere, lähedaste, naabrite, kogukonna jaoks. Kriis võib tähendada näiteks erakorralist meditsiini, hospitaliseerimist, tahtest olenematut- või sundravi. Need on riigile kordades kallimad kui õigeaegne ja asjakohane sotsiaalne tugi (näiteks akuutpsühhiaatria voodipäev maksab u 400 eurot, ööpäevaringse erihooldusteenuse ööpäev u 50 eurot). Tavapärasest suuremat tervishoiusüsteemi tuge vajavad ka suure hoolduskoormusega lähedased, kelle tervise erinevad tahud mahuka ja kurnava hooldamise kõrvalt paratamatult moel või teisel alla vannuvad. Iga ennetatud kriis on nii inimlik võit kui ka rahaline sääst. Tundub nagu win-win.
• Kolmandaks mõjutavad erihoolekandeteenuste maht ja kvaliteet otseselt tööturgu. Paljud psüühilise erivajadusega inimesed suudaksid töötada või vähemalt osaliselt panustada, kui neil oleks olemas vajalik tugi – näiteks tööalane juhendamine. Kui inimesed jäävad aga teenuste vähesuse või puudumise tõttu kõrvale, kaotab riik potentsiaalse töökäe, maksumaksja ning peab samal ajal maksma suurema toega teenuste eest. Erihoolekannet vajavat inimest tuleb vaadata ka ressursina, mitte ainult kui järjekordset kulurida excelis.
• Neljandaks, Eestis langeb suur osa hoolduskoormusest lähedastele – vanematele, partneritele või täiskasvanud lastele. Kui riik ei paku piisavaid teenuseid, tähendab see sageli seda, et keegi perest vähendab töökoormust või lahkub tööturult täielikult. See on majanduslik kaotus, mida riigieelarve tabelites alati ei näe, kuid mille mõju on reaalne. Me ei tohiks kaotada inimeste tööturult eemale jäämisega juba niigi puuduolevaid töökäsi, omandatud oskuseid, õppinud spetsialiste, haridusse investeeritud vahendeid ja maksuraha, mida meie riik hädasti vajab. Seega on riigil omastehooldajate tööl käimise võimaldamisega võta kümneid, isegi sadu miljoneid maksuraha. Ja ka siis, kui saadud maksuraha läheb õkva erihoolekandesse tagasi, ei jää riigile mitte tühjad pihud, vaid hulk rahulolevaid kodanikke, toimivaid töösuhteid, inimeste ja seeläbi ka majanduse ja ühiskonna realiseeritud potentsiaali.
• Viiendaks, hästitoimiv erihoolekanne on oluline ka regionaalse arengu seisukohalt. Erihoolekandeteenused peavad olema kättesaadavad inimese senise elukoha, oma pere ja võrgustiku lähedal. Psüühilise erivajadusega inimesed elavad Eesti eri piirkondades ja teenuskohtade loomisel tuleb piirkondlikke vajadusi ja eelistusi arvesse võtta. Teenused loovad töökohti sotsiaaltöötajatele, tegevusjuhendajatele ja teistele spetsialistidele üle Eesti. See tähendab kindla palgaga stabiilseid töökohti ka väljaspool suuri keskusi.
• Kuuendaks, mõju ühiskonna sotsiaalsele sidususele, kuna hästitoimiv erihoolekanne aitab säilitada või taasleida inimeste iseseisvust, parandab oluliselt elukvaliteeti, aitab vähendada pikaajalist vaesust või vaesuslõksu langemist. See ei sidusta vaid psüühilise erivajadusega inimesi, vaid ka nende lähedasi.

Me ei koba pimeduses

Veelkord, erihoolekande senisest oluliselt suurem toetamine ei ole ainult sotsiaalpoliitika teema. See on investeering, mis vähendab tervishoiusüsteemi kulutusi, hoiab inimesi turvaliselt kogukonnas ja annab peredele võimaluse oma elu elada, ei lase kaotsi vajalikke töökäsi ega raiska hariduses tehtud investeeringuid. Küsimus ei ole ainult selles, kui palju kvaliteetne, turvaline ja vajaduspõhine erihoolekandesüsteem maksab. Oluline on teadvustada, kui palju me kaotame, kui me erihoolekannet toetavaid otsuseid ei tee ning järjekordse traagilise sündmuse või võimatuna näiva pereelu kohta ajakirjandusest loeme. Vajalik on muuta suhtumismustreid ja sotsiaalvaldkonna nägemist otsatu, üüratu ja põhjatu kuluallikana – meil on valdkonna toetamisest palju võita.

Me ei koba täna pimeduses, me teame erihoolekande valdkonna probleemkohti, me teame, mida on vaja muuta, me teame, et (äärmusliku) abivajadusega inimestele mõeldud teenuskohti on liiga vähe, teame, et järjekorrad on aastatepikkused, teame, mis on valdkonna pideva ja pikaajalise alarahastuse mõju. Uuritud, analüüsitud, võrreldud ja ettepanekuid on tehtud omajagu. Nüüd on see hetk, kus tuleb erihoolekande kriisi tunnistada, valdkond päriselt prioriteediks seada, süsteem tempokalt korda teha. Aken õigeteks otsusteks on lahti, oli juba eile.