Maarja Krais-Leosk: mõni ebaõiglus on hiigelsuur, üleelusuurune

Maarja Krais-Leosk, intellektipuudega lapse ema, Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht

Elu on tõesti vahel ebaõiglane, aga mõni ebaõiglus on hiigelsuur, üleelusuurune ning see mõjub väga paljude inimeste turvatundele ja hoitusele halvavalt. Eriti neile, kelle haavatavus on juba niigi suur ja kelle jaoks erivajadusega mehe julm tapmine on enda või oma abivajava lähedase peale mõeldes teoks saanud õudusunenägu, kirjutab Maarja Krais-Leosk.

Rene lugu peab panema kogu ühiskonna peeglisse vaatama. Toimunu on äratuskell ja palun ärme vajuta snooze-nuppu ega lükka ärkamise hetke edasi. Nagu Elis Kaurson, puudega lapse ema, kirjutas, siis Renele tehtu on peegel meile kõigile, mis näitab, et kusagil on liiga palju vaikust, liiga vähe õpetust, liiga vähe kuulamist ja liiga vähe armastust.

Teateid tegelikkusest

“Peksame su samasuguseks tauniks, nagu su värdjas õde!” Sellise lause lennutasid koolikaaslased möödaminnes 8. klassi poisile, kellel on keerulise puudega õde. Eestis. Praegu.

10-aastased poisid ratastoolis oleva halvatud noormehe näo ees rusikatega vehkimas. Eestis. Praegu.

Noorukid pimedat naist tänaval piiramas ja hirmutamas. Eestis. Praegu.

“Palju mendid teile maksid, et teid minu kõrvale tõmblema saatsid? Ma lähen mööda, ma ei taha siin istuda!” Sellise lausega kostitati peale tööpäeva ühistranspordiga koju sõitvat tahtele allumatute liigutustega meest. Eestis. Praegu.

“Lõi korduvalt taldrikuga vastu sõrmi; lõi diivanil istuvat last lahtise käega vastu nägu; võttis lapse pea söömise ajal haardesse, surus ta pea taha, lükkas jõuliselt sõrmed lapse suhu; tõukas lapse pesuruumis vastu seina; lükkas lapse koos tooliga pikali ja lõi käega vastu pead; lõi korduvalt lusika ja käega vastu lapse suud; surus tooli vastu kükitava lapse kaela; lõi lapsele taldrikuga vastu nägu; lõi last harjavarrega; lõi last plekk-karbiga vastu pead; teipis lapse käed kinni, pani suusamaski tagurpidi pähe, jättis ootama; pani lapse põlvili ogadega massaažimatile ja surus oma keharaskusega peale”.

Need on vaid üksikud killud sellest, kuidas kohtlesid töötajad suure abivajadusega intellektipuudega lapsi Lille kodus. Karistuseks kuni 1,5-aastased tingimisi vangistused. Eestis. Praegu.

Hooldekodudes dementsete eakate inimeste seksuaalne ründamine, vägistamine. Ja vaikimine. Eestis. Praegu.

Minu sõbra poeg on kaelast allapoole halvatud ja liigub silmjuhitava ratastooliga, sh üksi ja kilomeetreid. Sõbral on vahel hirm, et keegi lükkab poja ratastooliga pikali ja jätab kraavi, teele, kuhu iganes. Olen küll öelnud, et ära muretse, aga tegelikult on nii, et see võibki juhtuda, sest kurjus ja puudeviha meie ümber eksisteerivad päriselt. Eestis. Praegu.

Intellektipuudega inimeste vastasest vägivallast. Suhkruglasuurita

Viimaste aastate jooksul on lisaks sellele, et täiskasvanud peksavad ja piinavad nõrgemas, tegelikult kõige nõrgemas seisus ehk enda eest mitte seista suutvaid inimesi, tulnud välja kohutavaid juhtumeid alaealiste kohta, kus vägivallatsemine, piinamine ja tapmine on reaalsus. See on õõvastav, hirmuäratav ja mõistusevastane.

Kõikvõimalikud uuringud näitavad, et puudega inimesed, eriti intellektipuudega inimesed, on vägivalla suhtes kõige kaitsetumad ning nad langevad ka kõige sagedamini vägivalla, alandamise, julma kohtlemise ohvriks. Esineb vaimset, füüsilist, seksuaalset ja majanduslikku vägivalda, mida põhjustavad nii tuttavad kui ka võõrad.

See on uskumatult julm päriselu. Me peaksime ühiskonnana kõige nõrgemate turvalisuse eest seisma, kuid oleme järjekordselt ja seekord väga julmalt läbi kukkunud, lati alt täiskiirusel läbi jooksnud.

Emad, isad ja laiem perering, õpetajad koolides ja lasteaedades, kõikvõimalikud spetsialistid ühel ja teisel tasandil, inimesed tänaval, kaubanduskeskuses ja mänguväljakul, kõik me peame lastele rääkima, kui rikas ja kirju meie ühiskond on, kui siin on meist erinevad inimesed, ja kuidas paljud neist saavad juba oma olemasoluga õpetada meile olema paremad, hoolivamad ja tänulikumad.

Peame sekkuma, selgitama ja olema eeskujuks, sh tiktokkerid ja suunamudijad. Ausalt, lõpetame ära selle “tauni” sõimusõnana kasutamise, sest see loob fooni, tausta ja annab lapsele, noorele signaali, et ongi ok sõimata ja kedagi tema erivajaduse tõttu endast madalamana näha ja kohelda.

Praegused lapsed ja noored on tulevased poliitikud, ametnikud, emad, isad ja kaaskodanikud ehk Eesti elu ja ühiskonna kujundajad, riigivalitsejad. Seetõttu olemegi Eesti Puuetega Inimeste Kojas teinud koolides tasuta külalistunde, mille raames puudega inimesed käivad laste ja noortega kohtumas. Mitte moraali lugemas, vaid lihtsalt inimeseks ja normaalseks kaaslaseks olemisest rääkimas. Peame leidma võimaluse tundidega jätkamiseks.

Hirm on, päriselt“Me oleme peres valinud, et räägime oma puudega lapsest julgelt. Me oleme valinud, et me ei jää temaga koju, vaid näitame talle maailma ja maailmale teda.”

Ma olen ema ja mul on hirm. Hirm selle ees, kas mu intellektipuudega lapsel on turvaline Eestis kasvada ja täiskasvanuks saada. Me oleme peres valinud, et räägime oma puudega lapsest julgelt. Me oleme valinud, et me ei jää temaga koju, vaid näitame talle maailma ja maailmale teda.

Teisedki pered, kes on oma lugu avalikult jaganud, on teinud seda lootuses ja eesmärgiga, et kui inimesed näevad ja mõistavad rohkem, siis loome ühiskonna, kus teistsugune olemine ei too kaasa viha ega põlgust, vaid hoolt ja empaatiat. Soovime luua turvalist ja hoitud keskkonda. Kõigile.

Mulle öeldi hiljuti, et “see pole ju nii diip, kui peaksid oma täiskasvanuks saanud kõnetu ja liitpuudega lapse ööpäevaringsele teenusele usaldama”. Ma ei ole nõus, sest see on väga julge otsus usaldada teisi inimesi, kogukonda, ühiskonda oma täielikult teiste abist ja heatahtlikkusest sõltuva lähedase eest hoolt kandma.

Ajal, mil psüühilise erivajadusega inimestele teenuseid osutavad asutused töötajaid sisuliselt valida ei saa, ning kogukondades, kus kõik inimesed ei pruugi olla heatahtlikud ja lahked, on suur samm julgeda tulla ja olla, ehk usaldadagi.

Paljude inimeste ja perede jaoks on see eneseületus, olgu tegemist mistahes puude või erivajadusega. Ma arvasin, et minu sõber, vanuselt keskea esimese otsa esindaja on igasugustele ütlemistele, suhtumistele ja pilkudele immuunne ning elab puudega teflonmehe ägedat elu. Kuid ka tema tunnistas, et tegelikult on ta meie ühiskonnas teiste inimeste käitumise tõttu hirmu tundnud.

Loome hoidvat fooni ja ka seadusandlus olgu eeskujuks

Las ma luban kirjutajana omale emotsioone ja haavatavuse näitamist, sest ma olengi haavatud. Turvatunne on saanud suure löögi, õiglustunne määratult riivata. Piinav ja julm vihakuritegu (mõrv) erivajadusega inimese suhtes on hirmuäratav.

Arusaadav, et kõigil ei ole vahetut põhjust või võimalust intellektipuudega inimesega kokku puutuda, suhelda, vestelda. Jagame kogemusi: intellektipuude maailmas on see tore asi, et kurjusele, õelusele, kadedusele, pahatahtlikkusele naljalt kohta ei ole. Ja ometi on nii, et mõnigi inimene võtab sõimata sõnadega nagu “mingi hälbega oled vä?”, “debiil, imbetsill, idioot”, “alaarenenud”, “taun”. Ka seaduste sõnakasutus ei anna vaatamata tehtud ettekirjutustele endiselt armu ja kohtame väljendeid “nõrgamõistuslik”, “nõdrameelne”, “vaimuhaige”. Usun, et riik peab oluliselt paremini saama.

Ükskõik kui keeruline tööpäev ja kui rasked teemad on seljataga, siis astudes oma tütre klassi, kus õpivad elamist keerulise intellektipuudega lapsed, näen seal ainult headust ja rahu. Kohtudes intellektipuudega inimestega päevakeskustes ja grupikodudes: lahkus ja siirus. Vesteldes nendega maailmaasjadest: puhas rõõm ja vahetus.

Kui muidu kipub inimene komplimenti ikka pikalt mõtetes veeretama, enne kui selle välja ütleb, kui üldse, siis kõnelemisvõimega intellektipuudega inimeselt tuleb su prillide, seeliku või lihtsalt toreda hobusesabas patsi kohta komplimente hoogsalt. Kõik on ilus, asjad on hästi.

Igaühe panus on vajalik

Mingil põhjusel on meil oskus mööda ja eemale vaadata väga hästi arenenud, seda ka sekkumise järele karjuvates olukordades. Olgu see ühistranspordis, tänaval või pargis, virtuaalruumis, isegi koolis ja tööl.

Meil on hulk suurepäraseid (ja kahjuks sekka ka mitte nii suurepäraseid) spetsialiste, vajalikke toetuseid ja teenuseid, sekkumismetoodikaid, erinevaid programme ja koolitusi, aga paneme nüüd neile juurde inimliku päriselt märkamise, hakkame lõpuks üksteisele tere ütlema ja ruumi sisenedes naeratama.

Õpime ära ohumärkide mitteignoreerimise, kui “see pole ju otseselt minu asi ega kohustus”. Õpime ära oma kogukonnas selgade ja õlgade kokkupaneku. Loome poliitika, mis väldiks auke sõeltes, halle alasid valdkondade vahel ja suhtumist, et iga poliitikamuudatuse puhul on alati ka kaotajaid. Õpime nüüd filmist “Fränk” päriselt ja võtame klounide armastusest ja (vägi)vallatust elust eeskuju. Lõppeks, meil on ju Eestis Lottemaa, mis kiirgab mitte nutiseadmete võnkeid, vaid hoolimist, hoidmist ja headust.

Olen tänulik, et me mõned aastad tagasi kirikuõpetaja ja hingehoidja Annika Laatsi ühele toredale arutelule kutsusime, sest olen saanud sealt ühe oma lemmikmõtetest: “Sa ei pea hambad ristis ära tegema seaduses nõutud miinimumi, vaid sul on vabadus teha inimesele kaugelt üle selle.”

Loodan, et kaasinimeste head sõnad, meenutused, soe suhtumine ja väärikas mäletamine pakuvad Rene lähedastele veidigi tröösti ja aitavad oma rahu taas üles ehitada nii perel, kui kõikidel neil, kes toimunu tõttu haiget on saanud. Neid inimesi on palju. Kadi Jaanisoo kirjutas, et kedagi armsamat, kui Rene, on raske välja mõelda. Olgu meil kõigil tahet ja oskust selliselt elada, et meid kunagi sääraste sõnadega teele saadetaks.

Artikkel ilmus ERR portaalis 28.10.2025:
https://www.err.ee/1609841448/maarja-krais-leosk-moni-ebaoiglus-on-hiigelsuur-uleelusuurune