Delfi arvamus. Mari Puuram: seadus lubab, aga lahendusi ei teki

Ligipääs ühiskonnaelule ei tohiks sõltuda ametnike suvast, aga puuetega ja laiemalt erivajadustega inimestele suunatud poliitikaraamistik Eestis ei arvesta tegelike olukordade ega vajadustega.

Seaduste tõlgendamine on täna pigem puuetega inimeste kahjuks, sest tegutsemine sõltub tõlgendajast, kelleks sageli on ametnik, kes ei pruugi mõista konteksti ega kasutajat, keda lahendus sisuliselt mõjutama hakkab.

Euroopa Komisjon valmistab täna 5. juuniks 2028 ette Euroopa puuetega inimeste kaardi ja puudega isikute parkimiskaardi kasutuselevõttu, sh Eestis.

Euroopa puudega isiku kaardi alusel tagatakse tugi ja samaväärsed sotsiaalteenused puudega isikule ja tema abistajatele kõikides Euroopa Liidu riikides. Seda nii lühiajalise alalise elamisloaga, töö, pere või sõprade abistamiseks, kui ka muuhulgas turistidele. ERASMUS+ või Euroopa Solidaarsuskorpus programmides osalejatele ka üle 3-kuulise viibimise ajal.

Eesti osales ka kaardi pilootprogrammis, kaarti kasutusele ei võetud. Pakutavateks teenusteks aga võivad olla nii sotsiaaltranspordi kui isikliku abistaja teenus jms.

Samal ajal on Tallinna linna suhtes vaielnud ja võitnud kõigis kohtuastmetes Sven Kõllamets („Minust tahetakse teha pakikest“, 26.03.2026), sest Tallinna linn keeldub pakkumast isikliku abistaja teenust talle sobivas mahus.

Kõllamets pöördus kohtusse ja võitis kõik viis ringi, sest selgus, et ametnikud olid õigusvastase korralduse ise välja mõelnud. Riigi tasandil juurutatakse põhimõtet „vastavalt abivajadusele“ ning puuet ei peagi olema tuvastatud, et vajalikku abi saada. Vähemalt nii räägitakse.

Ma ei ole kõikide detailidega lõpuni kursis, aga kõrvaltvaatajana on jäänud mulje, et palju oleneb seaduse tõlgendamisest, soovist mõista, milles seisneb abivajadus ning kuidas tagada võrdväärsus läbi teenuste, toodete ja füüsilise keskkonna kasutamise.

Minu silmis tehakse tõlgendamist siiski liiga sageli puudega inimeste kahjuks.

Miinimumnõuded

Märtsi alguses võeti vastu määrus „Nõuded audiovisuaalmeedia teenuste ligipääsetavusele ja nende täitmise tähtajad“, mis aitab muuta teenused avaliku- ja erasektori kanalites paremini kättesaadavaks luues õigusraamistiku ligipääsetava sisu tagamiseks, mida vajavad ennekõike puuetega inimesed, kuid mis sageli on kasulikud ka teistele.

Näiteks subtiitrid eestikeelsetel filmidel teles ja lastesaadetel.

Kuid määrus ei laiene kinos näidatavatele eestikeelsetele filmidele. Vastutust ei võetud, sest vastamata jäi, kas subtiitrite tootmise peab eraettevõttele kinni maksma riik, maksab filmi tegija või hoopis levitaja ise?

Eestis on tohutult suur kuulmislangusega inimeste arv, pea 179 000.

Samal kuul vaatasin kinos dokumentaalfilmil „Karp“ ja imestasin inglisekeelsete tõlgete üle – subtiitrid inglise keeles toodetakse automaatselt kulu osana, aga mitte eesti keeles.

Mõtlen siis eesti keeles filmi nautimise asemel, et miks just nii või naa üht või teist väljendit tõlgiti. Lastefilme heliliste subtiitritega kodus järele vaadates imestame perega, kuidas heli räägib üht, aga subtiiter teist. Kumba siis uskuda – oma silmi või kõrvu?

Subtiitrite omanik on ühe, häälenäitleja töö teise autoriõigusega kaitstud – asjad liiguvad õiguste põhiselt, iseasi, kas süsteemselt ja mõistlikult.

Füüsilise- ja inforuumi piirangud on piirangud vabadusele

Järgmises asutuses vaidleb tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti ametnik kusagil koolis mõne arhitektiga tema loomingu õiguste üle, mis sellest, et seadusega on juhtteed uutes ja täielikult renoveeritavates hoonetes nõutud (Edukas toimetulek algab väärikast haridusteest, 01.09.2025).

Arhitekt unustas need rajada, aga nüüd on keeruline muuta loomingut, sest see on autoriõigusega kaetud.

Järgmises asutuses vaieldakse pärandi üle, sest tuleb välja, et pärand ei ole rahva oma.

Uuendused süsteemis avaksid uksed uutele võimalustele, näiteks viipekeelsele koorile (Arvamus: Mari Puuram, 19.02.2025). Samal ajal laulab Lätis viipekeelne koor esiplaanil ja on sündmuse loomulik osa, sest pärand kuulub kõigile ja viipekeel on alternatiivne kommunikatsiooni viis, millele kurtidel on õigus ÜRO Puuetega inimeste õiguste konventsiooni alusel.

13. sajandi Akershusi kindlusesse sisenesin nahast interjööriga liftis ning Roomas Pantheoni ümbruses sai ratastooliga või pime iseseisvalt liikuda, sest ajaloolisele alale on rajatud vajalik taristu.

Eestis vaatan ringi ega mõista, miks just linnustesse ei saa muul moel kui mööda munakivisillutist täristades, või mõnel keskväljakul kontsadega liigelda ainult kaela murdmise ohus.

Seadus lubab, aga lahendusi ei teki

Ja lõpuks, lapsevanem, kellel kohaliku omavalitsuse ametnik keelas parkida tähistatud puudega isikute parkimiskohal lasteaia hoovis. Sest tuvastas ortoosidega liikuval lapsel silmaga „väiksema abivajaduse“ – et välistada peret avalikku teenust kasutamast siis, kui lasteaeda lisandus teisi liikumispuudega lapsi.

Ei, parkimiskohti ei loodud juurde ja ringi ei tehtud parkimiskorraldust, et lapsevanemad saaksid ajakriitilises olukorras end inimestena tunda.

Lapsevanemal soovitati „mõista direktorit, kes on ju tore inimene“, lapsevanemasse aga hakati suhtuma vältimisega, sest ametniku silmis oli inimene soovinud liiga palju – et temaga arvestaks avaliku ruumi loomisel või ümberkorralduses lähtutaks uutest ilmnenud asjaoludest.

Ligipääsetavate lahenduste ja seaduste tõlgendamise tegelik traagika seisnebki selles, et otsused tehakse mujal, ilma inimesteta, keda otsused mõjutama hakkavad.

Michel Foucault konkretiseeris arusaama reaalsusest kui interaktsioonide mudelist, kus võim avaldub diskursuste kaudu, ja näitas, et teadmised on sügavalt põimitud võimusuhete dünaamika ja institutsionaalsete praktikatega, mis kujundavad seda, mida peetakse tõeseks, võimalikuks või normaalseks.

Institutsionaalne praktika ja vähene teadlikkus vajadustest ei luba luua lahendusi, nagu tänapäevasele inimesele kohane – uuenduslikult, kaasavalt ja haaravalt. Süsteemi hoiavad üleval inimesed ise, seega otsustamine ja vastutus on inimeste, mitte süsteemi kätes.

Avaldatud 04.04.2026 Mari Puuram: aidakem kurte, pangem kinos ka eestikeelsetele filmidele eestikeelsed subtriitrid alla – Arvamus