Pärast korduvat vaide- ja kohtumenetlust tuvastati taotlejale keskmine puude raskusaste kogu vaidlusaluseks perioodiks

I kohtuasi

Raskete psüühikahäirete tõttu oli inimese igapäevane toimetulek olulisel määral raskendatud. Ulatuslike ja püsivate piirangute tõttu vaimse tervise tegevusvaldkondades tuvastas Eesti Töötukassa (TK) 2024 aastal puuduva töövõime aastaks, Sotsiaalkindlustusamet (SKA) puude raskusastet ei tuvastanud. Kuna otsus oli taotleja jaoks arusaamatu ehk oluliste põhjendamispuudustega, siis esitas taotleja vaide, mis jäeti vaideotsusega rahuldamata. Kuna ka vaideotsuses toodud põhjendused olid ebaselged, sh jäi arusaamatuks, miks otsustas SKA vaatamata asjaolule, et töövõime hindamise otsuse pinnal tulnuks tuvastada keskmine puude raskusaste korrigeerida muude asjasse puutuvate andmete põhjal aritmeetilist keskmist 0,5 ühiku võrra, mille järgselt ei olnud enam puude raskusastme tuvastamine näidustatud), siis esitas taotleja kaebuse kohtule.

Tallinna Halduskohus leidis 21.07.2025 otsuses nr 3-25-366 (fail.html), et SKA otsus on koostatud põhjendamiskohustust rikkudes ning selle põhjal ei ole kohtul ega ka otsuse adressaadil võimalik aru saada, millel SKA hinnang põhineb. Vastutaja viidatud ekspertarvamus on äärmiselt üldsõnaline; vaidlustatud otsuses põhjendused puuduvad; viited õigusaktidele on liialt üldised, mistõttu ei ole võimalik aru saada, millistele sätetele täpselt SKA on tuginenud; ekspertarstide hinnangud, millele vastustaja tugineb on sedavõrd üldsõnalised, et kohtul puudub võimalus kontrollida, millistele andmetele tuginedes on ekspertarstid leidnud, et kaebajal ei ole alust keskmise puude tuvastamiseks; viited määruse nr 18 kohaldamisele oleks pidanud olema välja toodud juba algses haldusaktis mitte alles vaideotsuses; puuduvad sisulised põhjendused piirangu raskusastme arvväärtuse korrigeerimise kohta 0,5 ühiku võrra. Olemasolevatele andmetele  tuginedes ei ole võimalik kohtul veenduda, et SKA on kaebaja puude raskusastme tuvastamise menetluse kohaselt läbi viinud ning arvesse võtnud kõiki asjakohaseid andmeid.

II kohtuasi

SKA tegi kohtuotsuse pinnal uue otsuse, milles leidis jätkuvalt, et alust puude raskusastme tuvastamiseks ei ole. Otsuses toodud põhjenduste kohaselt on taotleja tervisehäired  üldjoontes ravi ja tugiteenustega kompenseeritavad, ta on normintellektiga ning oma otsustel ja tegevustel iseseisev. Puude raskusastme mittetuvastamine siinkohal ei samastu haigusest tervistumisega ning ei lükka ümber teatavate püsipiirangute olemasolu igapäevategevustel või ühiskonnaelus osalemisel, kuid tuginedes aktuaalsetele terviseandmetele on tervisehäired kompenseeritavad ning puudub alus puude raskusastme tuvastamiseks, seda ka erijuhtumi kontekstis hinnates.

 Taotlejal vaimsete funktsioonide häire (ärevuse tõus, meeleolu langus ja sõltuvus rahustitest). Raviarsti objektiivse seisundi kirjelduse kohaselt ei ole taotlejal kognitiivset defitsiiti, vastused on sisulised ja täislausetega. Piiranguid tegevuste õppimisel ei ole alust hinnata enam kui kergeks. Neurootiliste häirete puhul on piirangud tegevuste alustamise ja lõpetamise, väljaskäimise, muutustega toimetuleku ja sotsiaalsete olukordadega hakkama saamise võtmetegevustes. Nii ka antud juhul. Taotleja subjektiivsed hinnangud on tihtipeale nihkes objektiivsete andmetega. Häirest tulenevalt kipub taotleja sageli oma seisundit võimendama, mida kinnitab ka asjaolu, et haiglaravi taotleja ei ole vajanud, psühhiaatri poolt on ravi korraldamise usaldatud perearstile, sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse vajaduse hindamise raames soovitatud erihoolekandeteenuseid ei soovi taotleja kasutada. Tegevuste alustamisel ja lõpetamisel on piirang mõõdukas kui tervisehäire segab oluliselt igapäevaeluga toimetulekut, aga vaatamata igapäevaelu raskustele elab üksi suvilas ning tuleb toime oma igapäevaelu korraldamisega. Ohutaju puudumist ei ole alust taotlejal esinevate häirete puhul hinnata, sest taotlejal ei ole kirjeldatud enesevigastamist, puuduvad tajumishäired ning ärevad taotlejad ülehindavad seda tegevust. /…/Piirangu saab hinnata maksimaalselt mõõdukaks. Kohatut käitumist terviseandmed ei kinnita. Taotleja on aastaid käinud vaimsete häiretega psühhiaatrite vastuvõttudel, viimaste aastate jooksul on olnud vajadus regulaarsete külastuste järele üksikutel kordadel, ravi juhtimine on usaldatud perearstile, psühhiaater regulaarseid visiite vajalikuks ei pea. Ravi foonil on taotleja psüühiline seisund vähemalt osaliselt kompenseeritud, haiglaravi ega ravi tõhustamist ei ole taotleja vajanud. Samas on ravipotentsiaal ilma objektiivsete põhjusteta osaliselt kasutamata, sõltuvus rahustitest ja uinutitest on ravitav, vajadusel haiglaravil, pakutud erihoolekandeteenuseid ei soovi kasutada.

Kuna otsuses toodud selgitused olid jätkuvalt arusaamatud ja vastuolulised, siis esitas inimene taaskord vaide, milles leidis sealhulgas, et jätkuvalt on arusaamatu, millele tuginedes on otsus tehtud kuna otsuses puuduvad viited metoodikale ja terviseandmetele (epikriisid kuupäevadega) ning metoodika sidumine terviseandmetega ehk sisuline analüüs või andmete kõrvutamine, mis annaks selgust otsuse kujunemise alustest ja käigust.  Ekspertarst on toonud otsuses pika, selgitava teksti, kuid selgitavad laused ei ole seotud metoodikaga ega terviseandmetega, tegemist on pigem nn otsitud lausetega; lõikudega sh puudub selgus, kuidas hinnatakse üksinda suvilas elamist ja sõltuvust puude tuvastamise metoodika kontekstis. Ka on hinnangud selges vastuolus otsuse tegemise ajal tervise infosüsteemis olevate terviseandmetega (täpsemad selgitused on toodud esimeses kaebuses), vastavat vastuolu ei ole ka vaidlusaluses otsuses kõrvaldatud. Jätkuvalt jääb ebaselgeks, milliseid eksperdi väiteid metoodika kinnitab.

Vaie jäeti rahuldamata muu hulgas järgmiste põhjendustega Viimase objektiivse staatuse kohaselt oli taotleja välimuse osas korrektselt riides ning hoolitsetud välimusega. Küsimustele vastab sisuliselt, räägib vähe. Meeleolu depressiivne, tugevasti mõjutatud situatiivsete tegurite poolt. Orienteeritud oma toimetuleku parandamisele, kaugemad eesmärgid puuduvad. Eriarsti poolt soovitatud raviga jätkata. /…/ Taotleja kaebused vaimse tervise osas on raviga leevendatavad ning vajadus regulaarse ravi või arstliku jälgimise järele ei samastu püsipiirangutega. Taotleja terviseandmed ei kinnita kognitiivsete võimete või intellekti langust ning taotleja on seega oma otsustel ja tegevustel iseseisev. Tuginedes aktuaalsetele terviseandmetele on psüühikahäire raviga kompenseeritav ning puudub alus vaimse tervise valdkonnas vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamiseks

Inimene esitas taaskord vaide, mis jäeti rahuldamata. Lisaks tuli vahepealsel perioodil ka korduvhindamise periood töövõime hindamiseks, Eesti Töötukassa tuvastas jätkuvalt vaimse tervise probleemide tõttu puuduva töövõime, periood pikenes kolme aastani. Kuna inimene esitas ühistaotlusena ka puude raskusastme tuvastamise taotluse, siis sai ta ka uue puude raskusastme mittetuvastamise  otsuse.

Seejärel pöördus inimene taaskord Tallinna Halduskohtusse vaidlustades kaebuses nii eelneva puude raskusastme mittetuvastamise otsuse ja vaideotsus kui ka uue puude raskusastme mittetuvastamise  otsuse (viimasel juhul jättis vaide esitamise vahele ja pöördus otse kohtusse). Tallinna Halduskohus võttis kohtuasja menetlusse ja määras SKA-le vastamise tähtaja, mille jooksul koostas SKA uue otsuse, millega tuvastas kaebajal keskmise puude raskusastme kogu vaidlusaluseks perioodiks ehk kestusega 04.10.2024 kuni 03.10.2028 (viimase töövõime hindamise otsusega tuvastatud vähenenud töövõime perioodi lõpuni). Kaebaja oli  otsusega ja kohtuasja lõpetamisega nõus, kohus lõpetas kohtuasjas menetluse.