Eesti Puuetega Inimeste Koda on pühendunud kaasava ja ligipääsetava ühiskonna edendamisele, kus kõigil inimestel, sõltumata puudest või erivajadustest, on võrdsed võimalused osaleda ühiskonnaelus, sh kultuurielus.

Eesti viipekeelele on antud eraldiseisva keele staatus ning eesti viipekeel on osaks Eesti kultuuriruumist. Eesti ühiskond on aastatega liikunud kaasavama mõtteviisi poole, väärtustades kõiki oma liikmeid ning püüdleb selle poole, et avalikud üritused oleksid ligipääsetavad kõigile. Laulupidu on oluline osa meie kultuurilisest identiteedist, kuid ligipääsetavus ei tähenda üksnes osalemist pealtvaatajana, vaid ka võimalust osaleda viisil, mis on inimesele omane ning arvestab puudest tuleneva erivajadusega.

Kui palju kurdid ka ei püüdleks, ei ole viipekeeles võimalik häälega laulda, mis tähendaks, et viipekeelsed esinejad jääksid alatiseks kõrvale. Viiplejate osalemine laulupeol ei ole pelgalt "sotsiaalne aktsioon", vaid peegeldab seda, et keeleline ja kultuuriline mitmekesisus rikastab ühiskonda. Viipekeeles laulmine ei ole traditsiooniline koorilaul, kuid see ei tähenda, et see oleks vähem väärtuslik või et viiplejad ei peaks saama võimalust üritusest endale omasel viisil osa võtta.

Isegi kui Eesti riigis käsitletakse ligipääsetavust pehme ja horisontaalse teemana, hõlmates füüsilisele ligipääsule lisaks ka sisutõlgete tagamist ning info ja teenuste ligipääsetavust ja arusaadavust laiemalt, on ligipääsetavus midagi enamat. Riigi teenused ja avalikud üritused, mida laulu- ja tantsupidu kahtlemata on, peavad olema kättesaadavad kõigile, sõltumata puudest tulenevast erivajadusest. See põhimõte on ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis, mille eesmärk on edendada, kaitsta ja tagada kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku ja võrdset teostamist kõigi puuetega inimeste poolt ning edendada austust nende loomupärase väärikuse vastu. Riiklike sündmuste ligipääsetavuse tagamine ei saa olla pelgalt kunstilise toimkonna otsustada, kes ei pruugi täielikult mõista kaasatust edendavaid väärtusi. Riigi tellimus ligipääsetavuse tagamisel peab tulema riigi enda poolt. Samuti ei saa laulupeol osalemise küsimust taandada üksnes kooride kontserdi traditsiooni säilitamisele. Tänases ühiskonnas on üha olulisem küsimus see, kuidas tagada puuetega inimeste osalemine aktiivsete kaasalööjatena, mitte ainult pealtvaatajatena.

Laulupidu on läbi aegade olnud eesti koorikontsert. Kuid see ei tähenda, et me ei võiks leida viipekeelsete osalemiseks sisulist, väärikat ja tänapäevast lahendust. Kuna viipekeelne esitus erineb traditsioonilisest koorilaulust, tuleb koos sihtrühmaga otsida võimalusi viipekeele väärikaks esindamiseks või vaadata, kuidas on küsimuse lahendanud teised riigid. Näiteks Lätis oli viipekeelne koor eelmisel aastal laulmas esiplaanil näidates sellega, kuidas on võimalik viipekeelsete osalemist mõtestada viisil, mis austab keelelist ja kultuurilist mitmekesisust. Selline lahendus ei tähenda viipekeele "tagauksest" sisselaskmist, vaid selle tunnustamist kui loomulikku osa kultuuriruumist.

Laulupeo korraldamisel on mõistetavalt omad piirangud ja reeglid. Samuti ei tähenda kaasava ühiskonna põhimõtted seda, et peaksime lõpetama kvaliteedinõuete täitmise või avama laulupeo täiesti uutele kunstilistele suundadele. Küsimus on hoopis selles, kuidas me väärtustame ja tunnustame eesti viipekeelt osana kultuurilisest mitmekesisusest. Kas lahenduseks on eraldi viipekeeles laulev koor, tõlked laulude taustal koori poolt kohapeal, viiplejate esiplaanil olemine või mõni muu lahendus. See on arutelu ja otsustamise koht. Eesti ühiskond liigub edasi, areneb ning sarnase arengu peaksid tegema ka suuremad kultuurisündmused Eestis.