Meditsiiniuudised. Kristi Kähar, Mari Puuram, Tuuli Seinberg, EPIKoda – Olukorrast riigis: puuetega inimeste tervise takistusrada
Vähenenud töövõime või puudega inimesi peetakse sageli kuluartikliks, keda peab kuidagi menetlema ja kelle hädavajadused ära katma. Tegelikult jäävad aga erivajadustega inimeste erivõimed sageli realiseerimata, kirjutavad Eesti Puuetega Inimeste Koja esindajad Kristi Kähär, Mari Puuram ja Tuuli Seinberg.
Levinud kujutluses on puudega inimene enamasti vanemaealine, kes on ratastoolis või hooldekodus. Kui vaatame võrdse kohtlemise seadust, on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millel on oluline ja pikaajaline ebasoodus mõju igapäevatoimingute sooritamisele.
ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni järgi on puudega inimesed isikud, kel on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline kahjustus, mis võib koostoimes eri takistustega tõkestada nende täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alusel.
Kokkuvõttes võib öelda, et need on tervisest ja funktsioonipiirangutest tulenevate takistustega inimesed, kes ei saa teistega võrdselt ühiskonnaelus osaleda.
Puudega tööealisi on kahe Viljandi jagu
Sotsiaalkindlustusameti andmete kohaselt elab mullu 30. septembri seisuga Eestis kokku 102 863 puudega inimest, kellest tööealisi on 35 675 (35% puuetega inimestest). See on umbkaudu kaks Viljanditäit. Töötukassa andmete kohaselt on mullu 30. juuni seisuga vähenenud töövõimega inimesi kokku 91 105. Seda saab peaaegu võrrelda Tartuga, kus elab 97 304 inimest.
Ja siis on veel krooniliste haigustega inimesed, kel pole töövõimet hinnatud, või neuroerinevad – näiteks ATHga või autismispektri häirega inimesed -, kes üritavad oma vaimse tervise hinnaga ise vee peal püsida.
Kui lisame sellele tehtele veel umbes 25 000 suure hoolduskoormusega omastehooldajat ja hoomamatu arvu pereliikmeid või lähedasi, kes kaashoolduskoormust jagavad ja tööturul (ja/või ühiskonnaelus) seetõttu üldse või täiel määral osaleda ei saa, kasvab see takistusrada juba topelt-Tartu mõõtu.
Ka majandusliku toimetuleku osas on pilt morn: kui statistikaameti andmetel elas 2024. aastal suhtelises vaesuses 19,4% Eesti elanikkonnast, siis puuetega inimeste sihtrühmas oli see umbes 38%.
Takistustusteks on halb ligipääsetavus ja stigmad
Väga paljud inimesed selles suur-Tartus soovivad ja suudavad oma potentsiaali rakendada ning töö- ja/või ühiskonnaelus osaleda. Väga paljudel on lisaks erivajadustele erivõimeid, mis jäävad avastamata, sest kõrgkoolil pole lifti, või rakendamata, sest töövestlusel varjutab võimeid stigma. Või peab inseneerias andekas inimene leppima kärulükkaja ametikohaga, sest teda ei võeta jutulegi. Või jääb võimekas juht koju, sest tema lähedase jaoks ei ole erihoolekandekohta ning KOVi tugiteenused ei ole piisavad. Või ei saa kõnepuudega inimene õigeaegset ja adekvaatset arstiabi, sest tervishoiuteenuse osutaja kõik lülid ei suuda ega taha teadvustada, et kommunikatsioon on kliiniline võtmepädevus. Need on vaid mõned näited takistusest, mida inimesed oma igapäevaelus kogevad.
Iga takistuste eemaldamisse panustatud euro toob kas mitmekordselt tagasi või aitab pidurdada kulude kasvu – kasvõi läbi selle, et nii tervisetakistusega inimese kui tema pereliikmete vaimne tervis ja eneseväärikus säilivad. Me oleme just nii tugevad, kui on meie kõige nõrgem lüli. Et võrdsuse ja tegelikult ka sisejulgeoleku kett peaks, toon välja mõned takistused ja soovitused nende eemaldamiseks.
Takistus #1
Puuetega inimeste arvu vähendamine. 2015. aastal oli puudega inimeste arv 145 000, 2025. aastal vaid 102 863. Tundub nagu tore uudis, eriti arvestades, et rahvastiku tervise arengukava 2020–30 on eesmärgiks seadnud tervena elatud aastate jõudsa pikenemise.
Paraku on selle taga pigem segased protsessid, mis jätavad üha rohkem inimesi senistest puuetest ilma. Määratud puue on sageli alus mitmesuguste toetuste, teenuste ja soodustuste saamiseks. Kuigi inimese tervisetakistused on samaks jäänud, võib ta jääda üleöö piisava abita – näiteks ei saa endale enam lubada tööle sõitmist, ja taas on üks talent kadunud. Ei tohi alahinnata puudega inimese sotsiaaltoetuse olulisust, arvestades, et see on mõeldud puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks.
Seega tuleks vajalikud teenused tagada nii, et inimene ei pea sotsiaalkindlustusametile kohtus tõendama, et jalg pole tagasi kasvanud või KOVis toetust või teenust taotledes selgitama, miks ta eelmisel kuul vorsti ostis.
Takistus #2
Terviseandmete ebaühtlane kvaliteet. Üks osa ülalnimetatud probleemist on see, et nii töövõime hindamise kui ka puude raskusastme määramise otsused langetatakse tervise infosüsteemi sissekannete ehk epikriiside põhjal. Epikriiside kvaliteet ja andmeselgus on sageli seotud pigem tervishoiutöötaja hoolega ning nii võivad paljud abivajajad saada äraütleva otsuse põhjendusega, et kaebus “ei leidnud tõestust“ ehk et raviarst ei olnud probleemidest, nende ulatusest ja mõjust midagi kirjutanud. Halvimal juhul ei ole epikriisi üldse tervise infosüsteemi saadetudki.
Siin tuleks lisaks tehnilise süsteemi muutmisele, nõuete ühtlustamisele ja tulemuspõhise rahastamise mudelite välja töötamisele rõhuda ka tervishoiutöötajate teadlikkuse tõstmisele – ka sellest võib abi olla. Dokumenteerimise kohustuse täitmine ja selle põhjalikum jälgimine ei saa olla teenuseosutaja vaba tahe või suva.
Takistus #3
Kriis erihoolekandes. Väga suur murekoht on riigilt tulev teenuse rahastus, mis ei vasta kulumudelile, samuti teenuskohtade puudus – järjekorras ootab üle kahe tuhande inimese. Lisaks väljuvad iga-aastaselt haridussüsteemist teenust vajavad, sh autismispektrihäirega noored, kelle teenusevajadus kasvab. Juba praegu on keerulise käitumisega autismispektrihäirega inimestele mõeldud ööpäevaringsetel teenustel järjekorras ligi 30 inimest, kuid kogu Eesti peale on selliseid teenuskohti ainult 12. Järgnevatel aastastel plaanib riik juurde luua 12 kohta, kuid see ei kata kogu teenusevajadust. Sellele sihtgrupile on keeruline muul kujul teenust pakkuda.
Inimlikult tähendab see, et teenuseta on kõige haavatavamad inimesed, kellel on psüühilised erivajadused. Hoolduskoormuse tõttu jäävad koju ka nende lähedased, sest sageli on teenuste vajadus igapäevane. Taas kaotame väärtuslikke töökäsi ja kompetentsi, sest jätame inimesed koju hoolduskoormust kandma.
Takistus #4
Katkendlikud raviteekonnad ja tumeda tulevikuga rehabilitatsiooniteenused. Paljud tervisest tulenevate takistustega inimesed vajavad pidevat jätkusuutlikku ja komplekkset taastusravi- või rehabilitatsiooniteenust, et vältida seisundi halvenemist. Sageli jäädakse pärast akuutravi aga radarilt välja ning edasine sõltub inimese enda võimekusest eri tugiteenuseid või taastumisvõimalusi otsida, sest abivõimalused on killustunud erinevate süsteemide vahel, inimest teekonna läbimisel ei juhendata või pole teenused üle Eesti ühtlaselt kättesaadavad. Pikad raviootejärjekorrad ning majanduslike raskuste-kõrgete tervisekulude nõiaring mõjutavad ka tervisepiirangutega inimeste tervisetulemeid, sest näiteks kiiremaid tasulisi teenuseid ei suudeta endale lubada.
Kuigi riigil on plaanis inimeste teekonda läbi sotsiaal- ja tervishoiuteenuste integreerimise sujuvamaks muuta, ei lahenda kavandatavad muudatused ebapiisavat teenusmahtu ei erihoolekandes, rehabilitatsiooniteenustes, hariduse tugiteenuste pakkumisel ega ka kohaliku omavalitsuse teenustel, millel on osa inimese taastumise teekonnal.
Takistus #5
Isikliku abistaja teenuse pakkumine kohalikes omavalitsustes ei ole piisav, mis ahendab puudega inimese võimalusi tööturul osaleda. Isiklik abistaja on inimesele käed, jalad ja silmad ehk abistaja aitab tegevustes, mida tal oma puude tõttu ei ole võimalik teha. Näiteks võib tuua riietumise, hügieenitoimingud, siirdumise ühest kohast teise, söömise jne. Kui nendes tegevustes on abi tagatud, on võimalus tööturule jõuda palju suurem. Võtmekoht on kindlasti kohalike omavalitsuste vaheline koostöö, et ühiselt teenust pakkuda – olgu või näiteks ühised teenusehanked. On teenuseosutajaid, kellel on suutlikkus ja võimekus pakkuda teenust eri omavalitsustest, nt MTÜ Händikäpp, kes on olnud pikaajaline eestvedaja isikliku abistaja teenuse arendamisel.
Takistus #6
Ligipääsmatud teenused ja töökohad. Sageli valitseb väärarvamus, et kohandused on tülikad ja väga kallid ning pealegi – nagu ütles üks avaliku asutuse juht – pole neid vaja, sest puuetega inimesed ei käigi nende juures. Taoline stereotüüpne mõtlemine hoiab talendid eemal haridusest ja hiljem ka tööelust.
Vähe on tööandjatel teadlikkust, et töötukassa aitab kohandada töö tegemiseks vajaliku ehitise, ruumi või töövahendi ning kulud kohandamiseks kaetakse 50–100% ulatuses. Sealjuures tasub meeles pidada, et nii avalikud kui ka üldkasutatavad hooned, aga ka tualettruumid peavad olema kõikidele inimestele võrdsetel alustel ligipääsetavad ning vastama teatud tehnilistele nõuetele. Kui määruse tehnilised nõuded üle jõu käivad, saab esimese sammuna ette võtta hoopis lihtsasti jälgitava tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti enesekontrolli lehe, pöörduda sinna nõustamiseks või küsida puuetega inimeste erivajaduste ja võimalike lahenduste kohta lähemalt EPIKst.
Kui lähtuda eos universaalse disaini põhimõtetest, mis aitavad tagada toote või teenuse disaini vastavuse kasutatavuse seisukohast kohe võimalikult paljudele inimestele, on hilisemad kohandused indiviidi vajadustest tulenevalt sageli erandlikud, kuid võivad olla vajalikud.
Paljud ligipääsetavad lahendused, nagu vilkuv või vibreeriv tulekahjusiganlisatsiooni süsteem töökohal, ekraanilugemistarkvaraga ühilduvate programmide kasutamine digikeskkondades jne, on sellised, mis on mõeldud ennekõike puuetega inimeste jaoks. Samas on oluline rõhutada, et märkimisväärne osa ligipääsetavuslahendustest ei toimi üksnes kompenseerivate abivahenditena puuetega inimestele, vaid neil on laiem kasutusväärtus kogu organisatsioonis, olgu või näiteks telefonirakenduse kaudu avatav välisuks, reguleeritava kõrgusega tööpinnad ja valgustus või lifti kasutamine töötajate ja töövahendite transpordiks.
Arvestades, et organisatsioonid on oma struktuurilt, kultuurilt ja tööpraktikatelt äärmiselt heterogeensed, ei saa ka inimesi käsitleda homogeense kasutajagrupina – tegemist on üha eriilmelisema ühiskonnaga, kus ilmnevad ajutised või pikaajalised sensoorsed ja kognitiivsed eripärad, füüsilised piirangud.
Ligipääsetavus on avaliku hüve loomise eeltingimus
Sellises kontekstis ei saa ligipääsetavust vaadata läbi “puuetega inimeste jaoks loodud erilahenduse” prisma, vaid pigem organisatsiooni innovatsiooni ja toimepidevuse allikana ning lõpuks ka avaliku hüve loomise eeltingimusena, mis kujundab seda, kellel on võimalik tarbida teenuseid, osaleda tööelus ja hariduses. Kes meist tahaks päriselt mahtuda “keskmisele inimesele” mõeldud nelinurksesse kasti, kui elu ise on alati natuke vildakas ja mitmekihiline? Seega räägime investeeringust, mis aitab hoida tööjõudu ning luua tulu.
Lõpetuseks aga üks kultuurisoovitus: VAT teatri “Käte ja jalgadega inimene“ annab eheda sissevaate liikumispuudega inimeste soovidesse, võimetesse ja piirangutesse.
Tasub teada
Võrdõigusvoliniku kantselei on koostanud soovitused, et puuetega inimestel oleks reaalne võimalus kandideerida tööle, osutuda valituks, töötada ning saada koolitust:
- Koostada tegevuskavad puuetega inimeste tööle võtmiseks;
- Puuetega inimeste värbamise soodustamiseks võiks kaaluda erivajadustega isikutele loodud töökohti või praktikakohti noortele puuetega inimestele, et parandada nende võimalusi saada pärast praktikat tasustatud tööd;
- Lisada töökuulutustesse viide, et kandideerima on oodatud ka puudega inimesed. See julgustab puudega inimesi rohkem kandideerima ning näitab, et tulevane tööandja on vajaduse korral valmis tegema töökeskkonnas muudatusi ka puudega töötaja tarvis;
- Tagada puuetega inimestele takistusteta juurdepääs hoonele ja liikumine hoone sees;
- Töökeskkond tuleks kujundada lähtuvalt universaaldisaini põhimõtetest;
- Tagada puudega töötajatele paindlikud töövormid, sh võimaldada osalist tööaega;
- Avaliku sektori asutuste veebilehed peavad olema hõlpsalt kasutatavad ka puuetega inimestele;
- Puuetega inimeste puhul tähendab võrdse kohtlemise põhimõte seda, et puuetega inimestele võib anda teatud eeliseid. Näiteks võib luua spetsiaalselt puuetega inimestele mõeldud töö- või praktikakohti. Sellist käitumist ei peeta diskrimineerivaks.
Allikad:
Kategooria: EPIKoda
Viimati uuendatud: 27.02.2026