Põhjarannik. Ursi Joost, Ida-Virumaa Puuetega Inimeste Koda: Vanadus on Eesti Vabariigis suurem puue kui miski muu

Eesti riigi poliitikud on uhked meie digiriigi üle. Meil on internetis ligipääsetavad erinevad teenused. Saad kasutada pangamakseid, sõlmida lepinguid, teha päringuid, isegi kinnisvara saad osta ja müüa kaugtõestamisega. Aga kui sa oled vanemast põlvkonnast ja digimaailm on jäänud avastamata, oled tõeliselt hädas.

Viimastel nädalatel sain järjekordse näite sellest, kui ligipääsmatu on meie riik oma kodanikule. Elas mõni maja eemal vanapaar. Papi üheksakümnene, aga kasutas internetti, ja proua kümmekond aastat noorem, aga digioskused puudusid. Olin prouat väiksemates asjades juba varem aidanud, aga kõik lepingud, mis korteris elades vajalikud, oli meespool juba varem ära sõlminud. Tehtud olid ka e-püsikorraldused pangas ja raha võeti maha proua kui korteriomaniku kontolt. Kõik toimis veel ka sel ajal, kui papi oli juba haige ja enam internetti ei kasutanud, aga siis ta suri.

Vanaproua, kes varem kurtis omastehooldaja rasket põlve, jäi päris üksi. Lapsed elavad piiri taga ja meeski oli juba teine, mitte laste isa. Papi sai oma meele järele ära saadetud, kõik tema viimased soovid täidetud, aga siis jõudis kohale argipäev. Kõik telefonid ja ka TV-leping olid tema nimel. Sellega sai vanaproua hakkama. Käis firma kohalikus esinduses ja ajas teenindaja juures asjad korda. Lõpetas ära papi nimel tehtud lepingud ja sõlmis ise uued. Kuigi oli pusimist, et seadmed ümber häälestada, sai see tuttava abiga tehtud ja kõik hakkas toimima.

Seejärel jõudis järg elektrivarustuseni. Vanaproua polnud arugi saanud, et tuntud riigifirma Eesti Energia on vahepeal osadeks jagatud ning nüüd tuleb sõlmida eraldi võrguleping ja siis valida elektrimüüja, kellega leping sõlmida. Lisaks öeldi prouale, et kohapeal polegi ühtegi kontorit, kus seda teha saaks, vaid tuleks võtta ette reis Tallinna.

Ühiste tuttavate kaudu jõudis vanaproua kimbatus minu kõrvu ja palusin tal kontakti võtta. Õnneks on tal olemas täiesti toimiv ID-kaart. Esimene mure oli, et ID-kaart ilma PIN-koodideta on kasutu, aga viimased on tõenäoliselt koristamisega läinud kõige kaduva teed. Kõige lihtsam oli minna panka ja seal need tasu eest taastada, lisaks olid suure murega ka pangakaardi PINid kadunud. Ühe käiguga sai tehtud kaks asja ja ka uus pangakaart tellitud. Nüüd sai hakata asja sisulise poolega tegelema.

Alustuseks skännisin papi surmatunnistuse ja tegin päringu e-Kinnistusraamatusse, et saada tõend korteri omamise kohta. Siis saatsime pika meili Elektrilevi infotelefonile, kurtsime muret ja palusime prouaga ühendust võtta. Paari päeva pärast helistati Elektrilevist minule, et nad ei saa telefoni teel vanaprouat kätte. Proual on küll olemas kuuldeaparaat, aga ka sellega on kuulmine nõrk. Nii ta telefoni helinat ei kuulegi. Kui ta ise helistab, saab temaga rääkida. Seda teades leppisin temaga juba varem kokku, et ta mulle ise helistaks ja siis saan teda informeerida, mida edasi teha.

Elektrilevi klienditeenindajaga arutasime asja edasi ja tagasi ning kuna minul volitusi polnud vanaproua nimel võrgulepingut kinnitada, suunas klienditeenindaja lepingu iseteenindusse. Kui vanaproua kontakti võttis, kutsusin ta juba kolmandat korda enda juurde ja iseteeninduses saime võrgulepingu kinnitatud. Minul, kes ma olen igapäevane internetikeskkondade kasutaja, võttis ka aega, enne kui süsteemist ette valmistatud lepingu üles leidsin. Õnneks saime ka kohe elektrilepingu tehtud, et oleks kõik korraga tehtud ja süda rahul, aga…

Vanaproua käis minu juures kolmel õhtul, pimedas ja läbi lume. Õnneks ta liigub piisavalt, et sellega toime tulla. Kui palju segadust ja hirmu vanale naisele, enne kui ta sai uuesti hingerahu ja rahus oma meest leinata. Väikeses kogukonnas, kus inimesed üksteist tunnevad, on abi lihtsam leida, aga mida teevad vanad suures linnadžunglis? Vanadus on Eesti Vabariigis suurem puue kui miski muu ja ma arvan, et see pole teps mitte normaalne nähtus.

Nüüd sulgeb Omniva oma postkontoreid, sest pole vajadust. Veel kakskümmend aastat tagasi said just postkontoris paljud lepingud tehtud ja maksed tasutud, aga siis leiti jälle, et pole vajadust. Selleks, et vajadust vähendada, piirati postkontorite lahtiolekuaeg selliseks, et töötav inimene ei pääsenud sinna kuidagi. Nüüd viiakse viimased postkontorid sorteerimiskeskustesse ja kui sa pole just autoomanik, siis sinna jälle ei pääse. Räägime ikka neist kõige nõrgematest, kes ei kasuta pakiautomaate ja internetti.

Eluliselt vajalikud teenused peavad olema kodanikule tagatud ja nendele ligipääsetavus samuti. Riik võtab riigiettevõtetest dividende, aga oma kodaniku, kes abi vajab, unustab täiesti. Räägime teavitusest hädaolukordades, aga kas keegi on uurinud, kui palju on neid inimesi, kellel pole telefonigi. Tihti elavad need inimesed ka omaette ja ükski sireen ei jõua nendeni, aga peaks.

Ise olen veel sellest põlvkonnast, kellele õpetati, et “hallpead austa, kulupead kummarda”. See elutõde kehtib praegugi, sest see elutarkus ja kogemus, mille inimene omandab elades, on väärtuslikum kui tehnoloogia kiire areng ja tormav elustiil.

Avaldatud 26.02.2026 URSI JOOST ⟩ Vanadus on Eesti Vabariigis suurem puue kui miski muu