Kas sotsiaaltransport ja ühistransport käivad ühte jalga?

EPIKoja toetuste ja teenustealase huvikaitse nõunik Kristi Kähär ja ligipääsetavuse huvikaitse nõunik Mari Puuram rääkisid Võru Linna Lehele, kuidas erinevad transpordiliigid saaksid teineteist täiendada.

Ideaalis peaksid sotsiaaltranspordi- ja ühistransporditeenus teineteist täiendama. Kui ühistransport ei ole kõigile ligipääsetav, peab sotsiaaltransport aitama. Kui ühistransport ning ligipääsetav, ratastooli- sõbralik taksoteenus ja kommertsveod toimiksid enamikule, siis väheneks ka surve sotsiaaltranspordile. Sotsiaaltransporditeenuse kasutamisel esinevad selged piirangud, mis keelavad inimesel sõita sinna, kuhu ta tegelikult soovib (on erandeid), aga seadus võimaldab inimese kogukonnaelust välja jätta.

Õiguskantsler pöördus hiljuti Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole küsimusega, miks ei kohusta seadus korraldama puuetega inimestele sotsiaaltransporditeenust nii, et inimesel oleks õigus sõita ka mujale kui tööle, haridusasutusse või avalikke teenuseid kasutama.

Eesti Puuetega Inimeste Koja värske lühiküsitlus näitab, et 83% vastanutest ei saa ühistransporti kasutada, näiteks terviseseisundi, ligipääsetavuse või sobimatute graafikute tõttu. Põhjus on sageli füüsilises keskkonnas, kus peatused on liiga madalad, äärekivid kõrged, busside ja platvormide vahed suured ning abistamine bussi sisenemisel ja väljumisel ei ole piisav, sest teenuse osutamisel ei rakendata piisavat teadlikkust võrdse kohtlemise põhimõtetest ehk sageli ei arvestata puudega inimestega. Info ligipääsetavuse kohta peatustes ja graaf ikutes on sageli puudulik või raskesti leitav. Kõik see muudab liikumise ebaturvaliseks ja mõnel juhul võimatuks.

2026. aastal peab ratastoolis liikuja mõnikord bussi sisenemiseks ronima mööda treppi, sest ratastool ei mahu „tavapärase reisija“ kategooriasse.

Ka jätkuühendusteks suurtesse bussijaamadesse minekuks võib vaja minna ühistranspordi-, takso- või sotsiaaltransporditeenust. Samal ajal on regionaal- ja kommertsliinidel liiga vähe ligipääsetavaid busse, mis ei tähenda, et kahepäevase ette- tellimisega saadakse buss liinile ja tagasisõiduks. Sotsiaaltransporti vajatakse kõige enam tervishoiuteenustele jõudmiseks, aga ka apteeki, poodi, kultuuri- ja huvitegevustele minekuks ning lähedaste külastamiseks. Seega on sotsiaaltransport oluline osalemisemeede, mitte lihtsalt sotsiaalabi pakkumine. Ka küsitluse tulemused kinnitavad, et tegemist on isikliku elu ja liikumisvabaduse rakendamisega, mis on takistatud.

Paljud vastajad tõid välja, et teenuse kasutamine on piiratud kindlate eesmärkidega, etteteatamisaeg transpordi saamiseks on liiga pikk, omaosalus kõrge või nädalavahetustel ja õhtustel aegadel ega riigipühadel transporti ei pakuta.

Mida inimesed veel räägivad?

„Omaosalus on vähem kui viie aastaga enam kui kahekordistunud. Tean, et teistes valdades on sotsiaaltransport veelgi kallim, ent kuna pean käima Tallinnas ja Tartus arstide juures, siis näiteks üks sõit edasi-tagasi Tallinnasse maksab mulle kokku 40 eurot. Ent on kuid, kus pean kolm kuni neli korda käima. See on kõikide muude kallinenud hindade arvestuses minu jaoks meeletu väljaminek.“

„Sõidud pole piiratud mitte ainult kohtade osas, vaid ka kellaajaliselt: teenust osutatakse ainult argipäeviti töö ajal.“

Samas on ka positiivseid kogemusi – seal, kus teenus on paindlik ning puudega inimene ei pea põhjendama, kuhu ta sotsiaaltranspordiga sõita soovib, ning transporti on võimalik tellida operatiivselt. Tähendab, et on piirkondi, kus ollakse teenuse pakkumisel inimesekeskne ja erivajadustega arvestav.

Selleks, et sotsiaaltransport täidaks oma eesmärki osalemisemeetmena, on vaja selgemaid reegleid. Sotsiaaltransport ei tohi olla piiratud üksnes töö, hariduse ja avalike teenustega, vaid võimaldama ka kultuuri-, kogukonna- ja pereelus osalemist. Samuti on vaja ühtlustada omaosaluse põhimõtteid ning kehtestada teenusele miinimum- standardid: mõistlik etteteatamis- aeg, kättesaadavus kõigil nädalapäevadel ning abistamiskohustus transpordi kasutamisel.

Sama oluline on parendada ühistranspordi ligipääsetavust. Kui peatused, sõidukid ja info on kõigile kasutatavad, väheneb ka vajadus eraldi sotsiaaltranspordi järele. Selleks, et liikuda ligipääsetava ühis- transpordi poole, on vaja igal aastal teha igas omavalitsuses teatud arvu platvorme ratastooli- ja liikumisabivahendite sõbralikuks, anda veebis ja kohapeal infot võimaluste kohta ning koolitada juhte abistamiseks. Tänast ühistranspordi süsteemi laiendades tuleb mõelda erasektori kaasamisele.

Taksoteenuse pakkujad, kes pakuvad ratastooli-sõbralikku transporti, muuhulgas saadavad inimest uksest ukseni, tagavad reisija ohutuse, pakuvad lisavõimalusi nagu trepironija vm abivahend, peavad saama riikliku mootorsõidukimaksu- ja käibemaksusoodustuse osalisteks. Kui sul on liikumisel takistusi – küsi abi Sotsiaaltransport ei ole erikohtlemine – see on vahend, mis tasakaalustab ebavõrdsust. Kui sul on liikumisel takistusi ja ühistransport neid ei lahenda, küsi abi oma elukohajärgsest kohalikust omavalitsusest.

Võru Linnavalitsusele pakub sotsiaaltransporditeenust Kagu Ühistranspordikeskus. Sõidust etteteatamine on kaks tööpäeva, sõidud toimuvad ka õhtustel aegadel ja nädalavahetustel. Võru Linnavalitsuses tegeleb sotsiaaltranspordi küsimustega hoolekande spetsialist Larisa Bõkova (tel 5358 8582). Kui teenus ei vasta vajadusele, räägi sellest.

Teadlikkus, nähtavus ja julgus oma õigusi kasutada aitavad kaasa sellele, et liikumisvabadus ei sõltuks elukohast ega tõlgendusest, vaid oleks päriselt kättesaadav kõigile. Liikumisvõimalus tähendab võimalust käia arsti juures, osaleda kogukonnaelus, õppida, töötada ja hoida sidet lähedastega.

Vaata ka EPIKoja kohtumise järgset pöördumist seoses ühistranspordireformiga

Vaata ka 2025. aasta oktoobris avaldatud Riigikontrolli järelauditit maakondliku ühistranspordi korraldamisest