Eesti Puuetega Inimeste Koja arvamus Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule

Euroopa puudega inimese kaardi ja Euroopa puudega inimese parkimiskaardi kasutuselevõtt ning nende vastastikuse tunnustamise ülevõtmine Eesti õigusesse on tervitatav ja kauaoodatud lahendus. Tervitame Muuseumiseaduse muudatuse eesmärki säilitada tasuta muuseumikülastus puudega lastele koos saatjaga ning laiendada seda raske nägemispuudega inimestele ja nende saatjatele. Samuti tervitame ühistranspordis puudega laste saatjate õiguste laiendamist. Samas tuleb välistada olukord, kus senine õigus sõltub inimese jaoks ebaselgest või liiga kitsalt määratud A-tähisest kaardil ning on inimesi, kes muudatuse tõttu senistest soodustusest ilma jääb.

1. Euroopa Liidu puudega inimese kaardi ja parkimiskaardi tähelepanekud
   1.1. Eelnõu paragrahviga 1 lõikes 9 sätestatakse SKA kohustus teha Euroopa puudega inimese
   kaardi väljastamise, sealhulgas kehtivusaja lõppemisel uue kaardi saamise, asendamise ja
   kehtetuks tunnistamise tingimused ning kord tasuta kättesaadavaks selgel ja kergesti
   ligipääsetaval viisil.
   Seisukoht: Muuta sõnastust järgmiselt: „ SKA avaldab Euroopa puudega inimese kaardi ja
   Euroopa puudega inimese parkimiskaardi kohta teabe selges keeles ja ligipääsetavates
   vormingutes. Teave peab olema kättesaadav vähemalt veebilehel, lihtsas keeles, eesti
   viipekeeles ning vajaduse korral kirjeldustõlkega ja subtiitritega audiovisuaalses vormis.
   Teave peab olema kättesaadav ka inimestele, kes ei saa kasutada digitaalset kanalit, ning
   sisaldama infot kaartide alusel pakutavate soodustuste, eritingimuste, taotlemise, vaide ja
   kaebuse võimaluste kohta. Teave tehakse kättesaadavaks kooskõlas toodete ja teenuste
   ligipääsetavuse seaduses sätestatud nõuetega.”

1.2. A-tähise individuaalne ja vajaduspõhine määramine
Eelnõu paragrahviga 1 lõikes 9 sätestatakse, et A-tähis kantakse Euroopa puudega inimese
kaardile isiku puhul, kes on suurema toetusvajadusega või saatjat vajav. Rakendusakti kavandi
järgi antakse A-tähis automaatselt kõigile sügava puudega inimestele ja raske nägemispuudega inimestele. Kavandatu aga tähendab, et inimesed, kellele ei ole määratud SKA poolt nö tähise saamiseks vajalikku puuet või puude raskusastet, kuid kes tegelikult saatjat vajavad, jäävad tähiseta ning seega ka vastavate õiguste, soodustusteta. Eestis on kavandatud siduda A-tähise andmine olemasoleva puude tuvastamise süsteemiga, et vältida täiendava hindamismenetluse loomist. Direktiivi mõte on olnud laiem, st direktiivi järgi on võimalus lisada kaardile A-tähis, mis annab märku inimese õigusest puudega inimest saatvale ühele või mitmele isiklikule abistajale või muule liikmesriigi õiguse või tava kohaselt tunnustatud saatvale või abistavale isikule, või abiloomale, mistõttu kitsalt puude raskuastmeaga sidumine ei kata direktiivi laiemat eesmärki ning võib tekitad ebavõrdset kohtlemist võrreldes liikmesriikide kodanikega. Ka Sotsiaalkindlustusameti poolt tellitud teenuse disaini aruanne toob välja, et see võib kaasa tuua ebavõrdset kohtlemist eri liikmesriikide väljastatavate kaartide omanike vahel, sest sisuliselt annab A-tähis suurema toetusvajaduse staatuse alusel võrdseid täiendavaid soodustusi erinevatele sisulistele nõuetele vastavatele isikutele sõltuvalt sellest, millistel alustel iga liikmesriik A-tähise väljastab. Sama analüüs toob välja riikliku soodustuse kontekstis
vastuolu: A-tähise kasutamine sügava puude tõendamiseks, et saada ÜTS § 34 soodustust, oleks problemaatiline, sest sellisel juhul on teise liikmesriigi A-tähisega kaardiomanikul õigus vastavale soodustusele ilma, et tal tingimata esineks sügav puue. See tooks kaasa puudega inimeste ebavõrdse kohtlemise ÜTS § 34 soodustuse rakendamisel. Samuti näeme A-tähise kitsal käsitlemisel riskikohta eraettevõtluses puuetega inimestele pakutavatele soodustustele. Eestis pakutakse teatrites, kontsertidel, muuseumides ja muudes kultuuriteenustes puudega inimestele ja nende saatjatele erinevaid tasuta või soodushinnaga pileteid. EPIKoja ja kasutajate kogemuse põhjal on nende tingimused ebaühtlased ning võivad sõltuda puude raskusastmest, saatjavajadusest, ratastoolikoha olemasolust või asutuse enda hinnapoliitikast. Seetõttu võib Euroopa puudega inimese kaardi kasutuselevõtul tekkida olukord, kus A-tähise kitsast kasutusest saab ettevõtjatele märgis, millest lähtuvalt soodustusi teha. Riigi eesmärk peab olema puuetega inimeste õiguste ja soodustuste laienemine, sh ka ise eeskuju näitamine soodustuste võimaldamisel ja nende laiendamisel. Kuigi eelnõu
näeb mõningase laiendamise soodustustuse näol ette, siis raske liikumispuudega inimesel täna võimalik ÜTS seaduse alusel tasuta sõita võimalik pole (võrdluseks raske nägemispuudega inimene saab tasuta sõita). Lisaks näeb EPIKoda andmekaitseriski juhul, kui A-tähise andmine seotakse konkreetse puude liigi või raskusastmega. Sellisel juhul võib füüsilise kaardi visuaalne kontroll
võimaldada kolmandal isikul teha järeldusi inimese puude raskusastme või võimaliku puudeliigi kohta. A-tähis tohib näidata üksnes saatja- või abivajaduse olemasolu, mitte selle aluseks olevat diagnoosi ega puude liiki.
Seisukoht: Võimaldada A-tähis igale kaardi saamise õigusega inimesele, kellel on tegelik suurem toetusvajadus, sh vajadus saatja abi, juhendamise, suhtlemistoe või järelevalve järele sõltumata puude liigist. Vajaduse tuvastamisel tuleb eelistada SKA-le juba teadaolevaid andmeid, puudeotsuse aluseks olevat eksperdiarvamust ning asjakohaseid rehabilitatsiooni- ja abivajaduse hinnanguid. Palume täiendada puude raskusastme tuvastamise ja kaardi väljastamise taotlusvormi küsimustega, mis võimaldavad inimesel kirjeldada A-tähise aluseks olevat tegelikku vajadust. Küsimused peavad hõlmama vajadust saatja, isikliku abistaja, juhendamise, suhtlemistoe, järelevalve või abilooma järele ning abi vajalikkust erinevates keskkondades ja olukordades. Tänased riiklikud soodustused ei tohi muudatustega kaduda. Kui individuaalse A-tähise hindamise rakendamiseks vajalikke menetlus- või ITvahendeid ei ole võimalik kohe tagada, tuleb seaduses sätestada selge rakenduskava ja siduv tähtaeg, mille jooksul SKA ning valdkonna eest vastutav ministeerium töötavad välja individuaalse hindamise rakendamise lahenduse. Üleminekuajal tuleb tagada, et ükski inimene ei kaota senist soodustust ega saatja õigust üksnes uue kaardisüsteemi või A-tähise puudumise tõttu. Eelarvepiirang ei saa olla põhjendus lahendusele, mis jätab tegeliku saatja- või abistaja vajadusega inimesed A-tähiseta või muudab A-tähise liikmesriikide vahel ebavõrdselt toimivaks.
1.3. Kuigi järjest enam asjaajamist toimub digitaalselt, siis peab säilima ka füüsilise
kaardi kasutamise võimalus. Arvestades, et paljud inimesed ei kasuta erivajaduse/tervisepiirangu vm asjaolude tõttu digitaalseid võimalusi ning vajavad oma õiguste realiseerimiseks füüsilist kaart, peab EPIKoda oluliseks, et plasitikkaardi taotlemine
oleks taotleja jaoks mugav ja lihtne ega põhjustaks täiendavat asjajamise koormust. Eelneva tõttu peab puude raskusastme taotluse vormil olema võimalik teha märge selle kohta, kui inimene soovib saada füüsilist plastikkaarti ning kaardi saamine ei tohi eeldada täiendavat põhjendamise vajadust.
2. Muud PISTS sätted menetluse lihtsustamisega seonduvalt
2.1. Eelnõu § 1, punktide 4 ja 5 täiendatakse seadust ning tuuakse määrusest seadusesse üle nõue esitada taotluse vormil arstide ja spetsialistide andmed, kes on inimese seisundiga kursis (teda ravinud või nõustanud või osutanud talle tervishoiu- või sotsiaalteenuseid) ning millal ta viimati neid spetsialiste või arste külastas.
Seisukoht: On oluline, et terviseandmed jookseksid süsteemi kokku nii, et vajadusel inimene, kas täiendab või parandab andmeid. Kogu vastutus info esitamise eest ei tohi lasuda inimesele. Inimene peab saama soovi korral andmeid esitada, kuid süsteem ei saa baseeruda üksnes inimese poolt taotluses märgitud vastavatel andmetel.
2.2. Palume selgitada, kas PISTS § 9 lõikes 1 sätestatud alused katavad ka olukorra, kus teisel
vanemal on hooldusõigus, kuid ta ei osale lapse igapäevases hooldamises ja kasvatamises ning
puudega vanem täidab neid ülesandeid tegelikult üksinda? Samuti palume selgitada, kuidas
mõjutab sellises olukorras toetuse saamise õigust asjaolu, et teisel vanemal võib säilida lapse
ülalpidamiskohustus või ta võib maksta elatist. Kui need olukorrad ei ole kavandatava sättega
hõlmatud, palume täpsustada eelnõud nii, et oleks üheselt arusaadav, millistel tingimustel saab
puudega vanem toetust taotleda ja milliste andmete või tõendite alusel hinnatakse lapse
tegelikku kasvatamise korraldust.
2.3. Eelnõu § 1 punkt 19 täpsustatakse PISTS § 12 lõikes 4, et täpsustatakse, et taotleja peab
vastama lõikes 1 sätestatud töötamise tingimustele nii koolituse läbimise kui ka toetuse
taotlemise ajal. Sellega sätestatakse seaduse tasandil nõue, mida kehtivas praktikas toetuse
eesmärgist tulenevalt juba arvestatakse. Taotleja võib koolituse läbimise ja taotluse esitamise
vahelisel ajal töökohta vahetada, kuid peab olema jätkuvalt hõivatud mõnes lõikes 1
nimetatud töötamise vormis.
Seisukoht: Leiame, et toetuse saamise tingimus on liialt piirav, sest puudega
inimesel/kroonilise haigusega inimesel võib tervisest tulenevalt olla suur oht töökoha
kaotamiseks. Kui inimene asub töötamise hetkel koolitusele, aga näiteks kaotab töö koolituse
kesksel enne toetuse taotlemist, siis pole tal võimalus koolituse kompenseerimist saada.

Ettepanek: Palume muuta PISTS § 12 lõiget 4 nii, et taotleja peab vastama töötamise
tingimusele täienduskoolituse läbimise või lõpetamise ajal, kuid töötamise jätkumist toetuse
taotlemise hetkel ei nõuta. Töösuhte lõppemine pärast koolituse läbimist, sealhulgas
terviseseisundi tõttu, ei saa välistada koolituskulude hüvitamist.
2.4. Eelnõuga muudetakse taotlusele kantavate andmete nõuet selliselt, et taotleja peab
märkima taotlusele andmed elutingimuste, terviseseisundist tingitud kõrvalabi, juhendamise
ja järelevalve vajaduse ning selle väljenduse, abivahendite ja/või meditsiiniseadmete ning
nendega võimaliku kompenseerituse kohta. Leiame, et kuna puude raskusastme tuvastamisel
on viidatud asjaolude hindamine ja tuvastamine olulise kaaluga, siis on teabe kogumine
oluline. Samas ei tohi sedavõrd olulise teabe esitamise koormus olla üksnes taotleja vastutus,
teabe esitamist peavad toetama ka erinevad elektroonilised süsteemid ning arstid poolt
koostatavad epikriisid. Lisaks peab taotluse vorm olema koostatud sellise sõnastuse ja
detailsusega, et see suunaks taotlejat teavet piisava oskuslikkuse ning põhjalikkusega esitama.
2.5. Eelnõu § 1 punktiga 6 muudetakse seadust eemaldades tööealiste sihtgrupi puhul
eakohase hindamise nõue, kuna vastavat hindamist ei ole võimalik teostada. Teiste
sihtgruppide ehk laste ja vanaduspensioniealiste puhul on selgitatud, et eakohasuse hindamise
nõue jääb alles, kuna hindamist teostatakse juhendi alusel.
Seisukoht: Leiame, et ka laste ja vanaduspensioniealiste sihtgrupi puhul on eakohasuse
hindamise alused ebaselged. EPIKoja poolt nõustatud inimeste juhtumite pinnalt on selgunud,
et juhendist ei selgu, millistel alustel ja metoodikast lähtuvalt eakohasest suuremat kõrvalabi,
juhendamise ja järelevalve vajadust tuvastatakse. Haldusorgani ja eksperdi kaalutlusruum on
oluline, kuid see ei tohi suurendada ebaselgust ja läbipaistmatust. Mõistete ja hindamise
aluste, sh metoodika selgus on otsuse adressaadi jaoks oluline ehk otsuse saaja peab teadma,
millele tuginedes otsus on tehtud. Menetlus peab olema tõenduspõhine ja objektiivne, otsuse
kujunemise alused ja käik selged ja mõistetavad.
Lähtudes eelnevast palume selgitada, kuidas ja millele (metoodika, arvutuskäik jms)
tuginedes eakohasuse hindamine laste ja vanaduspensioniealiste puhul toimub.
2.6. Peame oluliseks rõhutada, et õppimise ja töötamise soodustamise väljajätmine seaduse
eesmärgist ei tohi vähendada tegelikkuses inimesele pakutavat tuge.

Lisaks peame vajalikuks märkida, et tööealiste puude raskusastme tuvastamise alused ja protsess vajavad sisulist muutmist ja reformimist. Oleme korduvalt juhtinud tähelepanu puuetega inimeste arvu statistilisele vähenemisele, mis ei ole meie jaoks arusaadav ning ka puude raskusastme tuvastamise otsuste ebapiisavale põhjendamisele nn automaatsete otsuste korral. Valdkond vajab sisulisi muudatusi, kuna ühe-ukse poliitikana loodud ühistaotluse esitamine ei too vajalikku selgust, pigem on olukord vastupidine.
Lisaks vajavad muudatuste käigus sisulist käsitlemist ka seaduse tasandil reguleerimata/määratlemata mõisted nagu “igapäevane tegutsemine ja ühiskonnaelus osalemine”, “eakohasest suurem kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadus” ning
metoodika ja hindamine elukeskkonnaga arvestamise ning ravi, teenuste ja abivahenditega kompenseeritusega seoses.
EPIKoda peab vajalikuks avada arutelu laste puude raskusastme tuvastamisel mõistete “hariduslik erivajadus” ja “õpiraskus” sisustamiseks ja üheseks tõlgendamiseks, kuna puude raskusastme tuvastamise menetlustes käsitletakse viidatud mõisteid sageli puude raskusastet välistava asjaoluna.
Lähtuvalt eelnevast, palume vastust, millal valdkonna sisulise arendamisega edasi liigutakse.
Kokkuvõtvalt tunnustame eelnõu ja seletuskirja koostajaid mõjuanalüüsi koostamise eest. Eraldi tunnustamist väärivad ka tabelvormis ülevaated, mis võimaldavad muudatuste sisu lihtsamini jälgida. On positiivne, et eelnõuga, mis keskendub peamiselt direktiivi ülevõtmisega seonduvatele muudatustele on soovitud lahendada ka sisulisi puude raskusastmega seonduvaid kitsakohtasid. Samas leiame, et direktiivi ülevõtmisega seonduvad muudatused ei arvesta piisavalt inimeste seniste õiguste, vajaduste ja ootustega ega arvesta ka vajaduspõhisuse aspekti, mistõttu tuleb teha sisulisi parandusi.
Ka vajab puude raskusastme tuvastamine tervikuna ja erinevate sihtgruppide üleselt ulatuslikke ja põhimõttelisi muudatusi, mida eelnõus toodud pisimuudatused ei kata.