Pärast vaide- ja kohtumenetlust tuvastati tserebraalparalüüsiga mehel raske puudeaste

1.Asjaolud

Tööealisel mehel on alates sünnist tserebraalparalüüsi düskineetiline vorm, mille põhjuseks on peaaju  struktuuri kahjustus. Tegemist on püsiva ja ravimatu neuroloogilise tervisekahjustusega. Haiguse tõttu esinevad vastutahtelised düstoonilised ja koreaatilised liigutused näos, jäsemetes ning kehatüves, spastilis-pareetiline kõnnak, ataksia, tasakaaluhäired, raske käelise tegevuse häire ja düsartria. Tegemist on eluaegse seisundiga, igapäevaste tegevuste tegemine muutub vanuse lisandudes järjest raskemaks. Esinevad olulised piirangud liikumisel, käelises tegevuses, enesehoolduses ja suhtlemisel.

Ulatuslike piirangute tõttu tuvastati korduvalt puuduv töövõime ja raske puude raskusastme erinevate, sh liikumisfunktsiooni kõrvalekaldega. Korduvhindamisel tuvastati jätkuvalt puuduv töövõime maksimaalseks perioodiks, kuid puude raskusaste hinnati väiksemaks ehk keskmiseks ning tuvastati üksnes keele-kõne funktsiooni kõrvalekalle.

2.Esitas vaide, mis jäeti vaideotsusega rahuldamata. Vaideotsuses märgiti s.h, et Terviseandmete ja töövõime hindamise ekspertiisi alusel on piirangud kerged-mõõdukad. Varasem puude raskusastet tuvastav sotsiaalkindlustusameti otsus ei loo isikule õiguspärast ootust, et ka edasipidised otsused tulevad samasugused, sest puude raskusastme kestus on ajaliselt piiratud ning ei saa eeldada, et puude raskusastme tähtaja lõppedes langetatakse tema kohta uuesti samasugune otsus. Piirangute hindamisel arvestatakse ravivõimaluste olemasolu piirangute vähendamiseks. Tervisehäirest tulenevalt võib taotleja vajada temale sobivaid või kohandatud töötingimusi, ravi ja ravimeid, aga see ei ole puude raskusastme tuvastamise aluseks.

3. Esitas kaebuse kohtule,milles märkis mh, et  tema hinnangul on vaidlustavad otsused selges vastuolus terviseandmetega ja töövõime hindamise menetluses tuvastatuga. Puudub selgus, miks on Sotsiaalkindlustusameti hinnang vaatamata piirangute püsivusele muutunud ehk miks ei tuvastatud enam piiranguid liikumise ja käelise tegevuse valdkondades ning millele tuginedes on järeldatud, et tuvastada saab üksnes mõõduka tegutsemispiirangu keele-kõne funktsiooni kõrvalekaldena. Vaideotsuses ei ole toodud sisulisi põhjendusi ega otsuste aluseks olevate terviseandmete analüüsi. Toodud on üksnes aritmeetilise keskmise arvutuskäik tuginedes töövõime hindamise ekspertarvamusele. Täiendav ekspertarvamus ei analüüsi terviseandmeid, vaid selgitab üksnes aritmeetilise keskmise kujunemist tuginedes skooridele. Ekspert ei ole teostanud vaidemenetluses täiendavat terviseandmete analüüsi.

Ka on vaideotsuses toodud üldsõnalised selgitused, et minu viited eelnevatele hindamistele ei ole asjakohased ning otsuseid tehes arvestataks ravivõimalustega. Selgitan, et minu seisund ei saa ajas paraneda, pigem saavad piirangud süveneda. Ka ravivõimalused (ravi, abivahendid, teenused) ei saa piiranguid olulisel määral leevendada või kõrvaldada. Lisaks on abivahendite kasutamine raskendatud piirangute koosmõju tõttu (nt ei saa ma kasutada käimiskeppi vms, kuna käed ei funktsioneeri ootuspäraselt). Seega ei ole ka vaideotsused toodud selgitused asjakohased vaid formaalsed.

4. Eesti Töötukassa uuendas töövõime hindamise menetluse, millega muutis piirangu liikumise valdkonnas varasema mõõduka asemel raskeks ning tuvastas raske tegutsemispiirangu teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkonnas, piirangud teabe edasiandmise ja vastuvõtmise ning käelise tegevuse valdkondades jäid samaks ehk mõõdukaks ja raskeks.

5. Sotsiaalkindlustusamet uuendas menetluse, mille käigus tuvastas raske puude raskusastme liikumisfunktsiooni, muu funktsiooni  ning  keele-kõne funktsiooni kõrvalekalletega. Mees saavutas soovitud tulemuse, mistõttu oli nõus kohtuasja lõpetamisega, kohus lõpetas kohtuasjas menetluse kuna  kaebaja taotluse suhtes teinud uue haldusakti ja kaebaja on oma kaebuse eesmärgi saavutanud.

Soovitud tulemuseni võime jõuda erinevaid teid pidi. Mõnikord piisab vaide esitamisest ja mõnikord tuleb pöörduda kohtusse. Kindlasti ei ole õige olukord, mil sotsiaalõiguse valdkonnas saavad inimesed ootuspärase tulemuse üksnes siis, kui pöörduvad kohtusse. Haldusmenetlust tuleb ka reaalses elus viia läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Tegemist ei tohi olla üksnes seaduses sõnastatud elukauge teooriaga, vaid reaalses elus rakendatava põhimõttega, mille alusel luuakse inimeste jaoks õiget ja õiglast tulemust.