EPIKoja vastus SKA-le puude raskusastme tuvastamise süsteemi kitsaskohtade teemal

Aitäh kirja eest, milles mh väljendate tõsiasja, et kehtiv puude raskusastme tuvastamise
süsteem ei toeta iga kord inimese tegeliku olukorra mõistmist ja inimese puude raskusastme
õigesti hindamist.

Viitate pöördumises puude raskusastme tuvastamise kitskohtadele ning seda eriti tööealiste
sihtgrupi vaatest nn ühe-ukse lähenemisena. Möönate, et kehtivas hindamiskorralduses on
puudujääke, mis toovad inimestele kaasa täiendavat asjaajamist või jätavad tunde, et nende
olukorda ei ole piisavalt mõistetud. Lisate, et püüate teha omalt poolt kõik, et vead saaksid
parimal moel parandatud, inimesed vajalikku tuge ja süsteem inimesekeskseks muudetud.
Probleemide lahendamiseks palute Eesti Puuetega Inimeste Koja (EPIKoja) kaasabi puude
raskusastme tuvastamise taotlejatele terviseandmete kontrollimise vajaduse selgitamisel enne
taotlemist. Lisaks palute julgustada inimesi pöörduma Sotsiaalkindlustusameti poole vaidega
selleks, et Sotsiaalkindlustusametil tekiks õigus vaadata terviseandmeid, mille alusel anda uus
eksperdiarvamus.

Tunnustame kitsakohtade märkamise eest kuna see on oluline samm lahenduste leidmise
suunas. Kahjuks ei muutu senine hindamise süsteem õiglasemaks ja taotlejate ootustele
vastavamaks üksnes terviseandmete kontrollimise ja vaiete esitamisega. EPIKoda on aastate
jooksul esitanud korduvaid pöördumisi puuetega inimeste arvu vähenemise ja otsuste ebapiisava või
ebaselge põhjendamise teemal nii Sotsiaalministeeriumile kui ka Sotsiaalkindlustusametile, kuid
senini ei ole sihtgrupi vaatest oodatud lahendusi leitud.

Jätkame põhitöö raames inimeste nõustamisega ka Teie poolt viidatud osas ehk vaide esitamise
võimaluse selgitamisega ja vaide koostamisel abistamisega ning ka terviseandmete
korrektsuse olulisuse rõhutamisega/teadlikkuse tõstmisega. Vaatamata eelnevale esinevad
puude raskusastme tuvastamise süsteemis olulised kitsakohad, mis ei ole kõrvaldatavad üksnes
vaide koostamisega või terviseandmete kontrollimisega.

Viitame siinkohal näiteks laste puude raskusastme otsustele, kus SKA-poolse tüüpvastusena
puude mitte tuvastamiseks või vähemal määral tuvastamiseks märgitakse, et õppetööks
vajalikud teenused tagatakse koolis, logopeedilist ja psühholoogilist abi on võimalik saada
tervisekassa poolt rahastatuna. /…/Diagnoosid, arstide külastamise vajadus, päevakava ja
tegevuste planeerimine, koolivälise nõustamismeeskonna otsus, raviarsti soovitus puude
raskusastme taotluse esitamiseks ja rehabilitatsiooniplaani vormistamiseks ei ole puude
raskusastme tuvastamise aluseks. /…/Hooldusõppe vajadus iseenesest ei ole sügava puude
raskusastme tuvastamise aluseks. Juhendamine igapäevatoimingutes kuulub vanemliku hoole
alla. /…/ Tõhustatud toe vajadus haridusasustuses ei ole puude raskusastme tuvastamise
aluseks, vaid tegemist on haridusliku erivajadusega. Eelneva pinnal tekib küsimus, et milline
teave on üldse puude raskusastme tuvastamise aluseks ja oluline. Faktiliste asjaolude
tuvastamisel ja tõendite hindamisel omavad eelnevalt loetletud dokumendid olulist kui
mitte määravat kaalu. Näiteks hooldusõppel õppiva lapse puhul on tema võimeid, vajadusi,
toimetulekut, juhendamist, kõrvalabi vajadust jne hinnanud teenusele suunamisel erinevad
eriteadmistega spetsialistid, lapsi ei suunata hooldusõppele kergekäeliselt või lapse vajadusi ja
hakkamasaamist sisuliselt ja põhjalikult hindamata. Viidatud teave ei saa olla väheoluline ka
puude raskusastme tuvastamise kontekstis.

Tööealiste puhul on muutunud/mittetuvastamise otsuste sagedased põhjendused nt ühegi arsti
sissekanne ei kinnita fakti, et taotleja oleks püsivalt voodihaige ja ööpäevaringselt hooldatav.
Sissekannetest saab järeldada, et taotleja liikumine on olulisel määral piiratud, kuid ratastooli
abiga siiski võimalik ning ta on võimeline siirduma ratastooli iseseisvalt/…/ Taotlejal ei esine
terviseandmete alusel kognitsioonilangust, intellektihäireid ega püsivaid psühhoosiilminguid,
millest tulenevalt on ta oma tegevustel ja otsustel iseseisev, võimeline tajuma oma ümbrust

vastavalt reaalsusele ja sihipäraselt juhtima oma tegevust ning mõistma selle tagajärgi./…/
Tervisehäirest tulenevalt võib taotleja vajada temale sobivaid või kohandatud töötingimusi,
ravi ja ravimeid, aga see ei ole puude raskusastme tuvastamise aluseks./…/ Taotleja on aktiivse
eluviisiga, hiljuti reisinud, planeerivad partneriga rasedust/…/ Abivajadus koristamisel, poes
käimisel, toidu valmistamisel on kaetud kohaliku omavalitsuse poolt pakutava koduteenusega,
mille vajaduse hindamiseks võib pöörduda kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja poole.
Koduhooldusteenuse saamise aluseks ei ole puude raskusastme olemasolu. Esinevatest
haigusseisunditest tulenevalt võib isik vajada abivahendeid, ravi ja ravimeid, kuid see ei ole
puude raskusastme tuvastamise aluseks/…/ Taotleja on vajadusel väga motiveeritud ja
ettevõtlik oma tegevustel (reisimine, arstil käimine, kohtusse kaebamine), mistõttu ei saa
hinnata piiranguid püsivateks.

Eelnevad näited ilmestavad Sotsiaalkindlustusameti suhtumist ja väärtusbaasi, mis tekitavad
otsuse adressaadi jaoks küsimusi ja ebaselgust puude raskusastme tuvastamise aluste ja
suhtumise osas. Kindlasti vajab tööealiste sihtgrupi senine nn ühe-ukse-lähenemine
süsteemseid ja ulatuslikke muudatusi ning kuni metoodika ja lähenemised ei ole korrastatud,
ei too taotleja poolne täiendav terviseandmete kontroll ega vaiete/kaebuste esitamine loodetud
püsivat ja kitsakohtasid lahendavat tulemust. Ebaõige on ootus lahendada kitsaskohad vaide
ja kaebuste esitamisega, kuna selline lähenemine paneb taotlejale ebamõistlikult suure
koormuse. Ka ei ole selline lähenemine kooskõlas sotsiaalõiguse ja haldusmenetluse üldiste
põhimõtetega.

Lisame siinkohal ka viite hiljutisele kohtuotsusele, kus on leitud, et kuigi kohtupraktikas on
aktsepteeritud põhjendamispuuduste kõrvaldamist vaidemenetluses, siis on kohtu hinnangul
tegemist erandiga. Kohtupraktikast nähtub, et vastustajal on välja kujunenud muster, kus
esialgne haldusakt tehakse nappide põhjendustega ning alles vaidemenetluses asutakse
põhjalikult põhjendama. See ei ole korrektne haldusmenetlus, kuivõrd HMS § 56 seab
kohustuse juba esialgses haldusaktis põhjenduste esitamiseks. Põhjendus peab võimaldama
isikul mõista, millistest asjaoludest ja hinnangutest haldusorgan otsustamisel lähtus,
millised kaebaja tegutsemis-ja osaluspiirangud tuvastati, kuidas hinnati nende raskust ning
miks ei vasta need puude raskusastme tuvastamise tingimustele.

Puude raskusastme tuvastamine ja vastav menetlus peavad olema inimese poole näoga,
vastates sealhulgas haldusmenetluse põhimõtetele, mille kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi
eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid
kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et inimeste ootused
Sotsiaalkindlustusametile on tavapärasest haldusorganist suuremad, sest tegemist on
sotsiaalõiguse valdkonnas tegutseva asutusega, mille põhiväärtusteks on tegutsemine
selle nimel, et kindlustada Eesti inimeste iseseisvat toimetulekut ja heaolu, olla
ühiskonnas inimeste turvavõrk jms.

Kahjuks on puude raskusastme tuvastamise/mittetuvastamise menetlus ja vastavad otsused
meie liikmeskonna sõnul ja kogemusel ning ka meie igapäevast tööd arvestades inimeste
õigus- ja õiglustunnet riivav, asjatut lisakoormust ja ärevust tekitav. Sageli saadakse sisuliste
põhjendusteta otsuseid või on otsustes toodud põhjendused inimese vaatest justkui otsitud
(analoogselt eelnevalt laste asjades toodud põhjendustele) eesmärgiga puude raskusastet mitte
tuvastada või võrreldes varasema(te) hindamis(t)ega vähendada.

Muret teeb ka jätkuv puuetega inimeste arvu vähenemine. Oleme Sotsiaalkindlustusametilt
saanud 2026. aasta 3.kvartali puude raskusastmega inimeste arvu statistika ning endiselt on
ametliku statistika alusel puudega inimeste arv languses, jõudes nüüdseks juba 97000ni
(võrdluseks: 31.12.2018 seisuga oli puuetega inimeste arv 158474, mis tähendab, et pea 8 aasta
jooksul on puude raskusastmega inimeste arv vähenenud 60984 inimese võrra). Langustrendil
ei ole lõppu: ainuüksi käesoleva aasta algusega võrreldes on puuetega inimeste arv vähenenud
3527 inimese võrra. Arvestades rahvastiku vananemist, vaimse tervise probleemide ulatust,
meditsiinisüsteemi võimekust kriitilises seisundis inimeste elusid päästa ning ka inimeste enda
teadlikkuse kasvu oma õigustest ja nende eest seismist, ei saa me selle praktika ja statistikaga
nõustuda. Nii nagu ei ole meie eesmärk kunstlikult puuetega inimeste arvu tõsta, ei saa olla
eesmärgiks arvu vähendamine. Oleme koos oma võrgustikuga teemale pea 5 aastat pidevalt
tähelepanu juhtinud ja ometi on statistika karm – viie aastaga 38376 puudega inimest vähem.

Arvestades eelnevat ootame Sotsiaalkindlustusametilt valmisolekut korrastada esimesel
võimalusel puude raskusastme tuvastamise süsteem selliselt, et kogu vastav menetlus oleks
taotleja jaoks säästev ja hoidev, tehtavad otsused ettearvatavad ning mitterahuldavad otsused
sisuliselt ja adressaadile arusaadavalt põhjendatud. Aitamine, hoolimine ja lahenduskeskus
peavad rakenduma reaalses elus ning meil tuleb ühiselt oma inimesi hoida.

Sotsiaalkindlustusameti vastus puude raskusastme tuvastamise kitsaskohtadest.