Arekeel ja lihtne keel ei ole üks ja sama asi

Erivajadustega inimeste huvikaitseorganisatsioonidel on hea meel, et meedias on hakatud rohkem rääkima ligipääsetavusest ja ligipääsetavast infost, st lihtsas keeles tekstidest, mille otseseks sihtrühmaks on kerge intellektipuudega inimesed. Paraku on lihtsa keele teemadel jõudnud avalikkuse ette palju segadust ja valeinfot, kuna arvamust on avaldanud inimesed, kes ei tegele igapäevaselt tekstide loomise või toimetamisega intellektipuudega inimestele.

Erivajadustega inimeste huvikaitseorganisatsioonid mõistavad ametnike ja keeleteadlaste soovi nimetada kõiki keele lihtsustamise variante arekeeleks, ent see tekitab hoopis segadust juurde ning nullib ära paljude inimeste aastatepikkuse töö. Intellektipuudega inimestele vajalik ja ühiskonnaelus osalemiseks oluline lihtne keel eeldab kindlate reeglite järgimist, teksti ülesehituse spetsiifikat ning koostööd. Tekstide peamine eesmärk on anda infot avalikest teenustest, kultuurist, puuetega inimeste õigustest jne.

Arekeel ja lihtne keel ei ole üks ja sama asi

Arekeel kui termin mõeldi välja aastal 1997 soome selkokieli eeskujul, ent sellega kogu arekeele arendus piirdus. Arekeelt ei ole „välja töötatud“. Sellele ei ole loodud reegleid. Mitte kusagil pole kirjas, mille järgi võiks teksti „aredust“ hinnata. Pole tehtud koostööd erivajadustega inimeste organisatsioonidega, kes neid reegleid ja nende reeglite järgi toimetatud tekste kõige rohkem vajavad. Nii ongi arekeel kui termin eksisteerinud aastakümneid vaid sõnana sõnaraamatutes. Nüüd, kui ligipääsetavusest ollakse teadlikumad, nopivad termini sõnaraamatutest välja nii ametnikud kui ka keeleteadlased, arvates, et kõiki lihtsustatud keelekasutusi võiks nimetada arekeeleks.

Lihtne keel kui termin intellektipuudega inimestele mõeldud keelekasutuse tähenduses jõudis Eestisse Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliidu (EVPIT) kaudu, kes alates aastast 2003 on toimetanud Inclusion Europe’i lihtsas keeles tekste eesti lihtsasse keelde. Lihtne keel on huvikaitse algatus: see ei ole seotud keeleteaduse, vaid inimõigusega pääseda infole ligi ehk saada asjadest aru. Inclusion Europe on mittetulundusühing, Euroopa intellektipuudega inimeste huviorganisatsioonide katusorganisatsioon, mis tegutseb aastast 1988. 1990.-te aastate lõpul loodi siin üsna universaalsed lihtsa keele reeglid, mille järgi tekste intellektipuudega inimestele mõistetavaks toimetada. Reegleid ja logo (tumesinisel taustal valge avatud raamat, naerunägu ja püsti tõstetud pöidlaga käsi) kasutab enamik Euroopa riikidest, v.a Saksamaa, Soome, Läti jt, kes on välja töötanud omad, keelepõhised reeglid (mis suuresti kattuvad Inclusion Europe’i reeglitega) ja märgistuse (vt ka https://vaimukad.ee/wp-content/uploads/2022/07/Info-koigi-jaoks.pdf).

Üks olulisemaid ja erilisemaid IE lihtsa keele reegleid on (eelnevalt kõikide reeglite järgi toimetatud) tekstide arusaadavuse testimine sihtrühmaga. Testimine on mõõdupuuks, mille järgi hinnata, kas tekst on lihtsas keeles. Testimine ei tähenda, et keegi loeb teksti ette ning kui enam-vähem aru saadakse, ongi korras. Testi läbiviija juhendamisel arutatakse kõik laused ja lõigud ühiselt läbi, märgitakse ära arusaamatuid väljendid ja leitakse nende asemel uusi. See tähendab, et otsustusprotsessis osalevad puuetega inimesed ise, mis on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis oluline lähtekoht. Pärast testimist ja tagasisidet läheb tekst uuesti keeletoimetajale. Kuna ühe tekstiga töötab palju inimesi, on lihtsas keeles tekstil alati mitu autorit.

Erinevalt arekeelest on lihtne keel kui termin kõigile mõistetav, sh intellektipuudega inimestele. Et lihtsal keelel on ka laiem tähendus, ei ole probleemiks. Ka paljudes teistes keeltes on nii (vrdl sks k Leichte Sprache, ingl k Easy Language, easy-to-read language). Termin lihtne keel ja Inclusion Europe’i lihtsa keele logo on olnud Eesti erivajadustega inimeste organisatsioonides kasutusel juba paarkümmend aastat, viimastel aastatel aga on need juurdunud ka ametkondlikult: lihtsasse keelde on toimetatud palju olulisi tekste, näiteks õiguskantsleri aastaülevaated, Meremuuseumi Lennusadama näitused, sotsiaalministeeriumi pressiteated, kohalike omavalitsuste, riigikogu ja europarlamendi valimiste info, Inimõiguste Keskuse ning paljude teiste asutuste ja ametkondade materjalid. Tekstid leiab üles IE lihtsa keele logo järgi. Kõige aktiivsemalt tegelevad Eestis tekstide lihtsasse keelde toimetamisega IE reeglite järgi Vaimupuu MTÜ ja Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit, oma infomaterjalides kasutab palju lihtsat keelt ka Eesti Puuetega Inimeste Koda.

Ruumi on nii arekeelele kui ka lihtsale keelele

Kuni 2024. aastani olekski ehk saanud rääkida arekeelest ja lihtsast keelest kui sünonüümidest, kuna terminit arekeel lihtsalt ei kasutatud. Siis aga ilmusid kirjastusel Elust Enesest arekeelseteks nimetatud noorteraamatud: otsetõlked soome selkokielest. Neil raamatutel puudub igasugune seos Inclusion Europe’i või selle reeglitega – juba seetõttu, et lihtsa keele reeglite järgi pole lubatud poeetilised väljendid, metafoorid või sünonüümid, mis ilukirjanduses olulised on. Samuti pole neid raamatuid enne eesti keeles avaldamist mitte ühelgi sihtrühmal testitud. Teadaolevalt on need raamatud väga populaarsed täiesti tavaliste teismeliste seas.

Kuna arekeelsetel noorteraamatutel on hoopis teistsugune sihtrühm kui lihtsas keeles tekstidel, siis mahuvad Eestisse ära mõlemad: lihtne keel infotekstides ja arekeel noorteraamatutes. On äärmiselt oluline, et info jagamisel avalikus ruumis oleks see erinevus ka ära märgitud.

Lihtsas keeles tekstid ongi infotekstid ning sõltuvalt teemast sobivad need hästi kõigile lugemisraskustega inimestele – ka normintellektiga keeleõppijaile ja lastele, aga vastupidi mitte: keeleõppeks mõeldud tekstid võivad jääda intellektipuudega inimestele arusaamatuks, kuna need on mõeldud normintellektiga inimestele ja võõrkeele õppimise toetamiseks, lasteraamatud ei sobi juba sellepärast, et paljud intellektipuudega täiskasvanud peavad soovitust lugeda lasteraamatuid enda jaoks sügavalt solvavaks.

Kuna arekeelsed noorteraamatud on populaarsed, sobivad need hästi normintellektiga noortes lugemisharjumuse arendamiseks – eriti juhul, kui arekeelt ei seostata otseselt erivajadustega. Normintellektiga noor ootab raamatuid, mis on mõeldud normintellektiga inimestele. Arekeelsete raamatute seostamine erivajadusega võib olla sildistav ning peletada noore inimese raamatutest hoopis eemale. Saksamaal on just taolise sildistamise pärast loodud Leichte Sprache Plus, mis oma olemuselt jääb lihtsa keele ja selge keele vahepeale – nagu ka arekeeleks nimetatud keelekasutus eelpool mainitud noorteraamatutes. Euroopa lihtsatest keeltest saab täpsemalt lugeda raamatust Handbook of Easy Languages in Europe (koostanud Ulla Vanhatalo ja Camilla Lindholm, Frank&Timme, 2021).

Miks peab lihtsustama reeglite järgi?

Loomulikult võib igaüks lihtsustada oma tekste isikliku sisetunde põhjal ja mitte huvituda rahvusvahelistest reeglitest või logode kasutamisest. Idee iseenesest – pakkuda lugemisvara lugemisraskustega inimestele – on ju ilus ja annab võimaluse tunda end heategijana. Siin aga on oht: kõrgharitud kirjanik, keeleteadlane või toimetaja, kellel puudub igapäevane kontakt otsese sihtrühmaga, ei pruugi tajuda, missugused sõnad või väljendid võivad keeruliseks osutuda intellektipuudega inimesele, arenevale noorele või põhiharidusega immigrandile. Inclusion Europe’i reeglites on sellise ohu vältimiseks testimine: kui intellektipuudega inimesed saavad aru, siis saavad tõenäoliselt aru kõik teisedki.

Kui sisetunne on tähtsam kui reeglid ning tekste ei testita, ei tohiks nimetada oma tekste intellektipuudega inimestele sobivateks. Kui teksti sihtrühmaks on intellektipuudega inimesed, siis tulevad mängu ligipääsetavuse nõuded, sh teksti toimetamine ja testimine vastavate reeglite järgi. (Vt ka Inclusion Europe’i infovoldik Ära kirjuta meie jaoks ilma meieta:https://easy-to-read.inclusion-europe.eu/wp-content/uploads/2014/12/EE_Methodology.pdf)

Küsimuste korral palume kirjutada toimetus@vaimupuu.ee või agne@vaimukad.ee.

Täna, 1. septembril,

saatsid EPIKoda, EVPIT ja Vaimupuu

meediale, ministeeriumitele ja teadus-asutustele

avaliku kirja:

AREKEEL JA LIHTNE KEEL EI OLE ÜKS JA SAMA ASI.

Viimasel ajal on meedias olnud juttu are-keelest.

Keele-teadlased ütlevad:

lihtne keel ja are-keel on üks ja sama asi.

Mõlemad tähendavad,

et tekste on lihtne lugeda.

Tegelikult ei ole see õige.

Are-keel on sõna,

mille mõtlesid välja keele-teadlased 1997. aastal.

Nad ei loonud are-keele reegleid.

Nad ei suhelnud eri-vajadustega inimeste organisatsioonidega.

Nad ei kirjutanud are-keelseid tekste.

Nii jäi are-keel ainult sõnaks sõna-raamatus.

Lihtne keel on keele-kasutus,

mille reeglid on loonud Inclusion Europe.

Lihtsa keele reegleid

kasutavad erivajadustega inimeste organisatsioonid

juba aastast 2003.

Lihtsa keele reeglite järgi

tuleb tekste testida:

kui intellekti-puudega inimesed saavad aru,

siis on see lihtne keel.

Viimastel aastatel on ilmunud raamatud noortele,

mida nimetatakse: are-keelsed raamatud.

Neid tekste on lihtne lugeda,

aga neid pole toimetatud lihtsa keele reeglite järgi.

Neid tekste pole ka testitud.

Siin on palju sõnu ja väljendeid,

mis on intellekti-puudega inimestele keerulised.

Kui keegi soovib kirjutada tekste intellekti-puudega inimestele,

peab ta järgima lihtsa keele reegleid.

Näiteks: testima,

kas intellekti-puudega inimesed saavad aru.

Kui tekste pole testitud koos intellekti-puudega inimestega,

siis ei tohi öelda:

need tekstid sobivad ka intellekti-puudega inimestele.

Vaimupuu, Eesti Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit

tegid ette-paneku:

• are-keel sobib ilu-kirjanduseks,

• lihtne keel sobib info jagamiseks.

Are-keel on mõeldud tavalistele noortele,

kes tahavad kergemat lugemist.

See sobib ka välis-maalastele,

kes soovivad õppida eesti keelt.

Are-keel ei peaks olema seotud eri-vajadustega.

Lihtne keel on mõeldud eel-kõige intellekti-puudega inimestele.

Lihtsas keeles tekstidest saavad aru ka kõik teised.