Delfi Arvamus. Külli Roht, Eesti Afaasialiit. Logopeed: jälle tehakse reform, mille järel need, kelle aitamiseks see mõeldud on, abini küll ei jõua

Rehabilitatsioonireform võib jääda taas poolele teele ning abi ei jõua nendeni, kes ise seda küsida ei suuda.

Kavandatav rehabilitatsioonireform lubab lihtsamat, vajaduspõhist ja terviklikumat abi. Afaasiaga inimese vaatenurgast vaadates ilmneb aga oluline vastuolu: mida suurem on inimese abi- ja toetusvajadus, seda väiksem on tõenäoliselt tema võime uues süsteemis rehabilitatsioonini jõuda.

Afaasia tekib enamasti ajukahjustuse, sageli insuldi tagajärjel. Inimesel võib olla raske rääkida, kõnest aru saada, lugeda või kirjutada. Afaasia ei ole intellekti kaotus, kuid sellega võib kaasneda mitmeid teisi piiranguid. Enamasti inimene teab hästi, mida ta tahab öelda, kuid ei saa seda tavapärasel viisil teha.

Raskused abi otsimisel

Kujutame ette inimest, kes tuleb pärast insulti haiglast koju. Ta ei suuda telefonitsi oma olukorda selgitada, digikeskkonnas toimetada ega pikka ametlikku teksti mõista. Ta ei oska perearstilt rehabilitatsioonisaatekirja küsida ega oma vajadust põhjendada, kui ta üldse arsti juurde jõuabki. Kui tal ei ole aktiivset lähedast, kes kogu asjaajamise enda peale võtab, siis mis temast saab?

Just siin tuleb välja reformi üks suurimaid nõrkusi. Uues süsteemis hakkab rehabilitatsioonivajadust tuvastama perearst, eriarst või õde ning teenusele suunamine toimub tervishoiusüsteemi kaudu. Kuid süsteem ei tohi eeldada, et inimene ise suudab oma vajaduse nähtavaks teha, menetlust jälgida ja järgmiste sammudeni jõuda.

Hea rehabilitatsioonisüsteem peaks töötama vastupidise loogika järgi: mida vähem suudab inimene oma seisundi tõttu ise abi korraldada, seda suurema vastutuse peab süsteem tema teenuseni jõudmise eest võtma. Saatekirjast ei piisa. Keegi peab vastutama seni, kuni vajalik abi on päriselt kättesaadav.

Afaasia teeb nähtavaks probleemi, mis puudutab palju suuremat hulka inimesi: traumaatilise ajukahjustusega, intellektipuudega, raske psüühikahäirega, autismiga suure toetusvajadusega, dementsusega ja liitpuudega inimesi. Reformi ei saa pidada vajaduspõhiseks, kui kõige raskema abivajadusega inimene jääb teenusest kõrvale just seepärast, et ta ei suuda ise süsteemis liikuda.

Koordineerimine ei saa jääda abivajavaja õlgadele

Teine põhimõtteline küsimus on rehabilitatsiooni sisu. Afaasiaga inimene vajab logopeedilist teraapiat, kuid rehabilitatsioon ei saa piirduda logopeedi kabinetiga. Inimene peab suutma suhelda perega, arsti juures, poes, ametiasutuses ja kogukonnas. Ta võib vajada kommunikatsioonivahendit, tugiisikut, sotsiaaltransporti, kodu kohandamist, lähedaste nõustamist või abi ametiasutustega suhtlemisel.

Seetõttu on rehabilitatsioon olemuselt tervise- ja sotsiaalvaldkonna ühine tegevus. Kui rehabilitatsioonimeeskond leiab, et inimene vajab lisaks ravile KOVi teenust või muud tuge, peab olema selge, kes vastutab selle käivitamise eest. Vastasel juhul jääb eri süsteemide koordineerimine jälle inimese või tema lähedase kanda.

Et päriselt midagi muutuks, on vaja veel komplekssemat lähenemist

Kolmas kriitiline küsimus on rahastamine. Rehabilitatsiooni nimetatakse kompleksteenuseks, kuid kui selle hind kujuneb peamiselt üksikute spetsialistide teenusehindade summana, tekib oht, et ka rehabilitatsioon ise taandub üksikute vastuvõttude kogumiks.

Logopeedi tund pluss füsioterapeudi tund pluss psühholoogi tund ei võrdu rehabilitatsiooniga. Kompleksse rehabilitatsiooni vältimatu osa on meeskonnatöö, ühine eesmärgistamine, juhtumikorraldus, koostöö pere, KOV-i ja teiste süsteemidega ning töö inimese tegelikus elu- ja tegevuskeskkonnas. Kui nende tegevuste jaoks eraldi raha ei ole, jääb „kompleksteenus“ pigem nimeks kui sisuks.

Neljas küsimus puudutab teenuseosutajaid. Reform lubab spetsialiseerunud rehabilitatsioonimeeskondi, kuid samal ajal seotakse iseseisva teenuse osutamise võimalus tugevalt tervishoiuasutuse staatuse ja tervishoiutegevuslubadega. Senine spetsialiseerunud rehabilitatsiooniasutus võib seega sattuda olukorda, kus ta peab muutuma suurema tervishoiuasutuse partneriks või alltöövõtjaks.

See võib vähendada teenuseosutajate arvu ja nõrgendada just seda pädevust, mida reform väidetavalt arendada tahab. Aastatega kujunenud oskus töötada afaasia, nägemis- või kuulmispuude, autismi, intellektipuude, psüühikahäire või ajukahjustusega inimestega ei teki tervishoiutegevusloast. See tekib pikaajalisest spetsialiseerumisest, meeskonnatööst ja sihtrühma tundmisest.

Kellele me seda reformi teeme?

Seetõttu tuleks enne reformi käivitamist vastata mõnele väga lihtsale küsimusele.

Kas süsteem leiab üles inimese, kes ise abi küsida ei suuda? Kas keegi vastutab tema eest seni, kuni vajalik rehabilitatsioon on päriselt alanud? Kas rehabilitatsioonimeeskonnal on toimiv ühendus KOVi ja teiste inimese toimetulekut mõjutavate süsteemidega? Kas rahastatakse päriselt kompleksset rehabilitatsiooni või peamiselt spetsialistide vastuvõtte? Ja kas Eestis säilib ning areneb spetsiifiline rehabilitatsioonipädevus?

Rehabilitatsioonisüsteemi ei tohi kujundada inimese järgi, kes suudab ise helistada, digikeskkonnas orienteeruda, arsti veenda, teenuseosutaja valida ja mitme ametkonna vahel oma juhtumit koordineerida.

Hea rehabilitatsioonisüsteemi tegelik mõõdupuu on inimene, kes seda kõike teha ei suuda. Just tema jaoks peab süsteem töötama kõige kindlamalt.

Avaldatud 24.08.2026: Logopeed: jälle tehakse reform, mille järel need, kelle aitamiseks see mõeldud on, abini küll ei jõua – Arvamus