Janno Puusepp: igal Eesti ettevõttel võiks olla oma haigusühing, mida toetada

Heategevus pole Eestis võõras. Annetavad inimesed ja annetavad suuremad ettevõtted. Vaatamata ütlusele, et eestlase lemmiksöök on teine eestlane, on eestlane tegelikult küllaltki lahke. Ainult lugu ja inimene, millele või kellele annetada, peab olema kõnetav.

Lugu, mis kogub sotsiaalmeedias laike ja ajalehtedes klikke.

Samas on meil kümneid väikeseid patsiendi- ja haigusühinguid, kes samuti vajavad toetust, et oma tegevust üleval hoida. Korraldada koolitusi, üritusi ja kokkusaamisi oma liikmetele. Jagada infot ja olla lihtsalt olemas.

Nende jaoks on juba sada eurot suur raha. Paar tuhat võib katta terve aasta tegevuskulud. Miks ei võiks igal Eesti suuremal ettevõttel olla oma haigusühing, keda ta järjepidevalt toetab?

Ka väike ühing, olgu tegemist harvikhaiguse või levinuma haigusega, võib olla koht, kus ettevõtte heategu päriselt midagi muudab. Ilma suurte kampaaniate, üleelusuuruste tšekkide ja muu kullata-karrata.

Väikesel ühingul on väike hääl

Harvikhaiguse üks suurimaid paradokse peitub juba selle nimetuses. Kui haigus on haruldane, on haigeid vähe. Kui haigeid on vähe, on ka nende lähedasi, eestkõnelejaid ja annetajaid vähe.

Haigusühingu üleval hoidmine on raske töö. Need, kes seda aktiivsemalt teevad, teevad seda enamasti tasuta ja oma põhitöö kõrvalt.

Eesti Tsüstilise Fibroosi Ühingus on näiteks 66 patsienti, kellest enamik on lapsed. See tähendab, et suur osa aktiviste ja vedajaid on nende vanemad.

Me käime välismaal konverentsidel, et tuua Eestisse uusi teadmisi, võimalusi ja infot ravimite kohta. Korraldame kaks korda aastas koolitusi ja infopäevi peredele. Kuigi meil on väikese patsientide arvuga ühing, teeme sama tööd, mida teevad suuremad ühingud.

Suuremad ühingud, nagu MTÜ Elu Dementsusega, maadlevad samuti selle nimel, et raha koguda ning korraldada lähedastele infokohvikuid, kus inimesed saavad infot ja tuge.

Kui ma korraldan kampaaniat, et ühe või teise jaoks raha koguda, tuleb vastuseis tihti just meedia poolt. Tuleb välja, et dementsus ja tsüstiline fibroos pole üldse seksikad. Rääkimata siis paljudest teistest haigustest.

Neist on keeruline teha ilusat kampaaniapilti. Need ei kogu tingimata sotsiaalmeedias tuhandeid laike ega tekita pealkirju, millele inimesed kohe klikivad. Jõulud, mil toimub suurem annetamine, on aga ainult üks kord aastas.

Kõigil ühingutel pole ka kuulsusi ega tutvusi, keda appi kutsuda.

Kuidas teha dementsus seksikaks?

Ja miks peaks üldse tegema?

Sponsor ei pea päästma maailma

Ettevõtte toetusest rääkides mõtleme sageli väga suurelt. Sponsorlus oleks justkui kümnete tuhandete eurode suurused lepingud, logod, kampaaniad ja kokkulepped.

Tegelikkuses on väikese patsiendiühingu jaoks viissada, tuhat või kolm tuhat eurot aastas juba väga suur raha. Toetada saab ka toodete, teenuste või oma oskustega.

Selle abil saab korraldada patsientide kokkutulekuid. Maksta veebilehe ja raamatupidamise eest. Suhelda välismaiste spetsialistidega. Aidata haigeid transpordiga. Korraldada koolitusi ja infopäevi.

Kolm tuhat eurot võib suure ettevõtte eelarves olla väike number. Väikese patsiendiühingu jaoks võib see tähendada tervet aastat tegevust.

Eesti Puuetega Inimeste Kojas on registreerunud ligi 300 organisatsiooni. Aktiivselt tegutsevaid suuremaid ja väiksemaid ettevõtteid on Eestis veel rohkem.

Toetus ei pea minema sinna, kus juba prožektor põleb

Kõige lihtsam on toetada seda, mida kõik juba tunnevad. Ettevõtte seisukohalt on see ka loogiline. Tuntud organisatsiooni logo tunneb klient ära ning keegi ei pea seletama, miks seda toetatakse.

Ent ühiskondlik vastutus võiks mõnikord tähendada just vastupidist. Otsida üles need, keda veel ei tunta.

Eestis tegutsevad ühingud, mis esindavad väga väikeseid patsiendirühmi. On neuroloogiliste, geneetiliste ja autoimmuunhaigustega inimeste ühendusi. On vähi haruldaste vormide, ainevahetushaiguste ja teiste krooniliste haigustega seotud kogukondi. Mõne haiguse nime pole enamik Eesti inimesi tõenäoliselt kunagi kuulnud ega oskagi hääldada.

Patsiendi ja tema lähedaste jaoks pole haigus aga haruldane. See on igapäevane elu.

Üks ettevõte, üks ühing

Kõik firmad ei peagi olema sponsorid. Igal firmal on omad võimalused ja oma teekond. Aga miks ei võiks Eestis kujuneda tavaks, et ettevõte, kellel on selleks võimalus, valib endale ühe väikese patsiendiühingu, kelle kõrval ta mõne aasta seisab?

Ka koostöö ei pea olema igavene. Piisab täiesti aastast või viiest.

Väikese ühingu puhul ei ole ettevõte lihtsalt üks logo kahekümne sponsori reas. Ta võib olla päris partner. Keegi, kellel on nimi ja nägu. Keegi, kes küsib: kuidas me saame aidata?

Head on vaja ka väljaspool jõule.

Ühing on õnnelik ka inimeste üle, kes nende peale mõtlevad ja leiavad leidlikke viise, kuidas toetada. Maailm ei koosne ainult rahast. See on suhted, kontaktid, soojus ja uued vaatenurgad. Organisatsioonidel on vaja partnerit. Kedagi, kes aeg-ajalt küsib, mida oleks vaja.

Patsiente ei pea ka kartma. Nad on täiesti tavalised inimesed.

Heategevus ei tohiks olla populaarsusvõistlus

Selle ettepaneku mõte ei ole võtta raha ära tuntud heategevusorganisatsioonidelt. Lastefondid, vähiorganisatsioonid, loomade varjupaigad, toidupangad ja paljud teised teevad vajalikku tööd ning vajavad jätkuvalt toetust.

Küsimus on selles, kas Eesti ettevõtlussektori võimekus lubaks meil ringi suuremaks teha.

Sest haigused ei konkureeri omavahel tähtsuse pärast.

Ühiskonna tugevust võiks mõõta ka selle järgi, kui hästi me märkame neid, keda on liiga vähe selleks, et nad suudaksid ise valjusti karjuda.

Kõike ei pea tegema riik. Kõike ei pea tegema ka annetaja.

Mõnikord piisab sellest, kui ettevõte vaatab oma majandusaasta lõpus numbreid ja mõtleb: mida saaksin ma teha, et väikese osaga sellest midagi muuta?

Vastus võib olla ühing, mille eestvedaja teeb õhtuti pärast oma põhitööd vabatahtlikku tööd selle nimel, et mõnikümmend inimest ja nende pered ei peaks oma haigusega täiesti üksi jääma.

Avaldatud Äripäevas 09.09.2026: https://www.aripaev.ee/arvamused/2026/09/07/janno-puusepp-igal-eesti-ettevottel-voiks-olla-oma-haigusuhing-mida-toetada