Eesti Puuetega Inimeste Koja pöördumine haridus- ja teadusministri määrusemääruse nr 43 ja määruse nr 23 muutmise eelnõule

Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) on sõltumatu ja professionaalne puude ja krooniliste haiguste valdkonna poliitika ning ühiskonna arvamuse kujundaja, koondades katusorganisatsioonina enam kui 50 ühingut ja liitu üle Eesti. Meie missiooniks on puudega inimeste ja krooniliste haigete elukvaliteedi, ühiskonda kaasatuse ning eneseteostuse võimaluste tõstmine läbi huvikaitse ja koostöö.

EPIKoda on käesoleval aastal rõhutanud korduvalt Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikele puuetega inimeste esindusorganisatsioonide varajase kaasamise olulisust eelnõude kavandamise ja koostamise etapis. Kahjuks ei ole ka käesoleva eelnõu puhul meid ei kaasatud, teavitatud ega meie sihtgruppidega arutatud. Peame säärast kaasamispõhimõtete eiramist lubamatuks.

EPIKoda koos oma võrgustikuga, sh Saaremaa Puuetega Inimeste Koda, Eesti Kurtide Liit, Eesti Fenüülketonuuria Ühing, Seljaajusonga ja Vesipeahaigete Selts, Pärnu Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liit, esitab tagasiside haridus- ja teadusministri määruse nr 43 „Õpilase kooli vastuvõtmise üldised tingimused ja kord ning koolist väljaarvamise kord“ ning määruse nr 23 „Õpilase kutseõppeasutusse vastuvõtu ja kutseõppeasutusest väljaarvamise kord“ muutmise eelnõule. Peame planeeritavaid muudatusi meie sihtrühma jaoks kriitilise tähtsusega küsimuseks, mis vajab põhjalikku analüüsi ja tähelepanu.

EPIKoda peab kavandatavate muudatuste üldist eesmärki – muuta vastuvõtukorraldus paindlikumaks, toetada sujuvamat üleminekut ühelt haridustasemelt teisele ning parandada hariduslike erivajadustega õppijate võrdseid võimalusi – vajalikuks ja tervitatavaks.

Samas näeme eelnõus mitmeid küsimusi, mille lahendamine on oluline selleks, et muudatuste rakendamine ei tooks erivajadusega õppijatele kaasa uusi takistusi ega suurendaks koolidevahelist ebavõrdsust. Eelkõige vajavad meie hinnangul täpsustamist ettevalmistava õppe vastuvõtu korraldus ning erivajadustega õppijatele vastuvõtuprotsessis tehtavate kohanduste põhimõtted.

1. Ettevalmistava õppe vastuvõtu nihutamine ja vastuvõtukorralduse üldine mõju

Eelnõuga kavandatakse ettevalmistava õppe vastuvõtu alustamine alates 1. septembrist pärast põhi- ja jätkuvastuvõtu lõppemist. Seletuskirja kohaselt on muudatuse eesmärk tagada, et ettevalmistavat õpet pakutakse eelkõige neile noortele, kellel ei ole õppekohta või kes vajavad haridustee jätkamiseks täiendavat tuge ja ettevalmistust. Samuti põhjendatakse muudatust sooviga vältida õppijate enneaegset suunamist ettevalmistavasse õppesse.

EPIKoja hinnangul ei pruugi kavandatav lahendus siiski kõigi ettevalmistavat õpet vajavate noorte puhul toetada eelnõu enda eesmärki – sujuvat üleminekut järgmisele haridustasemele.

Ettevalmistav õpe ei tohis olla käsitletav üksnes viimase võimalusena noorele, kes ei saanud mujale sisse. Erivajadusega noore puhul võib ettevalmistav õpe olla teadlikult valitud ja tema vajadustele kõige paremini vastav haridustee. See võib olla vajalik näiteks juhul, kui põhikooli lõpetamise hetkeks ei ole noor veel valmis tegema pikaajalist haridusvalikut, vajab täiendavat ettevalmistust või vajab aega oma võimete ja huvide paremaks tundmaõppimiseks ehk see, mida pakkus varasemalt kutsevalikuõpe.

Seetõttu ei pea EPIKoda põhjendatuks lähtuda eeldusest, et ettevalmistavasse õppesse kandideerimine enne põhi- ja jätkuvastuvõtu lõppu tähendab automaatselt noore enneaegset suunamist ettevalmistavasse õppesse. Noorel peab olema võimalik teha teadlik valik ning anda oma huvist ettevalmistava õppe vastu teada enne suve lõppu.

Eriti oluline on see toevajadusega noorte puhul, kelle haridustee planeerimine nõuab sageli rohkem aega ja erinevate võimaluste kaalumist. Kui ettevalmistava õppe võimalus muutub nähtavaks alles pärast teiste vastuvõtuprotsesside lõppu, võib noor ja tema pere jääda pikaks ajaks teadmatusse selle kohta, milline on tema realistlik haridustee jätkumise võimalus.

Lisaks ei arvesta kavandatav ajastus piisavalt sellega, et erivajadusega õppija puhul võib õppe alustamiseks vajalike tugimeetmete korraldamine võtta aega. Näiteks võib olla vajalik viipekeeletõlke või muu kommunikatsioonitoe korraldamine, õppekeskkonna kohandamine, tugispetsialistide kaasamine või õppematerjalide kohandamine.

Kui kool saab õppija toevajadusest teada alles septembris, võib olla keeruline tagada vajalikud meetmed õppetöö algusest peale. See ei toeta sujuvat üleminekut, vaid võib vastupidi suurendada riski, et õppija alustab õpinguid keskkonnas, mis ei ole tema vajadustele kohandatud, niisamuti suureneb risk õppest välja langeda, motivatsiooni kaotada, sh põhjusel, et keskkond ei ole kohandatud ega õpilasega arvestav.

Seletuskirjas ei ole meie hinnangul piisavalt analüüsitud ka muudatuse mõju õppijatele, peredele, koolidele, kohalikele omavalitsustele ja tugivõrgustikule. Seletuskirjas kirjeldatakse muudatuse positiivset mõju ettevalmistava õppe sihtrühma täpsemale määratlemisele, kuid puudub põhjalikum hinnang olukorrale, kus noor peab kuni septembrini ootama, enne kui saab teada, kas ja millistel tingimustel talle sobiv ettevalmistav õppekoht on olemas.

Lisaks on täna ettevalmistavas õppes veel olukord, et neid kohti ei jätku kõikidele soovijatele ja vajajatele, mistõttu õppest jäävad kõrvale täisealised või varasemalt põhikooli lõpetanud noored. Praegu on ettevalmistava õppe esimene õppeaasta alles käsil ning varasem kogemus sellega puudub, mistõttu ei ole mõistlik teha muudatust, mis ei arvesta sujuvat üleminekut ühelt haridustasemelt teisele.

EPIKoda teeb ettepaneku:
* võimaldada ettevalmistavasse õppesse huvi või soovi avaldamist juba põhivastuvõtu ajal;
* tagada, et huvi avaldamine ettevalmistava õppe vastu ei välistaks noorel võimalust kandideerida samal ajal tasemeõppesse;
* korraldada ettevalmistava õppe lõplik vastuvõtt viisil, mis võimaldab arvestada põhi- ja jätkuvastuvõtu tulemusi, kuid annab koolile ja õppijale võimaluse ettevalmistava õppe vajadust ning sobivust hinnata juba varem;
* hinnata enne muudatuse jõustumist selle tegelikku mõju erivajadusega õppijatele ja nende peredele.

EPIKoja hinnangul on selline lahendus paremini kooskõlas ka seletuskirjas seatud eesmärgiga toetada õppija sujuvat üleminekut ning vältida olukordi, kus õppija jääb haridustee jätkumise osas ebakindlasse olukorda.

2. Erivajadustega õppijate kohandused vastuvõtul

EPIKoda peab positiivseks, et eelnõuga soovitakse luua gümnaasiumidele selgem alus erivajadustest tulenevate kohanduste tegemiseks. Seletuskirja kohaselt on eesmärk võimaldada erivajadustega õppijatele võrdset ligipääsu keskharidusele ning toetada nende tegeliku võimekuse ja potentsiaali õiglast hindamist.

Samas leiame, et kavandatav regulatsioon jääb liiga üldiseks ning võib praktikas kaasa tuua olukorra, kus erivajadusega õppija kohtlemine sõltub sellest, millisesse kooli ta kandideerib ja kui hästi konkreetne kool erivajadustega õppijate vajadusi tunneb. Seletuskirjas märgitakse, et kooli vastuvõtutingimused ja kord peaksid põhjendatud juhtudel sisaldama kohanduste tegemise põhimõtteid tulenevalt õpilaskandidaadi erivajadustest.

EPIKoja seisukoht on: ei piisa üksnes sellest, kui koolil on kohustus või võimalus kirjeldada kohanduste tegemise põhimõtteid. Vajalik on määratleda üldised miinimumpõhimõtted, mille alusel peab kohandus olema tagatud kõigis koolides.

2.1. Kohandus peab eemaldama barjääri, mitte vähendama nõudeid

Oluline on eristada vastuvõtutingimuste kohandamist ja vastuvõtunõuete vähendamist. Kohanduse eesmärk peab olema eemaldada takistus, mis ei ole seotud selle teadmise või oskusega, mida vastuvõtukatsel tegelikult hinnatakse.

Näiteks kui vastuvõtukatse eesmärk on hinnata matemaatilisi teadmisi, ei tohi tulemust mõjutada asjaolu, et kurt õppija ei saanud suuliselt edastatud juhisest oma kommunikatsioonieripära tõttu aru. Samuti ei tohi psüühilise erivajaduse või autismispektri häirega õppija tulemust mõjutada üksnes keskkond, mis tema jaoks tekitab ebavajaliku ülekoormuse.

Kohandused võivad olla näiteks:
* eesti viipekeele tõlgi kasutamine kogu vastuvõtuprotsessi jooksul;
* kirjutustõlke või muu kommunikatsioonitoe kasutamine;
* suulise informatsiooni esitamine kirjalikult või visuaalselt;
* vastuvõtuvestluse läbiviimine eesti viipekeeles tõlgi vahendusel;
* vajadusel täiendava aja võimaldamine;
* sobiva ruumi, valgustuse ja istekoha tagamine;
* kuulmisabivahendite ja muude tehniliste lahenduste kasutamise võimaldamine;
* rahuliku ja väheste segajatega keskkonna võimaldamine;
* muud õppija tegelikust vajadusest tulenevad mõistlikud kohandused.

Kurtus ei ole automaatselt logopeediline erivajadus. Eesti viipekeel on iseseisev keel ning eesti viipekeelt kasutava kurdi õppija puhul võib eesti keel olla teine keel. Seetõttu ei tohi viipekeelse õppija eesti keele kasutamise eripärasid käsitleda üksnes logopeedilise probleemina.

EPIKoja seisukoht on: seletuskirja on vaja täiendada konkreetsete näidetega eri toevajadustega õppijate kohta, sealhulgas viipekeelsete kurtide, autismispektri häirega õppijate ning psüühilise erivajadusega õppijate kohta.

2.2. Kas koolil on kohustus vajalik kohandus tagada?

Eelnõust ei selgu selgelt, kas põhjendatud kohanduse taotlemisel on koolil kohustus see kohandus tagada või jääb otsus täielikult kooli kaalutlusõiguse piiresse. Kui kohanduste rakendamine jääb üksnes kooli otsustada, võib tekkida olukord, kus sama vajadusega õppijale võimaldatakse ühes koolis näiteks viipekeeletõlki, lisaaega või sobivat keskkonda, teises koolis aga mitte. Selline olukord ei taga õppijatele võrdsed võimalusi.

EPIKoda teeb ettepaneku sätestada selgelt, et kui õppija vajab vastuvõtuprotsessis põhjendatud kohandust ning kohandus ei muuda hinnatava teadmise või oskuse sisu, on koolil kohustus vajalik kohandus tagada.

2.3. Kohanduse taotlemine ja tõendamine

Eelnõust ja seletuskirjast ei selgu piisavalt, kuidas õppija kohandust taotleb, millal peab ta oma vajadust põhjendama ning milliseid dokumente võib kool nõuda. EPIKoja hinnangul ei tohi iga kohanduse saamine sõltuda puude raskusastme otsusest, Rajaleidja soovitusest või muust formaalsest dokumendist.

Näiteks juhul, kui eesti viipekeelt kasutav kurt õppija teatab kandideerimisel, et vajab vastuvõtuvestlusel eesti viipekeele tõlki, peab vajadus olema piisav alus selle korraldamiseks. Õppija ei pea hakkama tõendama oma õigust suhelda talle kättesaadavas keeles.

Seetõttu palume täpsustada:
* millal piisab õppija või tema seadusliku esindaja põhjendatud taotlusest;
* millistel juhtudel võib kool küsida täiendavat dokumentatsiooni (nt Rajaleidja otsus või puude raskusastme tõend);
* kes hindab kohanduse põhjendatust;
* kuidas ja kellele saab õppija otsuse vaidlustada, kui selgub, et kool ei tee vajalikke kohandusi.

2.4. Kohanduse korraldamise ja rahastamise vastutus

EPIKoda peab oluliseks, et vastuvõtuprotsessi ligipääsetavuse tagamise kohustust ei asetataks õppijale ega tema perele. Näiteks ei ole mõistlik olukord, kus kool ütleb kurdile õppijale, et ta võib vastuvõtukatsele tulla viipekeeletõlgiga, kuid tõlgi leidmise, tellimise ja tasumise peab korraldama õppija ise. Palume seetõttu selgelt määratleda, kes vastutab vastuvõtuprotsessis vajaliku kommunikatsioonitoe korraldamise ja rahastamise eest. Samuti vajab täpsustamist, mis tehakse olukorras, kus vajalik kohandus on koolile rahaliselt või korralduslikult keeruline. Õppija õigust kohandusele ei tohiks sellisel juhul muuta sõltuvaks kooli olemasolevatest ressurssidest.

2.5. Kohanduste ühtlane rakendamine koolides

Seletuskirjas märgitakse, et muudatus peaks aitama vähendada põhjendamatut varieeruvust koolide praktikas. Samal ajal jääb kavandatav lahendus suuresti koolipõhiseks. Seletuskirja kohaselt on koolil kohustus vastavad põhimõtted oma vastuvõtutingimustes läbi mõelda ja kirjeldada, kuid konkreetsed kohandused jäävad suuresti kooli otsustada.

EPIKoja hinnangul võib see vastupidi suurendada koolidevahelist varieeruvust, kui puuduvad riiklikult kokkulepitud miinimumnõuded. Seetõttu peab määrus või selle alusel koostatud üleriigiline juhend andma koolidele selged lähtekohad:
* milliseid kohandusi tuleb eri vajaduste korral kaaluda;
* millal on kohandus kohustuslik;kuidas õppija vajadust hinnatakse;
* kes vastutab otsuse tegemise eest;
* kuidas toimub otsuse vaidlustamine.

3. Õppeandmete pärimine ja lihtsustatud õppekava alusel lõpetanud õppijad

Eelnõuga antakse gümnaasiumile ja kutseõppeasutusele täpsem alus põhikooli lõputunnistuse ja hinnetelehe andmete küsimiseks. Seletuskirja kohaselt on muu hulgas võimalik saada teada, kas põhikool on lõpetatud põhikooli riikliku õppekava või põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava alusel. Andmete kasutamise eesmärgina nimetatakse õppija valmisoleku hindamist ning tema vajadustele ja võimetele sobivale õpirajale suunamist.

EPIKoda peab andmete kasutamist õppija toetamiseks põhimõtteliselt põhjendatuks, kuid peab väga oluliseks vältida olukorda, kus varasema õppekava liik muutub automaatselt piiranguks õppija edasistele haridusvalikutele. Lihtsustatud õppekava läbimine ei tohi tähendada, et õppija edasist haridusteed hinnatakse üksnes varasema õppekava nimetuse alusel.

Koolil peab olema võimalik arvestada õppija tegelikke teadmisi, oskusi, arengut, motivatsiooni ja potentsiaali. Andmete pärimise eesmärk peab olema eelkõige õppija toetamine ja sobiva õpitee kavandamine, mitte õppija võimaluste automaatne piiramine. Seetõttu palume seletuskirjas täpsustada, kuidas tagatakse, et lihtsustatud õppekava alusel põhikooli lõpetanud õppija puhul kasutatakse andmeid proportsionaalselt ning need ei muutuks automaatseks välistavaks kriteeriumiks.

Samuti palume selgemalt põhjendada, milliseid andmeid on vastuvõtuotsuse tegemiseks tegelikult vaja, milliseid andmeid kasutatakse õppija toetamiseks ning kuidas tagatakse, et andmete töötlemine on eesmärgipärane ja proportsionaalne. Seletuskirjas märgitakse, et andmete pärimine toetab õppija sujuvat üleminekut ja tugimeetmete kavandamist, kuid vajalikkuse ja andmete ulatuse põhjendus võiks olla täpsem.

4. Täiendav põhimõtteline küsimus: erivajaduse tuvastamine ja toe tagamine

EPIKoja võrgustikus on tõstatunud ka laiem küsimus, mis vajab tähelepanu sõltumata käesoleva määruse konkreetsest muudatusest. Kui lapse või noore toevajaduse hindamisel kasutatakse erinevaid süsteeme ja täisealiseks saamisel muutuvad puude ning töövõime hindamise alused, peab olema selgelt tagatud, et haridusliku toe vajadus ei kao üksnes seetõttu, et muutub inimese staatuse või vajaduse hindamise süsteem.

Kool vajab vastust küsimusele, mille alusel hinnatakse õppija tegelikku toevajadust juhul, kui tal puudub puude raskusastme otsus või muu varasem formaalne otsus, kuid õppijal on jätkuvalt reaalsed ja igapäevast õppetöös osalemist mõjutavad vajadused. Samuti vajab selgust, kelle poole õppija või pere pöördub juhul, kui vajalik tugi on olemasolevate süsteemide vahel killustunud – näiteks kui õppija vajab tugiisikut, kommunikatsioonituge või muud kohandust, kuid tema toevajadus ei lange täpselt ühegi olemasoleva hindamissüsteemi alla.

EPIKoja hinnangul ei tohi vastutus õppija toetamise eest jääda olukorras hajusaks. Õppijale ja perele peab olema arusaadav:
* kes hindab tema toevajadust;
* kes otsustab vajalike tugimeetmete üle;
* kes korraldab ja rahastab toe;
* kelle poole saab pöörduda juhul, kui vajalikku tuge ei ole tagatud.

See küsimus on eriti oluline keskharidusse üleminekul, sest vastuvõtukohanduse tagamine ja õppimise ajal vajaliku toe tagamine moodustavad ühe terviku.

5. Kokkuvõte ja EPIKoja peamised ettepanekud

EPIKoda toetab eelnõu eesmärki parandada erivajadustega õppijate võimalusi haridustee jätkamisel, kuid peab vajalikuks eelnõu täiendamist järgmistes küsimustes:

1. Ettevalmistava õppe vastuvõttu ei tohi lükata täielikult 1. septembrile. Õppijale peab olema võimalik anda ettevalmistava õppe vastu huvi juba põhivastuvõtu ajal ning koolil peab olema võimalus hakata tema vajadusi ja toe korraldamist varakult planeerima.
2. Ettevalmistav õpe peab olema käsitatav teadliku haridusvalikuna, mitte üksnes viimase võimalusena noorele, kes ei ole mujale õppima saanud.
3. Erivajadustega õppijate vastuvõtukohanduste kohta tuleb kehtestada ühtsed miinimumpõhimõtted, et õppija õigused ei sõltuks konkreetse kooli teadlikkusest või tõlgendusest.
4. Põhjendatud kohanduse rakendamine peab olema kooli kohustus, mitte üksnes võimalus.
5. Kohanduse taotlemise ja tõendamise kord peab olema selge ja proportsionaalne. Iga kohanduse saamiseks ei tohiks nõuda puude raskusastme otsust või Rajaleidja soovitust.
6. Kohanduse korraldamise ja rahastamise vastutus peab olema selgelt määratletud ning seda ei tohi kanda õppija või tema pere.
7. Seletuskirja tuleb täiendada konkreetsete näidetega, sealhulgas viipekeelsete kurtide, vaegkuuljate, autismispektri häirega ja psüühilise erivajadusega õppijate vajaduste kohta.
8. Lihtsustatud õppekava alusel põhikooli lõpetanud õppija varasem õppekava ei tohi muutuda automaatseks piiranguks tema edasistele haridusvalikutele. Hinnata tuleb õppija tegelikke teadmisi, oskusi, arengut ja potentsiaali.
9. Andmete pärimise puhul tuleb täpsustada andmete töötlemise eesmärki, ulatust ja vajalikkust ning tagada, et andmeid kasutatakse õppija toetamiseks, mitte tema võimaluste põhjendamatuks piiramiseks.
10. Õppijale ja perele peab olema selge, kes vastutab toevajaduse hindamise ja toe korraldamise eest, sealhulgas olukorras, kus õppijal puudub formaalne puude või muu toetuse alus, kuid tegelik toevajadus on olemas.

EPIKoja jaoks on oluline, et võrdne kohtlemine ei tähendaks kõigile õppijatele täpselt samade tingimuste loomist. Võrdne võimalus haridusele tähendab ka selliste keeleliste, kommunikatsiooniliste, keskkondlike ja muude barjääride eemaldamist, mis takistavad erivajadusega õppijal teistega võrdsetel alustel haridusteel osalemist.

Eelnõu eesmärk ei saa olla mitte üksnes paindlikum vastuvõtukorraldus, vaid ka see, et ükski õppija ei jääks süsteemsete ebaselguste tõttu ilma talle sobivast haridusvõimalusest ja vajalikust toest.

Kategooria: Ametlikud arvamused ja pöördumised

Autor: Maarika Maasikas-Tõkke