Eesti Puuetega Inimeste Koja pöördumine toevajadusega noore haridustee jätkumise tagamise kohta

Eesti Puuetega Inimeste Koja (edaspidi EPIKoda) poole pöördus lapsevanem seoses oma 21-aastase tütre edasise haridustee jätkumisega. Nii ema kui ka tema tütre palvel ja nõusolekul koostab EPIKoda teile pöördumise.

XXXXXXXX ik XXXXXXXXXXX on noor naine, kes käis tavalises venekeelses lasteaias pärast mida läks õppima eestikeelsesse Tallinna Heleni Kooli. Tema vaimne areng on eakohane. Kuulmislanguse tõttu alustas ta eesti keele ja eesti viipekeele omandamist kooli astudes, vene keelt ta ei valda ning kuna kurtidele kehtib kolmeaastane pikendatud õppeaeg, omandas ta põhihariduse 20-aastaselt.

XXXXXXXX õppis riikliku õppekava raames individuaalse õppekava aluse, kuid kahes õppeaines (eesti keel ja inglise keel) olid tema hindamisnõuded vähendatud, mistõttu ta ei saa kandideerida järgmisele õppetasemele teistega sarnastel tingimustel. Rajaleidja otsusega oli tal individuaalõppe programm riikliku õppekava raames ning see otsus kehtis kuni kooli lõpetamiseni. Kõigist raskustest hoolimata lõpetas ta käesoleval aastal põhikooli ning on teinud pingutusi, et edasi asuda õppima. Ta on olnud tihedas koostöös Eesti Töötukassa karjäärinõustaja ja Rajaleidjaga, kes mõlemad kinnitasid, et XXXXXX on kõige parem keskkond Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses, sest see on ainus kutsekool, kus on tagatud viipekeele tõlkide olemasolu.

Pärast põhikooli lõppu kandideeris ta Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse järgnevatele erialadele:

1.Kaubanduse abitöötaja, XXXXXXXX ületas kandideerimiseks vajaliku lävendi, vestlust aitas viia läbi viipekeele tõlk, kuid konkurss oli väga tihe (ühele õppekohale kandideeris 5-6 inimest, kuid kohti oli ainult 8. Ta ei saanud õppekohta).

2. Toitluse ja teeninduse abitöötaja – kahjuks viipekeele tõlki ei tulnud, XXXXXX sai ülesannetega hakkama, kuid vestlusel sai ta 0 punkti – See näitab, et ta vajab viipekeele tõlgi abi ning tema kandideerimine ei toimunud teistega samadel alustel.

Järgnev loogiline samm oli kandideerida Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse ettevalmistavasse õppesse. Perekond lootis, et ettevalmistava õppe ajal saab ta juurde enesekindlustust ja teadmisi, millest tal sisseastumisel puudu jäi ning järgmisel aastal saab ta uuesti kandideerida kutseõppesse. Kool võttis temaga ühendust ja talle öeldi, et XXXXXX avaldus tuleb tõsta SAISis staatusesse “ülevaatamisel” ja talle määratud vestluse aeg tühistatakse. See on tingitud asjaolust, et ettevalmistavasse õppesse kandideerib väga palju õppimiskohustusega noori (alla 18. aastased põhikooli lõpetanud noored), kellele on vajalik tagada eelisjärjekorras õppekoht ettevalmistavas õppes. Perekond on teinud kõik endast oleneva, läbinud kõik sammud ja loogilised teed ning alustanud ettevalmistuste ja nõustamistega varakult, kuid nüüd ei jäänud XXXXXX muud üle kui õppeaastaks koju jääda, sest tal ei õnnestunud õpinguid jätkata. Tegemist on väga kahetsusväärse juhtumiga, sest ta väga soovis õppida ja omandada endale elukutse.

EPIKoda ei pea seda olukorda Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse probleemiks ega soovi seada kahtluse alla kooli kohustust korraldada vastuvõttu kehtiva regulatsiooni kohaselt. Küsimus on hoopis selles, mis saab noorest edasi ning kes vastutab selle eest, et tema haridustee ei katkeks olukorras, kus ta ise soovib õppida ja on teinud selleks kõik endast oleneva. 2026/27. õppeaastast käivituv ettevalmistav õpe on loodud täiendava õpiteena põhikoolilõpetajatele, kes ei ole leidnud sobivat edasiõppimise võimalust. Haridus- ja Teadusministeerium kirjeldab ettevalmistava õppe sihtrühmana eelkõige põhihariduse omandanud ja veel õppimiskohustuse eas olevaid noori, kuid nimetab sihtrühmana ka kuni 26-aastaseid noori, kes ei tööta, õpi ega ole muul viisil ühiskonnaelus aktiivsed ehk NEET-noori

Ettevalmistava õppe eesmärk on valmistada noor ette õpingute jätkamiseks ning toetada teda edasise õpitee ja karjäärivalikute tegemisel. See eesmärk on väga oluline, kuid selle eesmärgi täitmiseks peab riigil olema ka vastus küsimusele: mis saab noorest, kes on põhikooli lõpetanud, soovib jätkata haridusteed, kuid süsteemi kitsaskohtade tõttu ei saa endale õppimiskohta? Antud juhul on tegemist noorega, kelle toevajadus on teada, kelle haridustee on olnud tema eripärast lähtudes kohandatud ja seega tavapäraselt pikem ning kelle suhtluskeeleks on eesti viipekeel. Ta ei ole loobunud õppimisest, vastupidi – ta on kandideerinud edasi õppima. Praegu on aga olukord, kus 21-aastase erivajadusega noore haridustee jätkumine ei ole kindel, sest seaduse järgi saab ta selle koha vaid siis, kui õppes on vabu kohti.

Haridus- ja Teadusministeeriumi enda kodulehel on kirjas järgnev: “Ettevalmistav õpe on mõeldud noortele, kes põhihariduse omandamise järel ei leia koheselt kohta gümnaasiumis või kutseõppes või vajavad enne järgmisele haridustasemele liikumist tuge, et arendada oma teadmisi ja oskusi.// Kutsehariduse ja oskuste poliitika osakonna juht Alo Savi rõhutas, et ükski noor ei tohi jääda pärast põhikooli lihtsalt ootama ega tunneks, et tema haridustee on lõppenud.”

Hapratel üleminekutel ühest haridusasemest teise ei tohiks tähendada, et noor koos oma vanemaga on mures enne kooliaasta algust, kas lapsel on võimalik minna edasi õppima või mitte. Eriti oluline on see toevajadusega noorte puhul, kelle jaoks ei pruugi tavapärane õpitee olla sobiv ning kelle puhul on vaja arvestada individuaalse õppekorralduse, väiksemate rühmade, suhtluskeele ja teiste tugivajadustega.

EPIKoda ei saa nõustuda sellega, et haridustee jätkumine on tagatud lihtsalt seetõttu, et noorel on õigus kandideerida, sest see ei ole sama, mis tegelik ligipääs haridusele. Kui noor soovib õppida, kuid sobivat õppekohta ei leia, siis ei tohiks järgmine samm olla lihtsalt tema kandumine mitteõppivate noorte hulka.

Palume Haridus- ja Teadusministeeriumil ning Tallinna Haridusametil koostöös hinnata antud noore olukorda tervikuna ning aidata leida talle võimalus haridustee jätkamiseks.

Palume selgitada:

• Milline on riigi ja Tallinna Haridusameti hinnangul selle noore jaoks sobiv järgmine õpitee, arvestades tema toevajadust, varasemat õpiteed ja eesti viipekeelt suhtluskeelena?
• Millised reaalsed õppimisvõimalused on talle 2026/27. õppeaastal praegu olemas, kui erialaõppesse vastuvõtt ei ole õnnestunud ja ettevalmistavasse õppesse ei ole võimalik kohta saada?
• Milline on konkreetselt see asutus või spetsialist, kes aitab noorel leida järgmise sobiva õppekoha, kui noor ise ja tema pere ei ole seda seni leidnud?
• Kui sobivat õppekohta hetkel ei ole, siis milliseid lahendusi saab riik ja kohalik omavalitsus pakkuda selleks, et noor ei jääks õpingutest eemale?

Kuigi EPIKoda pöördub ühe noore küsimuses, siis teame, et tegemist ei ole ainult ühe pere murega, vaid küsimusega, kuidas riik ja KOV reageerivad olukorrale, kus noor jääb hariduses süsteemide vahele. Kui riik otsib pidevalt lahendusi, et kõiki noori haridusse ja tööturule NEET-noorte arvu kasvu pidurdamiseks kaasata, on vastuvõetamatu, kus õppida soovivad noored jäävad haridustasemete halva ülemineku tõttu haridusest kõrvale.