Täiendav arvamus Riigikogu sotsiaalkomisjonile Rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusele (tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koostöö – TERVIK)

Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) tänab võimaluse eest esitada täiendavaid seisukohti rahvatervishoiu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule (999 SE), mille eesmärk on parandada tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostööd.

Oleme oma 6. mai 2026 arvamuses juhtinud tähelepanu mitmele olulisele riskile, mis puudutavad eelkõige koordinatsiooniteenusele pääsemist, inimese õigusi, abi tegelikku kättesaadavust ning uue korraldusmudeli rakendatavust.

Tunnustame, et eelnõu edasisel ettevalmistamisel on mitmeid tähelepanekuid arvestatud. Sealhulgas on täpsustatud koordinatsiooniteenuse sihtrühma ja terviseteejuhi ülesandeid, muudetud märkamislehe esitamine kohustuslikuks, kavandatud riskitunnuse nähtavus inimesele ja kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajale ning täiendatud inimese ja tema lähedaste kaasamist kirjeldavaid põhimõtteid.

Eelnõu kooskõlastusringi järgselt ei ole toimunud Sotsiaalministeeriumi poolt täiendavat kaasamist, mistõttu esitame alljärgnevalt muudatusettepanekud, mille osas palume hinnata lisaks sisulisele täiendusele ka nende õiguslikku kooskõla eelnõu teiste sätete ja kehtiva õigusruumiga, sh plaanitava rehabilitatsiooniteenuste ning abivahendite ja meditsiiniseadmetle ühildamise reformiga.

• Riskitunnuse ja tegeliku abivajaduse seos koordinatsiooniteenusele pääsemisel

EPIKoda juhtis varasemas arvamuses tähelepanu vajadusele lähtuda koordinatsiooniteenuse sihtrühma määratlemisel inimese tegelikust toimetulekust ja komplekssest abivajadusest, mitte üksnes diagnoosidest või tervishoiuteenuste kasutamise sagedusest. EPIKoja liikmesorganisatsioonid toonitavad, et valdkondadeülese koordinatsiooniteenuse vajaduse hindamisel tuleb lähtuda inimese tegelikust ja ajas muutuvast abivajadusest, sealhulgas tema terviseseisundist, raviteekonnast, funktsioneerimisvõimest, psühhosotsiaalsest olukorrast, igapäevasest toimetulekust ning tööalasest ja majanduslikust olukorrast.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata olukordadele, kus ajutine, kuid intensiivne abivajadus võib terviseseisundi muutuse või ravi tõttu kiiresti süveneda. Vajaduse hindamisel tuleb arvestada ka inimese enda hinnangut oma toimetulekule ja toetuse vajadusele.

Abivajaduse hindamine peab võimaldama arvestada inimese olukorra muutumisega ka pärast esmast hindamist ning vajaduse korral algatada kordushindamise ja muuta heaoluplaani.

Ettepanek 1. Muuta rahvatervishoiu seaduse § 13³ lõiget 2

Sõnastada eelnõu § 1 punktiga 13 rahvatervishoiu seadusesse lisatav § 13³ lõige 2 järgmiselt:

„(2) Valdkondadeülest koordinatsiooniteenust osutatakse, kui terviseteejuht on hinnanud nimetatud teenuse inimesele sobilikuks ning inimene vajab oma terviseseisundi, funktsioneerimisvõime või sotsiaalse olukorra tõttu tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna koordineeritud sekkumist ning abi koordineerimist ei ole võimalik tagada üksnes sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud juhtumikorralduse kaudu. Teenuse vajaduse hindamisel võetakse arvesse ka käesoleva seaduse § 13⁵ alusel tuvastatud tervishoiuteenuste kasutamise kõrgenenud riski, kuid selle puudumine ei välista valdkondadeülese koordinatsiooniteenuse osutamist.“

Ettepanek 2. Täiendada rahvatervishoiu seaduse § 13⁵ lõiget 3

Täiendada eelnõu § 1 punktiga 13 rahvatervishoiu seadusesse lisatavat § 13⁵ lõiget 3 teise lausega järgmises sõnastuses:

„Käesolevas lõikes sätestatud andmetöötluse keelamine ei välista valdkondadeülese koordinatsiooniteenuse vajaduse hindamist ega teenuse osutamist, kui inimese kompleksne abivajadus on tuvastatud muul viisil.“

Muudatuste põhjendus

Eelnõu § 13³ lõike 2 kohaselt eeldab koordinatsiooniteenuse osutamine muu hulgas § 13⁵ alusel tuvastatud tervishoiuteenuste kasutamise kõrgenenud riski. Seega võib riskitunnuse puudumine välistada koordinatsiooniteenuse saamise ka olukorras, kus inimesel on tegelik kompleksne abivajadus, mis eeldab tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koordineeritud sekkumist.

Muudatustega säilib riskitunnuse roll abivajaduse ennetaval märkamisel ja hindamisel, kuid selle puudumine ei välista teenuse osutamist, kui terviseteejuht on muul viisil tuvastanud kompleksse koordinatsioonivajaduse.

Samuti tagavad muudatused, et inimese otsus keelata § 13⁵ lõikes 2 nimetatud andmete töötlemine riskihindamise eesmärgil ei välista koordinatsiooniteenuse saamist.

Muudatused ei anna inimesele automaatset õigust koordinatsiooniteenusele. Teenuse vajaduse hindamine ja sobivuse üle otsustamine jääb terviseteejuhi ülesandeks.

Ettepanek 3. Täpsustada Valdkondadeülese koordinatsiooniteenuse nõuded ja riskirühmade määramise metoodika rakendusakti kavandi § 5

Palume viia valdkondadeülese koordinatsiooniteenuse sihtrühmi käsitlev määruse kavandi § 5 kooskõlla kavandatud seadusemuudatusega, võimaldades pikaajalist koordinatsiooniteenust osutada ka inimesele, kellel on ühe raske kroonilise haiguse, puude või muu terviseseisundi tõttu ulatuslikud funktsioonipiirangud ja kompleksne abivajadus, sõltumata diagnooside arvust ja automaatselt määratud riskitunnuse olemasolust.

• Inimese õigus algatada koordinatsioonivajaduse hindamine

EPIKoda tegi varasemas arvamuses ettepaneku anda inimesele, tema seaduslikule esindajale ja lähedasele võimalus pöörduda koordinatsioonivajaduse hindamiseks otse terviseteejuhi poole. Kooskõlastustabeli kohaselt seda ettepanekut ei arvestatud. Ministeeriumi selgitusel saab inimene pöörduda perearsti või kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja poole, kes saab koostada märkamislehe.

Eelnõu § 13² lõike 1 kohaselt saavad märkamislehe koostada üksnes tervishoiutöötaja, KOVi sotsiaaltöötaja või lastekaitsetöötaja. EPIKoda peab oluliseks, et inimese võimalus koordinatsioonivajaduse hindamist algatada ei sõltuks ainult spetsialisti algatusest. Vastasel juhul võivad abita jääda inimesed, kelle kompleksset abivajadust ei ole märgatud või kes kasutavad tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid harva.

Ettepanek. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 13 lisatavat rahvatervishoiu seaduse § 13² uue lõikega 1¹ järgmises sõnastuses: „(1¹) Inimesel või tema seaduslikul esindajal on õigus taotleda terviseteejuhilt valdkondadeülese koordinatsiooniteenuse vajaduse hindamist. Inimese nõusolekul võib taotluse esitada ka tema lähedane või volitatud esindaja. Terviseteejuht algatab taotluse alusel koordinatsiooniteenuse vajaduse hindamise, kaasates vajaduse korral käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud spetsialisti. Taotluse esitamine ei anna automaatset õigust koordinatsiooniteenusele.“

Muudatuse eesmärk on tagada inimesele iseseisev võimalus hindamise algatamiseks, säilitades terviseteejuhi pädevuse otsustada teenuse sobivuse üle.

• Inimese teavitamine märkamislehe esitamisest

Palume täiendada rahvatervishoiu seaduse § 13² selliselt, et inimesele oleks tagatud teave tema kohta märkamislehe koostamise ja terviseteejuhile edastamise kohta. Teave peab olema inimesele arusaadavas ja ligipääsetavas vormis ning hõlmama andmete töötlemise eesmärki ja edasist menetlust.

• Koordinatsiooniteenusele jõudmise ja kontaktivõtu tähtajad

EPIKoda peab oluliseks, et koordinatsiooniteenusele pääsemisel oleksid kehtestatud selged ja inimese jaoks arusaadavad tähtajad.

Koordinatsiooniteenuse määruse kavandi § 7 lõikes 1 on kirjeldatud esmase kontaktivõtu tähtaegu sõltuvalt inimese olukorrast: haiglas viibiva inimese puhul üks tööpäev, kiire abivajaduse korral kolm tööpäeva ja muudel juhtudel hiljemalt kümme tööpäeva.Peame seda vajalikuks lahenduseks, kuid soovime täpsustada, kuidas tagatakse tähtaegade järgimine ning millised võimalused on inimesel juhul, kui tema abivajadusele ettenähtud aja jooksul ei reageerita.

Palume tagada, et esmase kontaktivõtu tähtajad oleksid õiguslikult siduvad, selgelt kommunikeeritud ning nende täitmist oleks võimalik jälgida.

Palume täpsustada koordinatsiooniteenuse määruse kavandi § 7 lõiget 4, võimaldades inimese vajadusest ja nõustamise eesmärgist lähtudes ka kaugvastuvõttu ning tagades ligipääsetavad suhtlusviisid, sealhulgas vajaduse korral viipekeeletõlke, kirjutustõlke või muu suhtlustoe. Samuti peab olema üheselt selge, et teenuse kasutamiseks vajalikud suhtluse kohandused ei too inimesele kaasa lisatasu.

• Terviseteejuhi poolt tuvastatud sotsiaalse abivajaduse edastamine kohalikule omavalitsusele

Koordinatsiooniteenuse määruse kavandi § 7 lõike 5 kohaselt teavitab terviseteejuht kohalikku omavalitsust, kui inimese sotsiaalset abivajadust ei ole hinnatud. Abivajadusest teatamise ja selle hindamise kohustused tulenevad juba sotsiaalhoolekande seaduse §-dest 13 ja 15.

EPIKoda peab oluliseks, et terviseteejuhi teavitusele järgneks ka tagasiside, mis võimaldaks jälgida inimese abivajaduse hindamise käiku ning tagada abi korraldamise järjepidevuse.Palume täpsustada, kas ja kuidas saab terviseteejuht heaolu infosüsteemi kaudu teavet selle kohta, kas KOV on inimese abivajaduse hindamist alustanud, millises etapis hindamine on ning milliseid edasisi tegevusi kavandatakse.

Kui kavandatav andmevahetus seda teavet ei hõlma, palume täiendada regulatsiooni selliselt, et KOVil oleks kohustus anda terviseteejuhile vajalikku tagasisidet koordinatsiooniteenuse osutamiseks vajalikus ulatuses.Muudatuse eesmärk ei ole dubleerida KOVi olemasolevaid kohustusi, vaid tagada, et inimese abivajaduse lahendamine ei katkeks asutustevahelise infovahetuse puudumise tõttu.

• Toetatud otsustamine ja nõusoleku andmine

Eelnõu § 13⁴ lõige 3 näeb ette koordinatsiooniteenuse lõpetamise, kui inimene heaoluplaani ei kinnita. Samas ei eristata olukorda, kus inimene teadlikult keeldub plaani kinnitamisest, olukorras, kus ta vajab puude, terviseseisundi või suhtlemisraskuste tõttu otsustamiseks täiendavat tuge.

Kooskõlastustabelis on ministeerium viidanud eestkoste seadmise vajadusele. EPIKoda rõhutab, et eestkoste puudumine või raskused teabe mõistmisel ei tohi iseenesest takistada koordinatsiooniteenuse saamist. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 12 rõhutab õigust saada tuge oma õigus- ja teovõime teostamisel.

Ettepanek: Muuta eelnõu § 1 punktiga 13 lisatavat § 13⁴ lõiget 3 selliselt, et heaoluplaani kinnitamata jätmine ei tooks automaatselt kaasa koordinatsiooniteenuse lõpetamist otsustamis- või suhtlemistoe vajaduse tõttu.

Seaduses peab olema tagatud kinnitamata jätmise põhjuse väljaselgitamine, inimesele ligipääsetava teabe ja vajaliku otsustamistoe pakkumine ning võimalus kasutada inimesevalitud usaldusisiku või muu abistaja tuge. Selgelt tuleb eristada inimese teadlikku keeldumist olukorrast, kus tema tahet ei õnnestu ka pärast sobiva toe pakkumist välja selgitada. Viimasel juhul peab olema määratletud õiguspärane viis edasise abi korraldamiseks ja abi katkemise vältimiseks.

Põhjendus: muudatus ei piira inimese õigust koordinatsiooniteenusest keelduda ega muuda terviseteejuhti inimese teovõime hindajaks. Selle eesmärk on vältida olukorda, kus teenus lõpetatakse üksnes seetõttu, et inimene ei suuda oma puude, terviseseisundi või suhtlemisraskuste tõttu heaoluplaani tavapärasel viisil kinnitada.

•  Inimese õiguskaitse koordinatsiooniteenuse osutamisel

Eelnõu ja seletuskiri on täpsustanud terviseteejuhi ülesandeid ning tema rolli võrreldes kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ja tervishoiutöötajaga. Samas jääb inimese seisukohast ebaselgeks, kuidas toimub õiguste kaitse olukorras, kus koordinatsioonivajadust ei tuvastata, koordinatsiooniteenus lõpetatakse või inimene ei nõustu heaoluplaani sisuga.

Samuti võib tekkida olukord, kus terviseteejuht on tuvastanud vajaduse mõne teenuse järele, kuid teenuse määramiseks pädev asutus ei pea seda vajalikuks või ei suuda teenust pakkuda.

Palume täpsustada:

1. Millises vormis tehakse inimesele teatavaks otsus koordinatsiooniteenuse osutamisest keeldumise või teenuse lõpetamise kohta ning milline on selle vaidlustamise kord?
2. Kuidas saab inimene taotleda heaoluplaani muutmist või vaidlustada terviseteejuhi hinnanguid, mis mõjutavad tema võimalust vajalikku abi saada?
3. Kuidas tagatakse inimese õiguskaitse olukorras, kus terviseteejuhi hinnang ja teenuse määramiseks pädeva asutuse hinnang erinevad?
4. Kes vastutab selle eest, et heaoluplaanis tuvastatud abivajaduse lahendamisega tegeletakse ka siis, kui üks või mitu osapoolt ei suuda vajalikku teenust tagada?

Peame oluliseks, et inimese õiguskaitse oleks arusaadav ega eeldaks temalt eri asutuste vastutuspiiride iseseisvat väljaselgitamist.

• Rahuldamata abivajaduse dokumenteerimine ja kasutamine teenuste planeerimisel

Eelnõu § 13⁴ lõiked 2 ja 5 näevad ette inimese abivajaduse ning planeeritud ja osutatud teenuste kajastamise heaoluplaanis ja tegevuskavas. Samas ei ole sõnaselgelt  rahuldamata jäänud abivajaduse ja selle põhjuste eraldi dokumenteerimist.

EPIKoda peab oluliseks, et teenuste planeerimisel oleks nähtav ka tegeliku abivajaduse ja pakutava abi erinevus. Näiteks olukord, kus inimene vajab igapäevast koduteenust, kuid seda võimaldatakse üksnes mõnel päeval nädalas.

Ettepanek. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 13 rahvatervishoiu seadusesse lisatava § 13⁴ lõiget 2 punktiga 15 järgmises sõnastuses:

„15) tuvastatud, kuid osaliselt või täielikult rahuldamata jäänud abivajadus ning selle põhjused, sealhulgas vajaliku teenuse puudumine, ebapiisav maht, teenuse järjekord või teenuse kättesaadavust takistavad asjaolud.“

Ettepanek 2. Muuta eelnõu § 1 punktiga 7 muudetava rahvatervishoiu seaduse § 8 lõike 1 punkti 3 ja sõnastada see järgmiselt:

“3) kokkuvõte heaolupiirkonna tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kasutamisest, teenuste kättesaadavusest ning tuvastatud, kuid osaliselt või täielikult rahuldamata jäänud abivajadusest;“

Põhjendus. Esimene muudatus teeb vajaduse ja abi erinevuse üksikjuhtumi puhul nähtavaks. Teine toetab piirkondlike teenusepuudujääkide likvideerimise või vähendamise/korvamise planeerimist. § 8 lõike 2 kohane isikuandmete töötlemise keeld tervise- ja heaoluprofiili koostamisel jääb kehtima; profiilis kasutatakse ainult sobivalt koondatud, isikustamata andmeid.

• Koordinatsiooniteenuse lõpetamise alused

Eelnõu seletuskirjas on käsitletud vajadust arvestada inimese terviseseisundist või puudest tulenevate takistustega heaoluplaani täitmisel. Samas võimaldavad koordinatsiooniteenuse määruse kavandi § 10 lõige 2 ja § 12 lõike 3 punkt 4 lõpetada teenuse, kui inimene jätab korduvalt kokkulepitud kohustused või tegevused täitmata.

EPIKoda peab oluliseks eristada inimese teadlikku koostööst keeldumist olukorrast, kus ta ei suuda kokkulepitud tegevusi täita terviseseisundi, puude või muu mõjuva asjaolu tõttu. Sellisel juhul võib inimene vajada senisest rohkem tuge või heaoluplaani muutmist, mitte koordinatsiooniteenuse lõpetamist.

Ettepanek. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 13 rahvatervishoiu seadusesse lisatavat § 13³ uue lõikega 10 järgmises sõnastuses:

„(10) Kui inimene jätab heaoluplaanis kokkulepitud tegevused täitmata, selgitab terviseteejuht enne koordinatsiooniteenuse lõpetamist välja selle põhjused ning hindab täiendava toe või heaoluplaani muutmise vajadust. Inimese terviseseisundist, puudest või muust mõjuvast asjaolust tulenev suutmatus kokkulepitud tegevusi täita ei ole iseseisev alus koordinatsiooniteenuse lõpetamiseks.“

Ühtlasi palume viia koordinatsiooniteenuse määruse kavandi § 10 lõige 2 ja § 12 lõike 3 punkt 4 nimetatud põhimõttega kooskõlla.

Põhjendus. Muudatus aitab vältida olukorda, kus koordinatsiooniteenus lõpetatakse just inimese terviseseisundist või puudest tingitud raskuste tõttu, mis võivad tema abivajadust suurendada. Samas säilib inimese õigus koordinatsiooniteenusest teadlikult loobuda.

• Piirkondlik ebavõrdsus ja abi tegelik kättesaadavus

EPIKoda toetab piirkondliku koostöö tugevdamist ning tervise- ja heaoluprofiilide kasutamist teenuste vajaduse analüüsimiseks. Samas ei asenda koordinatsioon puuduvaid teenuseid ega spetsialiste. Kui piirkonnas puudub vajalik sotsiaalteenus, perearstiabi või muu spetsialist, ei taga terviseteejuhi olemasolu iseenesest, et inimene saaks talle vajaliku abi.

Sotsiaalministeerium on kooskõlastustabelis viidanud kavandatavatele paralleelsetele reformidele ja välisrahastusele.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata hajaasustuses elavatele inimestele ning olukordadele, kus inimese kohalik omavalitsus või perearst ei osale TERVIKu koostöös või tema piirkonnas puudub terviseteejuht. Palume kirjeldada ja vajaduse korral õiguslikult täpsustada inimese teenuseteekond olukorras, kus vajalik koostööpartner või teenus piirkonnas puudub.

•  Puudega inimeste ja patsientide esindusorganisatsioonide kaasamine otsustusprotsessidesse

Eelnõu § 8¹ lõigete 2 ja 3 kohaselt kuuluvad koostöökogu koosseisu riigi, Tervisekassa ja kohalike omavalitsuste esindajad, kuid puudega inimeste ja patsientide esindusorganisatsioonidele ei ole tagatud osalemist koostöökogu otsuste tegemisel.

EPIKoda peab oluliseks, et inimesi, kelle elu ja toimetulekut piirkondlikud tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna otsused otseselt mõjutavad, kaasataks mitte üksnes aruteludesse, vaid ka eesmärkide seadmist ja tegevuskavade heakskiitmist puudutavatesse otsustusprotsessidesse.

EPIKoja liikmesorganisatsioonid toovad välja, et patsientide esindusorganisatsioonide kaasamine ei tohiks piirduda nende esindaja nimetamisega koostöökogusse või üksikute arvamuste küsimisega. Tagada tuleb patsientide esindajate sisuline ja järjepidev osalemine tervise- ja heaoluprofiilide koostamisel, piirkondlike eesmärkide ja tegevuskavade kujundamisel, teenuste arendamisel ning reformi rakendamise ja tulemuslikkuse hindamisel.

Kaasamine peab toimuma piisavalt varases etapis, et patsientide kogemus ja ettepanekud saaksid mõjutada otsuste sisu. Esindajatele tuleb anda vajalik teave ja mõistlik ettevalmistusaeg ning tagada võimalus esitada ettepanekuid ja saada põhjendatud tagasisidet nende arvestamise kohta.

Patsientide esindusorganisatsioonide kaasamise eesmärk ei ole asendada tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistide pädevust, vaid täiendada seda inimeste tegeliku kogemuse ja vajaduste teadmisega. See aitab hinnata, kas kavandatavad lahendused toimivad ka inimese vaates ning kas abi jõuab õigel ajal nendeni, kes seda vajavad.

Ettepanek 1. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 8 lisatava rahvatervishoiu seaduse § 8¹ lõiget 2 punktidega 4 ja 5 järgmises sõnastuses:

„4) heaolupiirkonnas tegutsevate või piirkonna elanikke esindavate puudega inimeste esindusorganisatsioonide esindaja;

• heaolupiirkonnas tegutsevate või piirkonna elanikke esindavate patsientide esindusorganisatsioonide esindaja.“

Ettepanek 2. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 7 muudetava rahvatervishoiu seaduse § 8 lõike 1 esimest lauset pärast sõnu „tervisedendaja eksperditeadmisi ja kogemusi“ järgmise tekstiga:

„ning piirkonna puudega inimeste ja patsientide esindusorganisatsioonide kogemusi ja ettepanekuid“.

Põhjendus: muudatused tagavad teenusekasutajate esindajate süsteemse kaasamise nii tervise- ja heaoluprofiili koostamisse kui ka piirkondlike eesmärkide arutamisse, muutmata koostöökogu otsustuspädevust. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 4 lõige 3 kohustab riiki puuetega inimesi puudutavates otsustusprotsessides nendega tihedalt konsulteerima ning neid esindusorganisatsioonide kaudu aktiivselt kaasama.

• Lähedaste hoolduskoormuse märkamine

Eelnõu § 13³ lõige 1 käsitleb inimese ja tema lähedaste toetamist abisüsteemis liikumisel ning lõige 9 võimaldab inimese nõusolekul kaasata lähedasi tugimeeskonda. Samas ei ole selgelt sätestatud terviseteejuhi ülesanne märgata lähedase enda hoolduskoormust ja võimalikku abivajadust.

EPIKoda peab oluliseks eristada lähedase kaasamist inimese abistamisse ja lähedase enda toetusvajaduse märkamist. Lähedase hoolduskoormus võib mõjutada nii tema enda toimetulekut kui ka abi järjepidevust.

Ettepanek. Täiendada eelnõu § 1 punktiga 13 rahvatervishoiu seadusesse lisatava § 13³ lõiget 6 uue punktiga 9 järgmises sõnastuses:

„9) märkab koordinatsiooniteenuse osutamisel inimese lähedase võimalikku hoolduskoormust ja sellest tulenevat abivajadust ning vajaduse korral suunab lähedase tema nõusolekul pädeva asutuse poole abivajaduse hindamiseks.“

Põhjendus: muudatus tagab, et koordinatsiooniteenuse käigus märgatakse ka lähedaste võimalikku abivajadust. See ei pane terviseteejuhile kohustust hinnata lähedase abivajadust ega korraldada talle teenuseid, vaid täpsustab tema rolli võimaliku abivajaduse märkamisel ja abi juurde suunamisel.

• Reformi mõju ja tulemuslikkuse hindamine

Palume täiendada rahvatervishoiu seaduse § 38³ selliselt, et koordinatsiooniteenuse mõju hindamiseks vajalikud mõõdikud määratakse kindlaks enne reformi rakendumist. Hindamine peab hõlmama vähemalt koordinatsiooniteenusele jõudmise aega, hindamisest teenuseni mittejõudmist, teenuse katkestamise põhjuseid, rahuldamata abivajadust, õiguskaitsevahendite kasutamist, piirkondlikke erinevusi ning teenusekasutajate kogemust. Hindamisse tuleb kaasata puudega inimeste ja patsientide esindusorganisatsioonid ning tulemused avalikustada.

Paralleelselt käesolevaga on menetluses mahukad süsteemimuudatused – rehabilitatsioonisüsteemi ning abivahendite korralduse reformid. EPIKoda peab oluliseks, et nende reformide rakendamine oleks omavahel kooskõlas ning tagaks inimese jaoks tervikliku ja järjepideva teenuseteekonna.