Veiki Laan, ELIL: kui ratastool ei mahu seadusesse, siis ongi probleem seaduses

Liikumispuudega inimeste üleskutse poliitikakujundajatele ja ametnikele on lihtne: rakendage senisest enam mõistlike abinõude põhimõtet, kirjutab Veiki Laan.

Enamik Eesti poliitikaid sünnib endiselt terve ja liikuva täiskasvanu vaatepunktist. Viimaste aastate eredaim näide on mootorsõidukimaks, mille menetlemisel pidid puuetega inimeste huvikaitsjad oma õiguste eest väga häälekalt seisma ja korduvalt argumenteerima.

Õnneks osutus parimaks huvikaitsjaks – põhiseaduse mõtte kaitsjaks – president ise, jättes seaduse esimesel korral välja kuulutamata puudega inimeste ebavõrdse kohtlemise tõttu. Riigikogu pidi seejärel erakorraliselt kogunema, et jõuda lahenduseni, mille kohaselt saab maksuleevendust ka raske või sügava liikumispuudega inimene, keda eristas algselt vabastatutest vaid asjaolu, et ta kasutab kohandamata sõidukit.

Valitsuse liikmete mõttemaailm osutus kogu protsessi vältel üllatavalt dünaamiliseks: algsest luksuse maksustamise ideest jõuti kingituste faasi, pean silmas autoomanikest lapsevanemaid. Liikumispuudega inimesed ei ole kadedad. Lapsevanematel, eriti väikelaste vanematel, on mitmes mõttes sarnased vajadused.

Poliitika mõistlik kohandamine mõistlike abinõudega

Liikumispuudega inimeste üleskutse poliitikakujundajatele ja ametnikele on lihtne: rakendage senisest enam mõistlike abinõude põhimõtet. Kui raske puudega inimene saab automaatkäigukastiga autot kasutada ka ilma sõidukit kohandamata, ei tähenda see, et poliitika ei vaja kohandamist. Eelnevas näites väljendub see maksu- või toetuspoliitikas.

Mõiste “mõistlik abinõu” sobitub hästi tavapärase talupojamõistusega. See tähendab tähelepanelikkust, ratsionaalsust ja praktilisust.

Puuetega inimeste kontekstis leiame “mõistlike abinõude” mõiste ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist. Tegemist on vajalike ja asjakohaste teisenduste ja kohandustega, mis ei ole ebaproportsionaalselt ega alusetult koormavad ning on konkreetsel juhul vajalikud, et tagada puuetega inimestele kõigi inimõiguste ja põhivabaduste teostamine või kasutamine teistega võrdsetel alustel.

See tähendab, et kohandamine eeldab sageli individuaalset lähenemist, mitte üht universaalset lahendust kõigile. Loomulikult saab luua ka gruppe, kuhu kuuluvad sarnaste vajadustega inimesed.

Puudega inimese eesmärk ei ole erikohtlemine, vaid võrdne ligipääs. See, et ratastoolis inimene soovib pommirünnaku eel varjendisse pääseda, ei ole midagi erakordset. Probleem on selles, et kõik ei suuda sinna joosta, osa ei saa isegi kõndida.

Kriisivalmidus kui solidaarsuse proovikivi

Positiivse poole pealt väärib esiletõstmist kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse areng. See on valdkond, kus “terve täiskasvanu” vaatepunkt on kõige ohtlikum. Kui varem oli kriisiplaanide vaikimisi subjekt alati liikuv ja terve inimene, siis 2025. aastal hakati lõpuks rääkima ratastooliga ligipääsetavatest varjenditest ja evakuatsioonist neile, kes ei saa joosta.

Eetilisest vaatepunktist on kriisivalmidus ühiskonna solidaarsuse ülim proovikivi. Kui ehitame varjendi, kuhu pääseb ainult treppidest, teeme vaikiva moraalse otsuse: kriisiolukorras on teatud inimeste elud vähem väärtuslikud kui teiste omad.

Õnneks on toimumas aeglane, kuid oluline mõtteviisi muutus. Turvalisus ei ole privileeg tervele täiskasvanule koos tervete lastega, vaid jagamatu põhiõigus.

See muutus teenib meid kõiki. Kui varjend on ligipääsetav ratastoolile, on see ligipääsetav ka lapsevankriga lapsevanemale või liikumisraskustega eakale. See on universaalse disaini eetiline mõõde: lahendus, mis on loodud kõige haavatavamatele, muudab ühiskonna turvalisemaks kõigile.

Tehnoloogia peab olema kättesaadav ka siis, kui käsi ei ole

Varjendisse pääsemine ei ole loodetavasti Eesti inimeste igapäevane vajadus. Söömine on. Invarollerid, söötmisrobotid ja teised spetsiifilised abivahendid ei ole mugavustooted, vaid iseseisva elu eeltingimus.

Kui räägime söötmisrobotist, ei räägi me tehnoloogiast, vaid inimväärikusest ehk võimalusest süüa ilma, et peaks ootama võõrast kätt. Ilma Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu sekkumiseta oleks abivahendite ja meditsiiniseadmete reform tähendanud kallimaid vahendeid ja kehvemat kättesaadavust.

Siin ei kaitstud abstraktseid õigusi, vaid väga konkreetset vabadust: õigust mitte olla teistele koormaks olukorras, kus tehnoloogia võimaldab iseseisvust. Õigust saada kõht täis ka siis, kui lusikat tõstvaid käsi ei ole.

Kaasamine ei tohi olla ellujäämismäng

Kõike ei saa erivajadustega inimesed ise teha. Seetõttu ootame ka tõhusamat järelevalvet. Ligipääsetavus on seadustes sageli paremini esindatud kui päriselus ratastooliga liikudes.

Liikumispuudega inimeste huvikaitse ei ole kitsas erihuvi, vaid demokraatia kvaliteedi lakmuspaber. Küsimus ei ole selles, kas ühiskond suudab erivajadustega inimestega “arvestada”, vaid kas ta suudab neid näha täisväärtuslike kodanikena, kelle elu ei mahu kategooriasse “terve täiskasvanu”.

Sageli räägitakse sellest, kui palju andmeid riik kogub, ent näiteks mootorsõidukimaksu aruteludes selgus, et riigil on keeruline automaatselt tuvastada kõiki sihtgruppe – näiteks liikumispuudega laste vanemaid –, et luua õiglaselt toimivaid maksuvabastusi. Sealt pole enam pikk samm mõjuanalüüside puudumiseni. Riigil puudub sageli selge arusaam, kuidas üks või teine reform liikumispuudega inimeste igapäevaelu ja kulusid mõjutab.

Kui ettevõtted tegelevad huvikaitsega, on neil reeglina selleks vahendid olemas. Sotsiaalvaldkonna huvikaitse sõltub aga poliitilisest tahtest hoida kaasatavad organisatsioonid elus. Tahe on olemas, kuid see ei ole piisav ega kindlustunnet pakkuv.

Riik ootab sisukat panust, kuid ei taga selleks tingimusi. Nii tekib paradoks, et oodatakse professionaalsust, kuid rahastatakse ellujäämist. Ja kui ratastool ei mahu seadusesse, siis on probleem seaduses, mitte ratastoolis.

Avaldatud 25.02.2026 Veiki Laan: kui ratastool ei mahu seadusesse, siis ongi probleem seaduses | Arvamus | ERR