Kaasav ja universaalne disain

Universaalne on strateegia, mille eesmärgiks on muuta keskkond, tooted, kommunikatsioon, informatsioon, tehnoloogia ja teenused nii suures ulatuses kui võimalik ligipääsetavaks ning kasutatavaks kõikidele, sealhulgas erivajadustega inimestele.

Sotsiaalsest ning ühiskondlikust elust osavõtmist takistavaid barjääre on võimalik vältida, rakendades alates planeerimise varastest etappidest universaalse disaini põhimõtteid erinevates strateegiates ning lahendustes. Väljakutseks on arendada ja luua lahendused, mis on koheselt ligipääsetavad ning kohandatavad ning sobivad sellest tulenevalt nii paljudele inimestele kui võimalik, sealhulgas erivajadustega inimestele. Erivajadustega inimeste jaoks on tehnilised abivahendid ning üksikisiku vajaduste järgi kohandatud teenused osa terviklahendusest, kuid tooted ja teenused sobivad koheselt suuremale hulgale inimestele, kui universaalse disaini põhimõtetega on arvestatud juba planeerimisprotsessis.

Universaalne disain (edaspidi UD) võib olla parim viis tagamaks ligipääsetavust puudega inimestele. Vaata Nord Plus Adult projekti projekti universaalse disaini teemalist (ENG)

lõpuseminari

Samas rõhutab Eesti Puuetega Inimeste Koda, et sageli sünnivad tõeliselt universaalsed lahendused just siis, kui arvesse võetakse spetsiifilisi või unikaalseid vajadusi. Näiteks nutitelefoni-puldina kasutatav ukselukk suurendab ratastoolikasutajate iseseisvust ning lihtsustab samal ajal elu ka lapsevankriga peredele ja ostukottidega liikujatele. Seetõttu on oluline kombineerida universaalset disaini ja erivajaduste täpsemat käsitlemist, kus universaalsed lahendused ei pruugi pakkuda vajalikku tuge kõigile sihtrühmadele, vaid oluline on sihtrühmadega suhtlus disaini- ja planeerimise protsessides.

Kaasava disaini tsükli võiks struktureerida nii:

1. Kaasamine ja kasutajate testimine algfaasis: puudega inimesed testivad olemasolevat keskkonda või idee / eskiisi tasandil kutsutakse lõppkasutajad lahendust katsetama ja oma kogemust jagama.
2. Tagasiside kogumine: kogutud kogemused ja tähelepanekud dokumenteeritakse, tõlgendatakse ning nendest tehakse järeldused.
3. Lahenduste arendamine: vastavalt saadud tagasisidele muudetakse projekti või teenuse lahendusi.
4. Vahepealne testimine: lahendusi katsetatakse uuesti koostöös kasutajatega.
5. Lõppversioon: jõutakse toimiva ja tasakaalustatud lahenduseni, mis arvestab erivajadustega.
6. Lõpptestimine: enne rakendamist veendutakse, et lahendus päriselt töötab erinevate sihtrühmade jaoks.
7. Järeltestimine: pärast lahenduse rakendamist hinnatakse, kas see päriselt toimib igapäevases kasutuses, ning tehakse vajadusel täiendusi. Viimane samm ütleb, et protsess ei lõppe lahenduse rakendamisega, vaid ligipääsetavus vajab pidevat süsteemset järelhindamist ja kasutajate kogemuste põhjal täiendamist.

Kas leidsid siit kasulikku infot?