Lahenduste loomine: kaasav disainiprotsess
- Avaleht
- Sihtgrupid
- Erivajadusega inimesele
- Ligipääsetavus
- Lahenduste loomine: kaasav disainiprotsess
Universaalne disain on strateegia, mille eesmärgiks on muuta keskkond, tooted, kommunikatsioon, informatsioon, tehnoloogia ja teenused nii suures ulatuses kui võimalik, muuhulgas abivahenditega, kasutatavaks kõikidele, sealhulgas erivajadustega inimestele.
Sotsiaalsest ning ühiskondlikust elust osavõtmist takistavaid barjääre on võimalik vältida, rakendades alates planeerimise varastest etappidest universaalse disaini põhimõtteid erinevates strateegiates ning lahendustes. Väljakutseks on arendada ja luua lahendused, mis on koheselt ligipääsetavad ning kohandatavad ning sobivad sellest tulenevalt nii paljudele inimestele kui võimalik, sealhulgas erivajadustega inimestele. Erivajadustega inimeste jaoks on tehnilised abivahendid ning üksikisiku vajaduste järgi kohandatud teenused osa terviklahendusest, kuid tooted ja teenused sobivad koheselt suuremale hulgale inimestele, kui universaalse disaini põhimõtetega on arvestatud juba planeerimisprotsessis.
Universaalne disain (edaspidi UD) võib olla parim viis tagamaks ligipääsetavust puudega inimestele. Vaata Nord Plus Adult projekti projekti universaalse disaini teemalist
Samas rõhutab Eesti Puuetega Inimeste Koda, et sageli sünnivad tõeliselt universaalsed lahendused just siis, kui arvesse võetakse spetsiifilisi ja unikaalseid vajadusi. Näiteks nutitelefonist rakendusega avatav ukselukk suurendab ratastoolikasutajate iseseisvust ning lihtsustab elu ka lapsevankriga peredele ja kõigile, kel käed ühel või teisel viisil hõivatud. On oluline kombineerida universaalset disaini ja erivajaduste sihitud käsitlemist, sest universaalsed lahendused ei pruugi alati pakkuda vajalikku tuge kõigile sihtrühmadele, vaid vajalikuks võivad osutuda teatud kohandused ja üksikisikute vajadustega arvestamine. See aga eeldab suhtlust sihtrühmadega disaini- ja planeerimise käigus, et mõista kasusaajate tegelikke takistusi ja vajadusi.
Kaasava disaini tsükli võiks struktureerida nii:
- Kaasamine ja kasutajate testimine algfaasis: puudega inimesed testivad olemasolevat keskkonda või kaasatakse lõppkasutajad idee või eskiisi tasandil lahendust katsetama ja kogemusi jagama.
- Tagasiside kogumine: kogutud kogemused ja tähelepanekud dokumenteeritakse, tõlgendatakse ning tehakse järeldused. Vajadusel leitakse kompromisse.
- Lahenduste arendamine: vastavalt saadud tagasisidele muudetakse projekti või teenuse lahendusi.
- Vahepealne testimine: uuendatud lahendusi katsetatakse uuesti koostöös kasutajatega.
- Lõppversioon: jõutakse toimiva ja tasakaalustatud lahenduseni, mis arvestab erivajadustega.
- Lõpptestimine: enne rakendamist veendutakse, et lahendus päriselt töötab erinevate sihtrühmade jaoks.
- Järeltestimine: pärast lahenduse rakendamist hinnatakse, kas see toimib igapäevakasutuses ning tehakse vajadusel täiendusi. Ligipääsetavuse tagamise protsess ei lõpe lahenduse rakendamisega, vaid vajab pidevat süsteemset järelhindamist ja kasutajate kogemuste põhjal täiendamist. Lahendusi tekib juurde säilitades algupärased lahendused, et mitte välistada neid, kes teatud lahenduste kasutamise juurde on jäänud.
Muuseumite ligipääsetavuse tööriistakast
Asudes planeerima muuseumikeskkonna muutmist ligipääsetavaks, tuleb kõigepealt välja selgitada sihtrühmade ja reaalsete kasutajate vajadused konkreetse muuseumi või näituse kogemiseks. Seda peaks tegema koostöös valdkonnaasjatundjate ja sihtrühmade organisatsioonidega (Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Pimedate Liit, Eesti Vaegkuuljate Liit jne).
Samuti on oluline kaasata valdkonnaeksperte ka reaalsesse planeerimis- ja teostusprotsessi, et töötada ühestöös välja konkreetses olukorras sobivad lahendused, leida parimad teostajad ning loodud lahendusi ka ühiselt järele proovida. Vaata lähemalt lingilt Eesti muuseumiühing.
Kas leidsid siit kasulikku infot?
👍 👎Lehte on viimati uuendatud: 3.11.2026