EPIKoja pöördumine: õppetöö kohanduste käsitlemine kõrghariduses ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni valguses

Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) töötab selle nimel, et teenused ja keskkonnad oleksid kaasavad ja ligipääsetavad kõigile, sh puudega inimestele, kelle jaoks on olulised nii füüsilise- kui inforuumi ligipääsetavus ja kaasav ning arvestav suhtlemine koos vajalike kohanduste tegemisega.

Pöördume Teie poole seoses kõrgkoolides rakendatavate õppetöö kohanduste käsitlemisega ning vajadusega tagada, et puudega õppijate õigused oleksid Eesti haridussüsteemis mõistetud ja rakendatud kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga (edaspidi ÜRO PIK).

Meile teadaolevalt käsitletakse vähemalt osades õppeasutustes õppetöö kohandusi õppijale pakutavate soovituslike võimalustena, mille rakendamine sõltub eelkõige õppejõu valmisolekust või õppeaine korraldusest. Selline lähenemine võib jätta eksliku mulje, et puudega õppija jaoks vajalikud kohandused on pigem hea tahte või õppejõu individuaalse vastutuleku küsimus, mis ei ole kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni põhimõtetega. Konventsiooni artikli 2 kohaselt hõlmab diskrimineerimine puude alusel ka mõistlike abinõude võtmisest keeldumist. Mõistlikud abinõud on vajalikud ja asjakohased kohandused, mis ei ole ebaproportsionaalselt ega alusetult koormavad ning on konkreetsel juhul vajalikud, et tagada puuetega inimestele õiguste kasutamine teistega võrdsetel alustel.

Konventsiooni artikkel 24 tunnustab puuetega inimeste õigust haridusele ning kohustab osalisriike tagama kaasava haridussüsteemi kõikidel haridusastmetel ja elukestvas õppes. Sama artikli lõige 2 sätestab, et haridusõiguse teostamisel tuleb võtta mõistlikke abinõusid vastavalt konkreetse isiku vajadustele ning tagada vajalik tugi hariduse tõhusaks omandamiseks.
Lisaks sätestab artikli 24 lõige 5 selgelt, et osalisriigid tagavad puuetega inimestele ilma diskrimineerimiseta ja teistega võrdsetel alustel juurdepääsu üldisele kolmanda taseme haridusele, kutseharidusele, täiskasvanuharidusele ja elukestvale õppele ning selle eesmärgi saavutamiseks tagavad mõistlike abinõude võtmise puuetega inimeste jaoks. Seetõttu ei saa kõrgkoolis õppimiseks vajalikke individuaalseid kohandusi käsitleda üksnes soovituslike meetmetena.

Kui kohandus on konkreetse õppija puhul vajalik selleks, et ta saaks õppetegevuses osaleda, õpiväljundeid saavutada ja oma õigust haridusele teistega võrdsetel alustel kasutada, on tegemist mõistliku abinõuga ÜRO PIK-i tähenduses. Sellisel juhul on õppeasutusel kohustus hinnata kohanduse vajalikkust, võimalikkust ja proportsionaalsust ning otsida lahendus, mitte piirduda väitega, et kohandused ei ole õppejõule kohustuslikud.

Mõistagi ei tähenda see, et iga soovitud kohandus peab igas olukorras automaatselt ja muutmata kujul rakenduma. Õppeasutusel võib olla õigus hinnata kohanduse sisulist põhjendatust, mõju õpiväljunditele, tehnilist teostatavust ja võimalikku ebaproportsionaalset koormust, kuid hindamine peab olema läbipaistev, individuaalne, põhjendatud ja koostöine. Kohanduse rakendamata jätmine ei saa tugineda üldisele väitele, et kohandused on üksnes soovituslikud või sõltuvad õppejõu isiklikust valmisolekust.

Palume Haridus- ja Teadusministeeriumil selgitada:
• kuidas tagatakse Eesti kõrgkoolides, et puudega õppijatele vajalikud õppetöö kohandused oleksid käsitletud mõistlike abinõudena ÜRO PIK-i tähenduses, mitte pelgalt soovituslike vastutulekumeetmetenamillised juhised on kõrgkoolidele antud või kavandamisel, et õppejõud ja tugistruktuurid mõistaksid mõistlike abinõude õiguslikku tähendust,
• kuidas tagatakse, et kohanduste üle otsustamine ei jääks üksiku õppejõu subjektiivse tõlgenduse või valmisoleku tasandile,

• kuidas on õppijale tagatud võimalus saada põhjendatud otsus juhul, kui vajalikku kohandust ei võimaldata,
• kas HTM peab vajalikuks kõrgkoolidele täiendava selgituse või juhise koostamist, mis seoks õppetöö kohandused selgelt ÜRO PIK-i, võrdse kohtlemise ja kaasava hariduse põhimõtetega.

Peame oluliseks rõhutada, et kohanduste eesmärk ei ole anda puudega õppijale eeliseid, vaid kõrvaldada takistusi, mis takistavad õppijal hariduses teistega võrdsetel alustel osalemist. Just seetõttu on mõistlike abinõude tagamine üks keskseid mehhanisme, mille kaudu muutub formaalne õigus haridusele tegelikult kasutatavaks õiguseks.