Pärnu Postimees. Katrin Jäärats, Pärnumaa Puuetega Inimeste Koda: Kes hoolitseb hooldaja eest?

Oktoober on vaimse tervise kuu. Sel ajal räägime tavalisest rohkem läbipõlemisest, ärevusest,
depressioonist ja sellest, kui oluline on märgata inimest enda kõrval. Ometi on üks
ühiskonnarühm, kelle vaimne heaolu kipub jääma tahaplaanile: omastehooldajad. Neil on
pühendatud teisipäeval kogu Euroopas tähistatud omastehooldajate päev. Kuigi oktoober
annab hea võimaluse neid teemasid siduda, peaksime omastehooldajate heaolust ja vajadustest
rääkima aasta ringi. Omastehooldus ei tunne kalendrit ega tööaega. Sageli on see
ööpäevaringne kohustus.

Omastehooldajad on inimesed, kes hoolitsevad oma lähedase eest, kes vajab igapäevaelus
kõrvalabi. See võib tähendada ravimite jagamist, söögi valmistamist, pesemist, koristamist,
arsti juurde sõidutamist, asjaajamist, valmisolekut ootamatuteks olukordadeks. Selle kõige
kõrvalt tuleb käia tööl, kasvatada lapsi, hoolitseda kodu eest ja leida aega iseendale.

Siit kerkib küsimus:kes hoolitseb hooldaja eest? Omastehooldaja rolli satutakse tavaliselt elu
muutuste tõttu. Perre sünnib erivajadusega laps, lähedane jääb haigeks, vananeb või kaotab
võime omal jõul toime tulla. Algul näib hooldamine loomuliku ja enesestmõistetava osana
igapäevaelust. Aja jooksul võib sellest saada aga koormus, mis haarab kogu elu. Esialgu
loobutakse mõnest hobist. Seejärel sõpradega kohtumisest ja puhkusest. Sageli vähendatakse
töökoormust või loobutakse tööst sootuks. Ühel hetkel võib hooldaja avastada, et tema enda
elu on jäänud tagaplaanile. Hoolimine ei tohiks tähendada iseenda kaotamist. Meie ühiskonnas
valdab tugev arusaam, et oma lähedaste eest tuleb hoolitseda. See on väärt põhimõte. Samal
ajal ei saa me eeldada, et inimene suudab seda teha lõpmatuseni, oma tervise, töö ja heaolu
arvelt.

Me näeme hooldatavat, kuid sageli ei märka inimest tema kõrval. Küsime, kuidas edeneb haige
või eaka tervis, kuid harvem uurime, kuidas läheb hooldajal. Ometi võib just tema olla
füüsiliselt väsinud, sotsiaalselt eraldatud , rahalistes raskustes ja vaimselt kurnatud. Mõnikord
ei näegi läbipõlemine väljastpoolt välja nagu läbipõlemine. Inimene tõmbub vaikselt elust
eemale. Ta ütleb, et kõik on korras, sest keegi peab ju hakkama saama. Sageli räägime sellest,
et abi tuleb küsida. Niisama oluline on küsida, kas abi on inimesele kättesaadav. Kurnatud
hooldaja vajab tuge ka abil leidmisel.

Omastehooldus on Eestis sageli nähtamatu töö. Seda tehakse kodudes ja pereringis ja enamasti
avaliku tähelepanuta. Ometi on see töö, mis nõuab aega, oskusi, vastutust ja pühendumist.
Omastehooldajad aitavad hoida ühiskonda toimimas. Nad annavad oma aega, energiat ja sageli
osa enda tervisest, et lähedane saaks elada kodus ja võimalikult iseseisvalt. Seda panust tuleb
senisest enam märgata ja väärtustada. Varem või hiljem pruugib igaüks meist sattuda olukorda,
kus vajame teise inimese abi. Keegi ei ole selle eest kaitstud. Seetõttu peaksime mõtlema
sellele, millist ühiskonda soovime üles ehitada. Tugev sotsiaalsüsteem ei vähenda pere rolli,
vaid annab peredele võimaluse oma lähedast toetada nii, et nad ise selle käigus katki ei lähe.
Kui tahame olla tõeliselt hooliv ühiskond, ei saa me keskenduda ainult abivajajale. Niisama
tähtis on hoida inimest, kes seisab tema kõrval iga päev. Me kõik saame midagi teha, et
omastehooldaja ei jääks üksi. Helista, mine külla, paku talle võimalust võtta aega iseendale. Ja
küsi vahel lihtsalt: „Kuidas temal läheb?“

Avaldatud 09.10.2026 Pärnu Postimees: