Eesti Puuetega Inimeste Koja tagasiside põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõule

Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) on sõltumatu ja professionaalne puude ja krooniliste haiguste valdkonna poliitika ning ühiskonna arvamuse kujundaja, koondades katusorganisatsioonina enam kui 50 ühingut ja liitu üle Eesti. Meie missiooniks on puudega inimeste ja krooniliste haigete elukvaliteedi, ühiskonda kaasatuse ning eneseteostuse võimaluste tõstmine läbi huvikaitse ja koostöö.

EPIKoda peab oluliseks, et põhihariduse kättesaadavuse tagamisel lähtutaks lapse tegelikust õigusest saada oma vajadustele vastavat haridust, mitte üksnes formaalsest võimalusest õppida elukohajärgses koolis.

EPIKoda tänab, et kaasasite meid eelnõu tagasisidestamisse ning kohtusite meiega, et vastata võrgustiku tekkinud küsimustele. Kuigi kohtumisel käisime mitmed teema läbi, soovime siiski teatud punktidele juhtida tähelepanu, seega anname koos võrgustikuga, sh Eesti Autismiliidu, Harjumaa Puuetega Inimeste Nõukoja, Eesti Vaimupuudega  Inimeste Tugiliidu, Eesti Kurtide Liidu ja Eesti Kurtide Laste Vanemate Liiduga, teile tagasiside.

1. Elukohajärgne koolikoht peab tähendama ka lapse vajadustele vastava hariduse tagamist

EPIKoda toetab põhimõtet, et lapsel peab olema võimalik õppida elukohajärgses koolis. Samas ei taga pelk koolikoha olemasolu automaatselt lapse õigust tema vajadustele vastavale haridusele. Haridusliku erivajadusega laps võib vajada näiteks väikeklassi, eriklassi, tõhustatud või erituge, viipekeelset õpet või muud spetsiaalset õppekorraldust, mida elukohajärgses koolis ei ole võimalik pakkuda. Seetõttu ei tohi olukord olla selline, kus lapsele on küll koolikoht tagatud, kuid talle vajalikku õpet ja tuge tegelikult korraldada ei suudeta.

EPIKoja ettepanek: täpsustada eelnõus ja seletuskirjas, et elukohajärgse koolikoha tagamise kohustus hõlmab ka lapse hariduslikust erivajadusest tulenevalt vajaliku ja tegelikult kättesaadava õppe ning toe tagamist. Kui seda ei ole elukohajärgses koolis võimalik korraldada, peab säilima selge mehhanism lapse õppimise korraldamiseks teises koolis või teises omavalitsuses.

2. Vastutus sobiva lahenduse leidmise eest ei tohi jääda lapsevanemale

Kui elukohajärgses koolis ei ole võimalik nõustamismeeskonna soovitatud või muul viisil lapse vajadustele vastavat õpet korraldada, peab olema selgelt sätestatud, kes vastutab sobiva lahenduse leidmise ja korraldamise eest.

Lapsevanem ei tohi jääda olukorda, kus ta peab ise otsima kooli, mis on valmis last vastu võtma, või kandma vastutust selle eest, et laps saaks talle sobivas keskkonnas õppida. Samuti ei tohi sobiva õppevõimaluse puudumist lahendada sisuliselt lapse koduõppele jäämisega, kui selle põhjuseks on kooli või KOV-i suutmatus vajalikku õpet korraldada. EPIKoda peab eriti oluliseks seda suurema toevajadusega laste puhul, kelle jaoks võib sobiva õppekeskkonna puudumine tähendada õppes osalemise ja arengu olulist takerdumist.

EPIKoja ettepanek: sätestada selgelt elukohajärgse KOV-i vastutus juhul, kui tema territooriumil ei ole võimalik lapsele vajalikku õpet korraldada. KOV peab koostöös teiste KOV-ide, koolide ja koolipidajatega leidma lapse vajadustele vastava lahenduse ning tagama selle tegeliku kättesaadavuse. Samuti peab arvestama seejuures ka lapse ja lapsevanema vajadusi ning soove, see tähendab, et ei saa eeldada automaatselt, et perekond peab ise kolima või laps peab õpilaskodus nädala sees viibima, kui see ei ole perekonna tegelik soov.

3. § 48 lg 3 kehtetuks tunnistamine ja transpordi tagamine

EPIKoda ei pea põhjendatuks PGS § 48 lõike 3 kehtetuks tunnistamist olukorras, kus selle asemel ei sätestata samaväärset ja üheselt mõistetavat kohustust korraldada või hüvitada transport juhul, kui lapse vajadustele vastavat õpet ei ole elukohajärgses KOV-is võimalik pakkuda. Kehtiv § 48 lg 3 annab sellises olukorras selge garantii: kui nõustamismeeskonna soovitatud õpet ei ole elukohajärgses KOV-is võimalik korraldada, tuleb tagada lapsele võimalus õppida mujal ning korraldada transport või hüvitada sõidukulud.

Selle sõnaselge garantii kaotamine võib muuta transpordi sõltuvaks KOV-i kohalikust korrast ja võimalustest ning tekitada olukorra, kus sama vajadusega lapse tegelik ligipääs haridusele sõltub tema elukohast. See mõjutab eriti väiksemates ja hajaasustusega KOV-ides elavaid lapsi, kellele vajalik kool võib asuda teises omavalitsuses.

EPIKoja ettepanek: Mõistame, et kinnitasite, et see kohustus tuleb kahest teisest seadusenormist ja sisuliselt ei tohiks midagi muutuda, kuid soovitame jätta § 48 lg 3 kehtima selles osas või lisada eelnõusse või seletuskirja samaväärse sisuga asendusnorm, millest tuleneb üheselt KOV-i kohustus korraldada transport või hüvitada sõidukulud juhul, kui lapse vajadustele vastavat õpet saab pakkuda vaid teises KOV-is. Transpordilahendus peab lähtuma lapse vajadustest, mitte üksnes KOV-i jaoks kõige lähemast või soodsamast lahendusest.

4. KOV-ide kokkulepe ei tohi olla lapse hariduse eelduseks

EPIKoda mõistab vajadust korrastada KOV-ide vahelist rahastamist ja koostööd. Samas ei tohi lapse hariduse tegelik kättesaadavus sõltuda sellest, kas kaks omavalitsust jõuavad omavahel rahastamise küsimuses kokkuleppele. Käesoleva eelnõu kontekstis puudutab see formaalhariduse kättesaadavust, kuid samade murekohtadega puutub kokku ka huvihariduse valdkond.

KOV-ide omavaheline arvlemis- või rahastamisvaidlus ei tohi takistada lapse õppimist talle sobivas koolis ega lükata sobiva lahenduse leidmise koormust lapsevanemale. Samuti peab lapse haridusliku erivajaduse ja nõustamismeeskonna soovituse arvestamine olema KOV-i otsustamisel selgelt tagatud. Hindamisel tuleb arvestada lapse vajadusi, kooli tegelikku võimekust vajalikku tuge pakkuda, õppekeskkonna sobivust, koolitee pikkust ja turvalisust ning kooli vahetamise võimalikku mõju lapse heaolule ja arengule. Samuti tuleb arvestada muude tugiteenuste tagamist nii koduomavalitsuse kui ka õpet pakkuvas omavalitsuses (nt tugiisikuteenus, lapsehoiuteenus vms). EPIKoja 2025. a läbiviidud hoiuvõimaluste küsitluses on välja toodud just lastevanematelt erinevaid murekohti, sh seda, et KOV ei paku lahendust olukordades, kus laps käib sobivas erirühmas/koolis mujal, kuid sissekirjutus ei kattu tegeliku viibimiskohaga. Sama küsitlus näitab ka, et kui transpordikorralduse koormus nihkub perele, kasvab vanemate koormus (nt vähendatakse töökoormust, kui KOV lahendust ei taga). Selle murega pöördutakse EPIKoja poole tihti, mis toob selgelt välja probleemid KOV-ide vahelises arvlemises ja sotsiaal- ning haridussüsteemide killustatuses.

EPIKoja ettepanek:

Täiendada eelnõu viisil, mis sätestab selgelt, et KOV-ide vaheline rahastamise või arvlemise kokkulepe ei tohi olla lapsele sobiva hariduse, vajalike tugiteenuste ega transpordi tagamise eelduseks. Kui lapse vajadustele vastavat haridust ei ole võimalik korraldada elukohajärgses KOV-is, peab lapse elukohajärgne KOV koostöös teiste KOV-ide ja haridusasutustega tagama sobiva lahenduse ning korraldama või hüvitama sellega seotud vajalikud transpordi- ja muud kulud. Otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige lapse ja pere vajadustest ja heaolust, arvestades ka vajalike tugiteenuste tegelikku kättesaadavust nii elukohajärgses kui ka õpet pakkuvas KOV-is. KOV-ide omavaheline rahastamisvaidlus tuleb lahendada KOV-ide tasandil ning see ei tohi jääda lapse ega tema pere kanda ega takistada lapse õigust saada talle sobivat haridust ja vajalikku tuge.

EPIKoda toetab eesmärki tagada igale lapsele võimalus saada põhiharidust, kuid koolikoha olemasolu ei ole piisav, kui laps ei saa selles koolis oma vajadustele vastavat haridust ning vajalikke tugiteenuseid.

Seetõttu on meie seisukoht, et eelnõu tuleb täpsustada nii, et:

1. elukohajärgse koolikoha tagamine hõlmaks ka lapse vajadustele vastava õppe ja toe tegelikku kättesaadavust;
2. kui vajalikku õpet ei ole elukohajärgses KOV-is võimalik korraldada, oleks üheselt sätestatud vastutus sobiva lahenduse leidmise ja korraldamise eest;
3. säiliks selge seadusjärgne õigus transpordile või sõidukulude hüvitamisele juhul, kui lapse vajadustele vastavat õpet saab pakkuda teises KOV-is;
4. KOV-ide omavaheline kokkulepe ei saaks olla lapse hariduse tegeliku kättesaadavuse eelduseks;
5. lapse haridusliku erivajaduse ja nõustamismeeskonna soovituse arvestamine oleks otsuste tegemisel sõnaselgelt tagatud.

EPIKoda peab vajalikuks, et Haridus- ja Teadusministeerium hindaks sisuliselt kavandatavate muudatuste mõju haridusliku erivajadusega lastele ja nende peredele eraldi, et muudatuste rakendamisel ei tekiks olukorda, kus formaalselt on koolikoht tagatud, kuid lapsele sobiv haridus ja vajalik tugi ei ole tegelikult kättesaadavad.