EPIKoda Delfis: „Koolipingist vastutahtsi NEET-nooreks“
“Kus sa lilleke siia said, miks sa koolis pole?” Sellise lausega kõne saavad need noored, kel uue kooliaasta algul ei ole veel õppekohta. Septembris räägib riik taas, kui palju on noori, kes on NEET- olukorras (* NEET – rahvusvaheline termin noorte kohta, kes ei õpi, tööta ega ole muus mõttes ühiskonnas aktiivsed). Riigil on läinud aastaid palju auru nendega tegelemisele, kuid võibolla on asi selles, et riigina me ise tekitame olukorra, kus noored sinna staatusesse jõuavad?
Arvamusfestivalil oli Eesti Puuetega Inimeste Kojal oma ala, kus ühe paneeli teemaks oli „Toevajadusega õppija kutseõpe – riskantne investeering või kindel võit?“. Minu hinnangul ei ole küsimus niivõrd selles, kas investeerida, vaid selles, kuidas investeerida targalt, et investeering tooks kaasa tööturule jõudmise ja iseseisvama elu.
Vananevas ühiskonnas ei saa Eesti endale lubada olukorda, kus osa töövõimelistest inimestest jääb süsteemist välja ainult seetõttu, et üleminekud haridustasemete vahel või haridusest tööellu ei toimi. Iga inimene peab saama võimaluse õppida, töötada ja oma võimeid realiseerida – eelkõige seetõttu, et see on inimese õigus. Kuid sellest võidab ka ühiskond tervikuna. Me ei saa endale lubada noorte, st ka erivajadustega noorte süsteemist välja kirjutamist.
Eestis on kaasav haridus ja õppekohustuslik iga on tõusnud 18.eluaastani. 2025. aasta seisuga oli Eestis 23 600 NEET noort vanuses 15-29 aastat, kes moodustasid kõigist 15-29 aastastest noortest 11,2%. Iga sellise noore taga on oma lugu, kuid igaüks neist on ka märk sellest, et kusagil noore haridustee, tugisüsteemi või tööturule jõudmise teel on midagi katki läinud.
Räägime üha rohkem sellest, kuidas noori toetada, et nad jõuaksid haridusest tööturule, aga enne tuleb küsida, kas meie haridussüsteem pakub kõigile noortele võimalust hariduse järgmisele astmele jõuda.
Mai lõpp ja juuni algus oli meedia täis artikleid sellest, milline võitlus käib põhikoolijärgsete koolikohtade pärast. Mitmeid edetabeleid koostati põhikoolilõpetajate õppetulemuste ja gümnaasiumisse kandideerivate isikute rohkuse üle – ühele kohale kandideeris rekordarv õpilasi.
Aga kõik noored ei saanud teha riigieksameid 100 punktile. On ka õpilasi, kes ei saanud riigieksameid üldse sooritada, sest nad on õppinud individuaaõppekava järgi ning nende võimalused kandideerida järgmisele haridustasemele on seetõttu piiratud.
On noori, kel võib olla põhikool küll lõpetatud, kuid kelle haridustee ei anna talle samu võimalusi kui klassikaaslasele. Mitte seetõttu, et tal puuduks soov õppida, vaid seetõttu, et tema toevajadusest lähtudes on tema õpitee olnud teistsugune.
Kas me päriselt loome haridussüsteemi, kus iga noor saab edasi liikuda, või eeldame endiselt vaikimisi, et kõik lõpetavad põhikooli samas vanuses, samade tulemuste ja samade võimalustega?
Haprad ühendusteed
Praxise 2026. aasta uuring „Haprad ühendusteed: õpirajad ja töölerakendumine madalamate tasemete kutseõppes“ toob välja, et teise ja kolmanda taseme kutseõpe valmistab inimesi ette tööks lihtsamatel ametikohtadel, näiteks köögiabilisena, puhastusteenindajana või masinaoperaatorina. Nendel tasemetel õppijad on mitmekesine sihtrühm, kellest olulise osa moodustavad haridusliku erivajadusega ning põhihariduseta õppijad.
Need noored on nii haridussüsteemis kui ka hiljem tööturul haavatavas seisus. Uuring näitab selgelt, et teise ja kolmanda taseme kutseõppe korraldamine ning madalama taseme kutseõppe sihtrühma puudutavate laiemate tugimeetmete kujundamine vajab poliitikavaldkondadeülest strateegilist koostööd. Miks? Sest see puudutab korraga haridus-, sotsiaal- ja tööturupoliitikat.
Praegu jaguneb vastutus eri ministeeriumite ning haridus- ja sotsiaalsüsteemi, aga ka tööturuasutuste vahel. Aga ükski neist ei kata õppija jaoks kogu teekonda. Kui vastutus jaguneb kõigi vahel, võib juhtuda, et lõpuks ei vastuta kogu teekonna eest mitte keegi. Tulemuseks ongi haprad ühendusteed, mis võivad katkeda enne, kui noor jõuab tööle.
Kas me ehitame süsteemi noore või süsteemi jaoks?
Kutseõppeasutustele on pandud ülesanne lahendada olukorda, kus kõik toevajadusega õppijad peavad saama toetatud. See on õige suund, aga ainult siis, kui meil on olemas ka tegelikud võimalused selle toe pakkumiseks.
Varasemalt oli kutsevalikuõppe võimalus noortele, kes tahtsid edasi õppida, kuid ei olnud veel võimelised valima, millist eriala nad õppida tahavad. See andis võimaluse tutvuda kooliga, proovida erinevaid tegevusi ja teha hiljem teadlikum valik eriala osas. Nüüd on kutsevalikuõppe asemele tulemas ettevalmistav õpe.
EPIKoda jälgib sel aastal tähelepanelikult, milliseid muutusi see kaasa toob. Kas see muudatus on päriselt noorte jaoks loodud? Kas see aitab neil jõuda edasi õppimise ja tööni või hakkavad siin mängima rolli muud eesmärgid ning kõige suurema toevajadusega noored jäävad taas süsteemist välja?
Haridus- ja Teadusministeerium plaanib 2026-2027. aastast ettevalmistavat õpet veelgi muuta, nihutades sisseastumise septembrikuusse. Põhjendus on mõistetav: kui noor ei saa gümnaasiumi ega kutsekooli ei esimeses ega jätkuvastuvõtus, võiks ettevalmistav õpe olla päästerõngas neile, kel pole õnnestunud koolikohta leida.
Aga siin tekib väga oluline küsimus. Kas me tõesti loome süsteemi, kus kõige suurema abivajadusega noor peab enne abi saamist kõigepealt läbi kukkuma? Ja mitte üks, vaid suisa kaks korda.
Ühiskonnana räägime sellest, et üleminekud on haprad, räägime sellest, et noori on vaja toetada ühelt haridustasemelt teisele üleminekul ja siis loome võimaluse, kus kõige suurema abivajadusega inimesed, kes vajavad individuaalselt kujundatud tuge, väiksemaid rühmi ja ebatavalisi lahendusi, peavad enne selle võimaluse saamist kõigepealt tõestama, et nad olemasolevasse süsteemi ei mahu. See ei ole noore ebaõnnestumine. See on süsteemi disaini küsimus.
Kõik noored ei lõpeta põhikooli ühes vanuses
Ettevalmistava õppe puhul on üks väga oluline nüanss, mis ei tohi kaduma minna – on noori, kelle põhikooli lõpetamine on võtnud kauem aega kui teistel. Näiteks viipekeelt kasutavaid kurte noori või lihtsustatud õppekaval õppinud noori, kes on põhikooli ajal vajanud lisaõpet ja rohkem aega. Aga kui noor on selleks ajaks saanud täisealiseks, võivad tema võimalused ettevalmistavasse õppesse jõuda olla teistsugused ehk nad ei ole enam prioriteetsed ja saavad koha vaid siis, kui kohti jääb üle.
Samas ütleb Haridus- ja Teadusministeerium oma veebilehel, et ettevalmistav õpe on mõeldud eeskätt põhihariduse omandanud ja veel õppimiskohustuse eas olevatele noortele, kes ei ole leidnud pärast põhikooli lõpetamist sobivat edasiõppimise võimalust. Sihtrühma kuuluvad ka kuni 26-aastased noored, kes ei tööta, õpi ega ole muul viisil ühiskonnaelus aktiivsed ehk NEET-noored.
Siin tekib vastuolu. Kui süsteem on loodud selleks, et toetada noori, kelle haridustee on katkenud või kellel ei ole õnnestunud sobivat edasiõppimise võimalust leida, siis peab süsteem suutma arvestada ka nende noortega, kelle haridustee ei ole kulgenud standardse üheksa aasta pikkuse põhikooliraja järgi. Me ei saa ehitada haridussüsteemi nii, et abi saamiseks peab noor kõigepealt olema täpselt õigel ajal, õiges vanuses ja õiges kohas.
Mida me siis tegelikult vajame?
Esiteks peab ettevalmistav õpe olema päriselt kättesaadav neile noortele, kellele seda vaja on. Ligipääs ei tohi sõltuda sellest, kas noor lõpetas põhikooli täpselt samas vanuses nagu enamik tema eakaaslasi.
Teiseks peab üleminek ühelt haridustasemelt teisele olema toetatud. See ei saa olla noore ja tema vanema ülesanne ise välja selgitada, kuhu pöörduda, milline kool sobiks ja milliseid teenuseid on võimalik saada.
Kolmandaks peame vaatama kogu teekonda. Kutseõppe eesmärk ei saa olla ainult see, et noor lõpetab kooli. Eesmärk peab olema, et noor jõuab tööle ja suudab seal ka püsida.
See tähendab, et haridus-, sotsiaal- ja tööturusüsteem peavad vaatama noore teekonda tervikuna, mitte ainult seda osa, mille eest konkreetne asutus parajasti vastutab.
Mida me ütleme noorele?
Mis sõnumi me anname oma tänastele noortele, kes ei ole traditsioonilise hariduse mõttes üliinimesed? Kas me ütleme neile, et kui sa ei saanud piisavalt hea tulemuse, siis pole sinu jaoks kohta või ütleme, et sinu haridustee võib olla teistsugune, aga me aitame sul leida viisi, kuidas edasi liikuda?
Iga investeeritud euro ennetusse – alates juba lasteaiast – annab meile ühiskonnana juurde võimalusi. Mida varem märkame toevajadust, mida varem pakume vajalikku tuge ja mida paremini toetame üleminekuid, seda väiksem on tõenäosus, et noor jõuab olukorda, kus ta ei õpi ega tööta.
Ja lubage siinkohal ka veidi musta huumorit.
Septembri alguses võetakse Eesti hariduse infosüsteemist välja nende noorte andmed, kes ei õpi ega tööta. Noorte heaoluspetsialistid peavad nendega ühendust võtma ja küsima: „Kulla noor, miks sa ei õpi ega tööta?“ Aga äkki peaksime enne, kui noorele selle küsimuse esitame, küsima hoopis iseendalt: Kas oleme teinud kõik selleks, et noorel oleks võimalik õppida? Riik ei peaks ise looma olukordi, kus noored jäävad NEET-olukorda sellepärast, et süsteem ei leidnud neile sobivat kohta. Toevajadusega noor ei ole riskantne investeering. Riskantne on hoopis see, kui me jätame temasse investeerimata.
Kategooria: EPIKoda