Postimees. Onkoloogika, Kristel Leif: Patsiendikeskne tervishoid vajab rohkemat kui häid kavatsusi

estis räägime üha enam patsiendikesksest tervishoiust. Ka Euroopa vähimissioon seab patsiendikesksuse ja kodanikuühiskonna kaasamise kesksele kohale. Eestis on selleks loodud riiklik vähitõrje tegevuskava, vähitõrje juhtrühm ja koostöövõrgustik ESTCAN. Oleme seadnud ambitsioonikad eesmärgid. Kuid samal ajal eeldame, et üks oluline lüli selles süsteemis toimib vabatahtliku töö, projektirahastuse ja annetuste najal. Jah, ma räägin patsiendiorganisatsioonidest, kirjutab Onkoloogika MTÜ tegevjuht Kristel Leif.

Hiljuti teatas Sotsiaalministeerium, et seoses riigi eelarvekärbetega vähendatakse Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevustoetust. Mõistan, et julgeolekuolukord sunnib riiki tegema keerulisi valikuid. Kuid see otsus tõstatab laiema küsimuse: millist rolli näeb Eesti riik patsientidel ja nende organisatsioonidel tuleviku tervishoius?

Alles mõni kuu tagasi tõdeti Riigikogus vähitõrje tegevuskava arutelul, et patsiendiorganisatsioonid peavad olema tervishoiu tugevad partnerid. Ometi liigume täna vastupidises suunas.

Riigi enda vähitõrje tegevuskava vahehindamine näitas, et poole tegevuskava perioodi järel on süsteemselt ellu viidud vaid 13 protsenti kavandatud tegevustest. Suurimate takistustena toodi välja juhtimisvõimekuse, selge vastutuse ja püsirahastuse puudumine. Need samad probleemid iseloomustavad ka riigi koostööd patsiendiorganisatsioonidega.

Patsiendid ei ole tervishoiu kõrvaltegelased

Patsiendiorganisatsioonid ei ole lihtsalt vabatahtlikud ühendused ega huvirühmad. Nad on osa tervishoiu ökosüsteemist.

Haigla osutab tervishoiuteenust ja arst jälgib ravi. Kuid haiglast väljudes algab sageli kõige keerulisem osa – kuidas tulla toime diagnoosi, ravi kõrvaltoimete, tööelu, peresuhete ja vaimse tervisega. Seda lünka ei täida ükski raviasutus.

Just siin loovad patsiendiorganisatsioonid väärtust. Nad aitavad inimestel raviteekonnal toime tulla, toetavad lähedasi, arendavad tugiteenuseid ning toovad poliitikakujundamisse teadmise, mida mujalt ei leia.

See on ka riigi ootus. Mitmed riiklikud arengudokumendid näevad patsiendiorganisatsioonidele ette üha suuremat rolli tervisepoliitika kujundamisel, teenuste arendamisel, kogukondade kaasamisel ja inimeste toetamisel kogu raviteekonna vältel. Need ootused on põhjendatud. Kuid partnerlust ei saa ehitada üksnes vabatahtlike missioonitundele.

See ei ole ainult tervishoiu küsimus

Patsiendiorganisatsioonide rahastamine ei ole pelgalt väärtuspõhine küsimus, vaid ka majandusküsimus. Eestis elab ligikaudu 70 000 vähidiagnoosiga inimest ning igal aastal lisandub umbes 10 000 uut haigusjuhtu. Üks diagnoos mõjutab lisaks patsiendile ka tema lähedasi, tööandjat ja kogukonda.

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et professionaalselt toetatud patsient järgib paremini ravi, tuleb paremini toime kõrvaltoimetega, kasutab vähem erakorralist abi ning naaseb suurema tõenäosusega tööle. See vähendab nii tervishoiu- kui ka sotsiaalsüsteemi koormust.

Onkoloogia on juba praegu Tervisekassa suurim erialapõhine kuluartikkel. Vähipatsientide raviteenuste maksumus on viie aastaga kasvanud 151 miljonilt eurolt 262 miljoni euroni ning koos ravimitega ligikaudu 300 miljoni euroni aastas. Samal ajal moodustab ennetuse rahastus vaid 1–2 protsenti Tervisekassa eelarvest. Kui investeerime ainult ravisse, kuid jätame tähelepanuta ennetuse, patsienditoe ja kogukonnateenused, jääme tegelema tagajärgede, mitte põhjustega.

Eesti ei pea seda teed ise rajama

Rootsis, Taanis ja Norras on vähiorganisatsioonid riigi strateegilised partnerid. Nad osalevad raviteekondade arendamises, kvaliteedi hindamises, tugiteenuste pakkumises ja tervisepoliitika kujundamises. Selle partnerlusega kaasnevad selged eesmärgid, vastutus, mõõdetavad tulemused ja stabiilne rahastus.

Jutt ei ole toimetulekutoetusest organisatsioonidele. See tähendab teadlikku investeeringut partnerlusse, millelt riik ootab mõju ja mille tulemusi ka hinnatakse. Just sellist lähenemist vajab ka Eesti.

Patsiendikeskset tervishoidu ei ehita tasuta töö najal

Küsimus ei ole selles, kas patsiendiorganisatsioonid väärivad rohkem toetust. Küsimus on selles, millist tervishoiusüsteemi soovib Eesti endale ehitada.

Kas süsteemi, kus patsiendid on strateegilised partnerid ja nende kogemust kasutatakse teadlikult paremate teenuste loomiseks? Või süsteemi, kus patsiendikesksusest räägitakse palju, kuid selle üks olulisemaid alustalasid sõltub endiselt juhusest?

Kui soovime päriselt patsiendikeskset tervishoidu, peavad sellele vastama ka riigi otsused. Patsiendiorganisatsioonid ei saa olla pelgalt vabatahtlikud, vaid professionaalsed partnerid, kellele riik seab ootused, annab vastutuse ja tagab selle töö tegemiseks vajalikud baasvahendid. Patsiendikeskne tervishoid ei sünni üksnes heade kavatsuste najal. See sünnib siis, kui patsientidesse ja nende organisatsioonidesse investeeritakse sama teadlikult nagu kõigisse teistesse tervishoiusüsteemi olulistesse osadesse.

Ilmunud 8.08.2026: KRISTEL LEIF ⟩ Patsiendikeskne tervishoid vajab rohkemat kui häid kavatsusi