Tagasiside abivahendite ja meditsiiniseadmete reformile

EPIKoda esitas ravikindlustuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule arvamuse
28. juulil 2026. Oleme tutvunud eelnõu 21. augusti 2026 tekstiga, seletuskirja, rakendusaktide
kavandi ning seletuskirja lisas 2 esitatud kooskõlastustabeliga.
Peame positiivseks, et 21. augusti versioonis on kuni 18-aastaste Tervisekassa kindlustatud
inimeste 90% hüvitamise piirmäär sätestatud seaduse tasandil, meditsiiniseadme loetelust
väljaarvamisel tuleb arvestada selle kättesaadavuse tagamise vajadust, erialaühendustele on antud
võimalus algatada hüvitamistingimuste muutmine, Tervisekassa müügilepingu tüüptekst ja
valdkonnaspetsiifilised lisatingimused tuleb avalikustada ning meditsiiniseadme müüjale on
täpsustatud kohustus veenduda seadme sobivuses ja vajaduse korral tagada selle kohandamine
kasutajale. Samuti peame oluliseks, et abivahendite riigieelarvelise rahastamise norm on
kavandatud püsiva regulatsioonina RaKS §-s 49².
Esitame taaskord oma seisukohad, millele eelnõu endiselt lahendust ei paku:

1. Püsiva individuaalse erimenetluse garantii

21.augusti 2026 eelnõu ega rakendusaktide kavand ei anna veel õiguslikku garantiid, et
pärast sotsiaalhoolekande seaduse senise abivahendikorralduse lõpetamist hakkab
Tervisekassa süsteemis toimima vähemalt samaväärse ulatusega püsiv individuaalne
erimenetlus. Erimenetlus on vajalik just nende inimeste jaoks, kelle vajadus ei mahu
standardiseeritud loetellu, piirhinda, koguselimiiti või kasutussagedusse. Tegemist on sageli väikese arvu, kuid suure ja keeruka abivajadusega inimestega, kelle puhul standardlahenduse puudumine võib tähendada sobivast abivahendist ilmajäämist või ebaproportsionaalselt suurt omaosalust. Eesti väikese turu puhul võib mõnda väga spetsiifilist abivahendit vajada üksnes
mõni inimene. Kui iga sellise toote puhul ei ole ettevõtjal majanduslikult mõistlik läbida kõiki registreerimis-, hüvitamis- ja hinnakokkuleppe menetlusi, võib vajalik toode Eesti hüvitatavalt turult kaduda.

Seisukoht: sätestada seaduse tasandil garantii, et sotsiaalhoolekande seaduse alusel toimivat
erimenetlust ei lõpetata enne, kui ravikindlustuse seaduses on jõustunud vähemalt
samaväärse kaitsega püsiva individuaalse erimenetluse regulatsioon ning selle
rakendamiseks vajalikud infosüsteemid ja menetluskorraldus on toimivad.

Püsiv erimenetlus peab võimaldama:

• loeteluvälise, kuid inimese funktsionaalse vajaduse tõttu põhjendatud abivahendi hüvitamist;
• piirlimiidist suurema koguse või sagedasema kasutamise hüvitamist;
• põhjendatud juhul piirhinnast kallima abivahendi hüvitamist, kui piirhinna piires olev
  lahendus ei vasta inimese funktsionaalsele vajadusele;
• individuaalselt komplekteeritud või kohandatud lahenduse hüvitamist;
• harvaesineva, kiiresti muutuva või muul põhjusel standardlahendusse mittesobiva vajaduse
  lahendamist.
  

Erimenetluse regulatsioon peab sisaldama vähemalt taotluse esitamise õigust, otsustuskriteeriume, menetlustähtaega, otsuse põhjendamise kohustust ning vaide- ja kaebeõigust.

2.RaKS § 49 lõike 6 ja § 49² rahastamisreegli omavaheline suhe vajab selgitamist

Kuidas suhestuvad omavahel RaKS § 49 lõige 6 „Kui piisavad eelarvevahendid puuduvad, on
Tervisekassal õigus ettenähtud eelarvevahendeid jaotada meditsiiniseadme rühmade kaupa
erinevalt“ ja „§ 492 Kui meditsiiniseadmete loetellu kantud meditsiiniseadmed aitavad
parandada inimese funktsioneerimisvõimet, kompenseerida funktsioonihäiret ja saavutada või
säilitada igapäevaelus võimalikult iseseisvat toimetulekut, rahastatakse nende hüvitamist ja selle
korraldamist riigieelarvest Tervisekassa kaudu.“.

Kui abivahendite rahastus kavandatakse vajaduspõhiselt korrigeeritava arvestusliku kuluna, jääb
ebaselgeks, millises olukorras saab nende puhul tekkida RaKS § 49 lõike 6 tähenduses „piisavate
eelarvevahendite puudumine“?
Palume selgitada, millisest allikast kaetakse olukord, kus abivahendite tegelik hüvitamisvajadus
osutub aasta jooksul prognoositust suuremaks? EPIKoja jaoks on oluline saada kinnitus, et
eelarveprognoosi ebatäpsus või tegeliku abivahendivajaduse prognoositust suurem kasv ei too
kaasa olukorda, kus inimesele suureneb omaosalus, vajalik vahend muutub kättesaamatuks või
juba tuvastatud vajaduse alusel abi saamine lükkub edasi.

3. RaKS § 48 lõige 8 kohaldamine

Palume täpsustada RaKS § 48 lõikes 8 sätestatud alust, mille kohaselt võib 50% hüvitamise
piirmäära kohaldada eelarvevahendite optimaalse kasutamise eesmärgil. Seadusest ei nähtu,
milliste kriteeriumide alusel võib eelarveline kaalutlus õigustada inimese suuremat omaosalust
ega kuidas hinnatakse selle mõju abivahendi tegelikule kättesaadavusele. Aluse kohaldamisele
tuleb sätestada selged piirid või jätta alus seadusest välja.

RaKS § 48 lõike 8 kavandatud sõnastus võimaldab kohaldada 50% hüvitamise piirmäära. Seda
võib teha ka juhul, kui abivahendi kasutamisele on olemas odavam seade või muu raviviis,
abivahendi kasutamata jätmine ei süvenda funktsioonihäiret või abivajadust või suurem
omaosalus on põhjendatud eelarvevahendite optimaalse kasutamisega. Eelnõust ei selgu,
millistele abivahenditele ja sihtrühmadele 50% hüvitamise piirmäära rakendama hakatakse.
Toetame Eesti Vaegkuuljate Liidu tagasisidet (põhimõte laieneb ka teistele abivahenditele),
et kuulmisabivahendi kasutamata jätmine ei pruugi ilmtingimata inimese kuulmislangust
süvendada, kuid võib oluliselt halvendada tema suhtlemisvõimet, iseseisvat toimetulekut ja
turvalisust ning piirata hariduses, tööturul ja ühiskonnaelus osalemist. Samuti võib suureneda
inimese kõrvalabi vajadus. Seetõttu ei tohi kuulmisabivahendi hüvitamise määra vähendada
üksnes põhjendusega, et abivahendi kasutamata jätmine ei põhjusta kuulmislanguse süvenemist.
Ka odavama kuuldeaparaadi olemasolu ei tähenda tingimata, et tegemist on inimese jaoks sobiva
alternatiiviga. Odavam aparaat ei pruugi vastata inimese kuulmislangusele ega võimaldada tal
toime tulla tööl, õppetöös või keerukamates suhtlusolukordades. Alternatiivset kuulmisabivahendit saab pidada sobivaks ainult siis, kui see vastab inimese tegelikule kuulmis- ja suhtlemisvajadusele.

Tervikuna tuleb kõikide abivahendite üleselt arvestada, et:

• odavama alternatiivi olemasolu hinnatakse selle funktsionaalse sobivuse, mitte üksnes hinna,
  tehniliste põhinäitajate või samasse toote- või piirhinnarühma kuulumise järgi. Alternatiiv peab
  vastama konkreetse inimese tegelikule vajadusele ja olema talle reaalselt kasutatav;
• abivahendi rühm, tehniline tase ja hüvitamise tingimused määratakse inimese tegeliku
  funktsionaalse vajaduse, kasutuskeskkonna, iseseisva toimetuleku ja ühiskonnaelus osalemise
  vajaduse alusel, mitte üksnes vanuse, töötamise, õppimise, pensionistaatuse või muu formaalse
  staatuse järg;
• abivahendi vajaduse tuvastamine eristatakse vajaduse korral konkreetse seadme või lahenduse
  valimisest ja sobitamisest: abivahendi vajaduse tuvastab selleks pädev spetsialist, kuid
  konkreetne toode valitakse ja kohandatakse vastava abivahendivaldkonna pädevusega spetsialisti
  ning kasutaja koostöös, lähtudes inimese individuaalsest vajadusest ja kasutuskeskkonnast;
• abivahendite hüvitamistingimuste, piirhinnarühmade, kvaliteedi- ja pädevusnõuete ning
  muude kasutaja õigusi ja tegelikku kättesaadavust mõjutavate tingimuste väljatöötamisse kaasatakse lisaks
  erialaühendustele esindusorganisatsioonid ka vastavate abivahendirühmade kasutajate esindusorganisatsioonid.

4. Kvaliteedi- ja pädevusnõuded
   
   Toetame täpsustatud eelnõud, kus on lisatud meditsiiniseadme müüja kohustus veenduda seadme
   sobivuses ja vajaduse korral tagada selle kohandamine kasutajale ning et Tervisekassa
   müügilepingu tüüptekst ja valdkonnaspetsiifilised lisatingimused tuleb avalikustada.
   Ministeerium on kooskõlastamisel antud vastustes tunnistanud, et keerukamate abivahendite
   puhul on vajalikud täiendavad kvaliteedi- ja pädevusnõuded. Palume selgitada, millised
   reformiga üle viidavad tooterühmad käsitatakse keerukate tooterühmadena, millised täiendavad
   nõuded nende puhul kavandatakse ning millise ajakava järgi need enne vastava tooterühma
   üleviimist kehtestatakse?
   Kooskõlastustabelis Eesti Audioloogia Seltsile antud vastuses on märgitud, et Kutsekoda
   kavandab üldise abivahendispetsialisti kompetentsiprofiili väljatöötamist, mille alusel hinnatakse
   edasist õppekavade ja koolituste vajadust. Eesti Vaegkuuljate Liit ei pea õigeks, kui
   kuulmisabivahendite sobitajate abivahendispetsialisti pädevuse küsimus lahendatakse üksnes üldise kompetentsiprofiili kaudu.
   
   Kuulmisabivahend on spetsiifiline meditsiiniseade, mille valimine, sobitamine ja seadistamine nõuab audioloogilisi teadmisi ning inimese kuulmislanguse, suhtlemisvajaduste ja erinevate kuulmiskeskkondade arvestamist. Üldise abivahendispetsialisti väljaõppe või sellega seotud täiendkoolituste raames ei ole võimalik
   omandada selleks piisavaid teadmisi ja praktilisi oskusi.
   Enne kuulmisabivahendite üleviimist Tervisekassa süsteemi tuleb kehtestada selged ja avalikud
   pädevus- ning kvaliteedinõuded. Need peavad hõlmama kuulmisuuringut, inimese vajaduste ja
   kuulmiskeskkondade hindamist, sobiva seadme teadlikku valimist, seadistamist ja seadistuse
   kontrollimist, järelkontrolli, vajaduspõhist ümberseadistamist, asendusseadme võimaldamist ning funktsionaalselt vajalikke tarvikuid. nõustamist, remonti, asendusseadme võimaldamist ning funktsionaalselt vajalikke tarvikuid.
5. EPIKoda kordab oma varasemat seisukohta, et reformi tehnilised või korralduslikud
   probleemid ei tohi põhjustada inimesele abi saamise katkemist.
   Ministeerium on selgitanud, et rakendusaktides nähakse ette üleminekulahendused ning
   püsikasutajatele luuakse SKA andmete põhjal automaatsed meditsiiniseadme kaardid, mis on
   olulised kaitsemeetmed. Kõiki olukordi need siiski ei kata. Abi võib katkeda näiteks siis, kui:

• toode ei ole õigeks ajaks MSA-s registreeritud,
• hinnakokkulepet ei ole jõutud sõlmida,
• andmevea tõttu ei teki kaarti,
• infosüsteem ei võimalda tehingut või
• senine teenuseosutaja ei jätka Tervisekassa süsteemis.

Ükski neist asjaoludest ei ole inimese põhjustatud ega tema kontrolli all.

EPIKoja seisukoht: sätestada siduv üleminekugarantii, mille järgi jätkub senine
hüvitamine või tagatakse muu samaväärne toimiv lahendus seni, kuni reformi
rakendamisega seotud tehniline vms probleem on lahendatud. Inimene ei tohi jääda
vajaliku abivahendita seetõttu, et riigi või turuosaliste üleminek uuele süsteemile ei ole
tähtajaks lõpule jõudnud.

Abivahend ei ole inimese jaoks ainult hüvitatav toode ega tervishoiukulu. See on eeltingimus
iseseisvaks eluks, liikumiseks, suhtlemiseks, hariduses ja töös osalemiseks, kõrvalabi
vajaduse ning hoolduskoormuse vähendamiseks. Reformi edukust tuleb hinnata selle järgi, kas inimene saab talle funktsionaalselt sobiva abivahendi õigel ajal, jõukohase omaosalusega ja ilma senise abi katkemiseta.