Kadri Palk
Haridus- ja tööalase huvikaitse nõunik
Eesti Puuetega Inimeste Koda

Arvamusartikkel ilmus 02.08 Postimees.ee portaalis.

Viimasel ajal on omajagu arutelusid toimunud kutsehariduse olukorrast ja tulevikust. Üha enam tõstatub mure põhikoolijärgselt õpinguid mittejätkavate noorte pärast, kelle arv aasta-aastalt kasvab. Kas käimasolev kutseharidusreform täidab eesmärki ja kas kõik, kes on valmis õppima, saavad selleks ka võimaluse?

Igal aastal jäävad Eestis sajad noored pärast põhikooli haridusteelt kõrvale. Nende seas on palju haridusliku erivajadusega, meele- või liikumispuudega noori, kelle jaoks kutseharidussüsteem ei paku reaalseid ega jõukohaseid õpiteid. Õppekavad ei ole kohandatud, tugiteenused on ebapiisavad ja valikuvõimalused piiratud. Kuigi Euroopa Liidu tasandil rõhutatakse kutsehariduse paindlikkust ja kättesaadavust kõigile, ei kajastu need põhimõtted veel täielikult Eesti igapäevases hariduspoliitikas. Seetõttu tuleb küsida, kelle huve kutseharidusreform tegelikult teenib ja kes jääb sellest süsteemist kõrvale.
Eesti Puuetega Inimeste Koda hoiab silma peal eeskätt neil noortel, kelle õppimisvõimalused on näiteks terviseseisundi tõttu mõnevõrra teistsugused ning kes vajavad õppimisel rohkem kohandusi või individuaalseid lahendusi; aga ka neil, kelle füüsiline puue ei võimalda igas õpikeskkonnas teistega samaväärselt tegutseda. Samuti peame oluliseks ümberõppe tagamist neile täiskasvanutele, kes muutunud tervisliku olukorra tõttu ei saa jätkata senises ametis ning vajavad võimalust uue eriala omandamiseks.

Kaasav kutseharidus – on see võimalik?

24. novembril 2020 võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu soovituse jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja toimetulekut toetava kutsehariduse kohta. Soovitus sisaldab olulisi põhimõtteid selle tagamiseks, et kutseharidus oleks paindlik. See tähendab, et kutseharidussüsteem ja selle poolt pakutav kohaneks kiiresti tööturu vajadustega ning pakuks kvaliteetseid õppevõimalusi nii noortele kui ka täiskasvanutele. Soovituses pööratakse palju tähelepanu kutsehariduse suuremale paindlikkusele, parematele töölõppimise võimalustele, õpipoisiõppele ja paremale kvaliteedi tagamisele.

Milline on aga hetkeseis Eesti kutsehariduses, mida kujutab endast kutseharidusreform? Haridusasutuste liitmine, õppekavade kaotamine ja ümberkujundamine on nagu kahe teraga mõõk. Ühelt poolt hea, teisalt kostab ka palju kriitikat. Millist õppijat tegelikult reformi ellu viimisel silmas peetakse? Kas iga potentsiaalse õppija huvidega on arvestatud? Mis on reformi eesmärk ja kas algatatud muudatused seda ka täidavad? Kes pakub vajalikku tuge ja annab vajalikku nõu koolidele, peredele? Paljud küsimused nii haridusasutustelt, lapsevanematelt kui omavalitsustelt on seni vastuseta ja seepärast kasvavad mure ja ärevus.
Et kutsehariduses läbiviidavad muudatused tooksid positiivset mõju kõigile, on oluline mõista eripärasid ja pakkuda vajadusel erilahendusi. Üha enam kõlab kõigi haridusastmete kujundamisel sõna „kaasamine“. Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud uuringust„Kaasava hariduskorralduse tõhusus üldhariduses 2023“ selgus, et toe vajadusega õpilased jõuavad põhikooli lõpetamise järel sagedamini kutseharidusse kui gümnaasiumisse. Kutseharidusse suunduvad mõnevõrra suuremas osakaalus need, kes on õppinud tavakooli eriklassides, kuid suhteliselt sarnases osakaalus ka need, kes on õppinud tavakooli tavaklassis või erikoolis.
Riigikontrolli avaldatud auditis”Haridusliku erivajadusega noorte kutseõpingute ja töölesiirdumise toetamine” on välja toodud, et kutsekoolidest enamik ei tule nõuetekohase tugiteenuste ja -meetmete pakkumisega toime ning kutsekoolides on puudus kvalifitseeritud tugispetsialistidest. Selle kurvastava tõdemuse põhjal võib arvata, et paindlikkust ja individuaalseid lahendusi pakutakse meie kutsehariduses pigem vähem, kui selleks on vajadust.

Viimasel ajal on õhku visatud ka küsimus- kas kaasamine on inimõigus või pigem on selleks võimetekohase õppe saamine? Vähema õppimisvõimega noorte suunamine “tavanoortega” ühte õpigruppi ei pruugi loodetud tulemust tuua, kuna eeldus eduelamuse saamiseks on väike ning ka juhendajate töö on erineva õppevõimega grupiga töötamisel keeruline. Keegi kannatab – kes? OECD 2022. a uuringust selgus, et erivajadustega noortel on peaaegu kolm korda suurem tõenäosus sattuda NEET-noore staatusesse. NEET-noore mõiste tähistab kokkuleppeliselt 15–29-aastast noort, kes ei õpi ega tööta. Kas on mõistlik asetada noori kaalukausile, pakkudes võimetekohast haridust vaid osale õpilastest, jättes teised kehvemasse olukorda? Ehk oleks siiski vaja pakkuda võimalust õppida sarnaste oskuste ja võimekusega eakaaslaste seltsis?

Paraku on praegune kaasava hariduse poliitika selline, et kõik õppigu koos, spetsialiseerunud koolid (varem nimetatud ka: erikoolid) ei ole riigi silmis soositud ning erivajadusega õpilased peavad õppima tavakoolides.

Eesti Puuetega Inimeste Koda leiab, et kui see on lapse eripärasid ja lisavajadusi arvestades võimalik, peab laps saama õppida tavakoolis, kuid seda vajadusel kohandatud, väiksemas ja vaiksemas keskkonnas, nt väikeklassis. Samas on ju teada, et erivajadusest tingituna ei saa paljud õpilased igas keskkonnas õppetööga tegeleda – sobib vaid väga väike klassikollektiiv või individuaalõpe, müra- ja valgushäiringud takistavad keskendumist jne. Lisaks on töö suure toevajadusega õpilastega sageli õpetajatele koormav, neil puudub sageli vastav ettevalmistus ning teiste õpilaste õppetöö kvaliteet võib seetõttu kannatada.
Samamoodi on ka spetsialiseerunud koolidel endiselt oma koht, kuivõrd kohanduste vajadus võib võrreldes tavakooliga olla väga suur, kuid olemasolevates erikoolides on investeeringud juba tehtud. Isegi suurde koolihoonesse sisenemine võib aga olla lapse jaoks traumeeriv. Kui erikool, siis mitte kuskil kaugel, eemal ja eraldi, vaid kogukonnas ja teiste ümbruskonna koolidega koostööd tegev, nt ühisüritustel, väljasõitudel osalemine.

Kuidas korraldada kutseõpe selliselt, et eriala saaks omandatud ja koolist väljalangejate arv oleks minimaalne? Ühe lahendusena tuleks senisest enam pöörata tähelepanu õppeainete valiku ja mahu paindlikule kujundamisele ning õppijatele individuaalsete õppekavade koostamisele. See tähendab, et keerukamad üldained võiksid olla teatud õppijate jaoks väiksemas mahus, samas erialaainete ning sotsiaalsete oskuste õpe tagatakse piisavas mahus, et võimaldada tööks ja iseseisvaks eluks vajalike pädevuste omandamine.

Sarnast lähenemist kasutatakse edukalt spordi-, muusika- ja kunstikallakuga koolides, kus keskendutakse süvitsi erialaste oskuste arendamisele ning üldained on kujundatud õppijale jõukohaseks ja toetavaks. Sama põhimõtet võiks rakendada ka kutsehariduses laiemalt – eriti juhul, kui eesmärk on, et õppijad jõuaksid õpingute lõpuni ning leiaksid rakenduse tööturul.
Näiteks hetkel ei võimalda tugimeetmed (ei kehtiva määruse ega eelnõu järgi) kutsehariduses üldainete mahu vähendamist, kuid sellistel puhkudel, kui tegemist ei ole erialaga vahetult seotud ainega, peaks see võimalus siiski olema, sarnaselt põhikoolile.

Oluline on mõista, et eesmärk ei peaks olema hariduse lihtsustamine, vaid selle kohandamine vastavalt õppija võimetele, huvidele ja tugevustele. Kui võimaldame rohkem süveneda erialaste oskuste õppimisse ning kujundame üldharidusliku sisu õppija vajadustele vastavaks, loome tugevama aluse nii õpiteekonna lõpuleviimiseks kui ka tööellu sisenemiseks.
Toimetulekuõppes põhiharidust omandav intellektipuudega noor - jõukohane töö osaoskuste õppimise kaudu!
Millised aga on täna toimetulekuõppes põhikooli lõpetanud noorte võimalused eriala omandada? Need on pea olematud. Samas on nii mõnigi neist noortest võimeline ja huvitatud leidma oma kohta tööelus, panustades kasvõi väikse koormusega. Paraku näeme ja kuuleme üha sagedamini, et noored ei omanda eriala ega jõua tööturule. See tähendab, et nad jäävad sõltuvusse sotsiaalsüsteemist, mis toob kaasa täiendavad kulud riigile ning vähendab noore enda iseseisvust ja väärikust.
Meie vananevas ühiskonnas, kus tööealiste arv väheneb ja vanemaealiste arv kasvab, vajab iga tööturule sisenev inimene tuge. Ka need, kes saavad töötada üksnes piiratud tingimustes, on osa lahendusest. Selleks, et pakkuda nendele noortele võimalust õppida konkreetseid ja jõukohaseid tööülesandeid, võiks teistes riikides juba toimiv osaoskuste õpetamine olla toimiv lahendus ka meil.

Soomes on näiteks (eri)kutsekoolide juures eraldi kolm aastat kestvad kursused suurema toevajadusega õppijatele, kellele õpetatakse selle aja jooksul praktilisi tööalaseid osaoskusi. Kursuse ülesehitus on paindlik ning noor võib igal hetkel kursuselt väljuda, kui leiab endale sobiva töö. Eesmärk ei ole pikaaegne õpingutes püsimine, vaid praktiline valmisolek tööellu astumiseks kohe, kui selleks tekib reaalne võimalus.
Selleks õpetatakse muu hulgas järgmisi oskusi:
• Toitlustus: lihtsamate toitude valmistamine (nt salatid, võileivad), nõude paigutamine masinasse, laua katmine.
• Puhastusteenindus: põrandate ja pindade puhastamine, prügi sorteerimine.
• Hooldustöö: voodipesu vahetamine, pesu voltimine, eaka abistamine igapäevaelus.
• Kaubandus: kauba riiulisse asetamine, kleebiste paigaldamine, ostukorvide või kinkepakkide komplekteerimine.
• Haljastus: taimede kastmine, rehitsemine, lihtsamad istutustööd.

Just sellised oskused võivad saada sillaks jõudmaks tööellu ja eneseteostuseni. Kui soovime, et iga inimene oleks väärtustatud ja kaasatud, peame looma õpiteed, mis ei välista, vaid toetavad, andes noorele valikuvabaduse, eneseusu ja reaalse võimaluse panustada ühiskonda.

Haridusvaldkonna arengukava aastateks 2022–2035 näeb ette tegevussuuna 1 eesmärgina 1.2 selle, et tagatakse paindlikud õpivõimalused, kvaliteetse hariduse kättesaadavus ja toetatud õpe, et vähendada õppest väljalangemist ja katkestamist ning rakendada maksimaalselt iga inimese potentsiaali. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb mh luua tingimused, mis võimaldavad õppijal sujuvalt ja paindlikult liikuda haridustasemete ja -liikide vahel ning tööturule; töötada välja ja rakendada ühtne keskharidusstandard, et lõimida üld- ja kutsekeskharidus; luua õppijale tingimused ja võimalused väiksematest osadest (nt mikrokvalifikatsioonid, koolitusampsud) koosneva ning õppija vajadustele ja võimetele vastava hariduse omandamiseks.
Kuigi haridusvaldkonna arengukava koostamiseks läbi viidud kaasamiskohtumistel rääkisid osapooled (sh koolide esindajad) osaoskuste õppest, siis ametlikus dokumendis asendus see mõistega “mikrokvalifikatsioon”.
Lihtsustatud õppekaval põhihariduse omandanud ja liikumispuudega noortel puuduvad suures osas väljavaated õpingute jätkamiseks pärast põhikooli.

Praegu on lihtsustatud õppekavaga põhikooli lõpetanud noortel, kellel on lisaks ka liikumispuue, väga kesised võimalused õpingute jätakamiseks kutsehariduses. Peamiselt sobivad neile just tase 2 ja tase 3 õppekavad, mis on oma sisult õppijale võimetekohased. Praegused kutsekoolide pakutavad õppekavad nõuavad aga füüsilist võimekust ja vastupidavust, näiteks päev läbi jalgel olemist või raskuste tõstmist. Kas on mõeldud ka nendele noortele ja millised võimalused on neil tulevikus?

Kutsehariduse baasil tööle?

Riigikontrolli audit toob välja, et õppekavade avamisel ei ole HTM ega koolid arvestanud tööjõuvajaduse prognoose ning kutsekoolides ei ole töölesiirdumise toetamine hästi rakendunud. Samas on Euroopa Liidu liikmesriigid ELi nõukogus seadnud eesmärgi, et 2025. aastaks peaks vähemalt 60%-l hiljuti kutseõppe lõpetanutest olema töölõppe kogemus.

Et ka Eestis antud eesmärk saavutada, on senisest enam vaja rakendada tööhõivealase toe pakkumist kutsehariduses. Selleks vajame spetsialiste, kelle fookus on aidata leida töölõppimise ja praktika võimalusi ning suunata ja nõustada õppijaid sel teemal, samuti julgustada tööandjad. On selge, et sujuvalt tööturule sisenemiseks ei piisa ainuüksi kooliseinte vahel eriala omandamisest.

Kaasava hariduse uuringu tööturu käekäigu analüüs näitas, et juba üldine tugi on seotud mõnevõrra sagedamini töövõime vähenemisega. Tõhustatud ja eritoe vajadus on üldisest toest veelgi sagedamini seotud vähenenud töövõimega. Samuti jõuavad sotsiaalhoolekandesüsteemi tuge vajanud õpilased sagedamini kui tuge mitte vajanud õpilased. Toe vajadusega õpilaste sissetulek peale põhikoolist lahkumist on üldiselt mõnevõrra väiksem kui tuge mitte vajanud õppijatel. Ilmselt ei kahtle keegi, et kui inimene on huvitatud ja võimeline kasvõi vähesel määral tööhõives osalema, lisab töötamine nii sotsiaalselt kui isiklikus elus võimekust ja iseseisvust. Kutseharidus võib küll kellegi jaoks olla viimane, kuid on paljude jaoks kahtlemata esimene ja ainus valik iseseisvumise ja inimväärsema elu rajamisel.

Oleme seisukohal, et igaühel on õigus kvaliteetsele ja võimetekohasele haridusele, et omandada oskused, mis võimaldavad ühiskonnaelus osaleda ja aitavad suunduda ka tööturule. Haridus üldiselt ja ka kutseharidus ei peaks olema tugevamate privileeg, vaid iga inimese loomulik õigus, sõltumata tema eeldustest, eripäradest või elukäigust. Ei ole halvemaid ega paremaid inimesi, on erinevad inimesed. Õigus õppida, areneda ja ühiskonna heaks panustada peab kehtima kõigile. Kaasav ja võimetekohane kutseharidus ei ole vaid hariduspoliitiline valik, see on küsimus inimväärikusest ja sotsiaalsest õiglusest. Soovides luua ühiskonda, kus iga inimene tunneb end väärtusliku ja vajatuna, tuleb alustada neist, kelle vajadustega on seni kõige vähem arvestatud.