Ligipääsetavus

Ligipääsetavuse tähendust on keeruline sõnastada ühe lausega, sest see kätkeb tähenduslikku osalust ühiskonnaelus, erinevaid tehnilisi komponente ja igapäevaelu aspekte, ilma milleta kasvavad indiviidi abivajadus ja sõltuvus teistest.

Tähenduslikust vaatenurgast võib ligipääsetavust mõista kui inforuumis või füüsilises keskkonnas iseseisvalt läbitavat teekonda, kus teenuse või keskkonna elemendid toetavad iseseisvat toimetulekut sihtpunkti jõudmisel, seal navigeerimisel ning sisu tarbimisel.

Ehk lihtsalt öeldes – ligipääsetavaks kujundatud lahendused aitavad inimesel jõuda soovitud sihtpunkti, orienteeruda kohapeal ja kasutada pakutavat teenust või informatsiooni ilma teise inimese pideva või liigse abita. Eesmärk on osaleda täisväärtuslikult hariduses ja jätkuõppes, tööelus, kultuuri- ja vabaajategevustes ning sotsiaalsetes ja poliitilistes aruteludes jne.

Erivajaduste mitmekesisuse mõistmine – hõlmates nii liikumis-, nägemis-, kuulmispuudega kui ka psüühilise erivajadusega inimesi (kusjuures iga neist rühmadest jaguneb veelgi täpsemateks alarühmadeks) näitab, et ligipääsetavus on väga lai ja erinevaid elanikkonnagruppe hõlmav valdkond.

Kuna ligipääsetavuse vajadused võivad erineda krooniliste haiguste ja puuete lõikes, aga ka individuaalsel tasandil, ei ole ligipääsetavus ainult tehniline regulatsioon või nõue, vaid vajab läbimõeldud disaini, koostööd ja kasutajate kaasamist, et luua tõeliselt kaasav keskkond ja toimivad lahendused.

Ühe inimese unikaalne vajadus võib aidata teisi ehk muutuda universaalseks ning pakkuda kasutajamugavust kõigile. Samal ajal ei saa ligipääsetavust ei saa lihtsustada, sest puudub üks võluvits kõikide ligipääsu probleemide ühekordseks lahendamiseks, sest arenevad nii valdkond kui kasusaajate vajadused, aga ka tehnoloogilised võimalused. Ühtlasi on ligipääsetavus elukaareülene kontseptsioon, mis tähendab, et suurel osal inimestest on elu vältel ajutiselt või püsivalt mõni erivajadus.

Ühiskonnagrupid, kelle jaoks ligipääsetavus oluline on, on erivajadustega inimesed, lapsed, väikelaste vanemad, vanemaealised, ajutise vigastusega inimesed. Samas ligipääsetavast keskkonnast tulenev hüve kandub üle ka nende lähedastele, pereliikmetele, sõpradele jt. Seega me räägime samaaegselt avaliku ruumi kui avaliku hüve disainist nii, et tagatud oleks kõigile kättesaadavad keskkonnad, teenused ja inforuum ning toetataks inimeste iseseisvust, kaasatust ja ühiskondlikku sidusust.