Jõgeva Valla Teataja. Anne Veiram, Jõgevamaa Puuetega Inimeste Koda: Alles takistuse ees märkame tõkkeid

On kummaline, kui kiiresti võib inimese maailm väiksemaks muutuda. Mitte sellepärast, et ta kaotab huvi elu vastu või soovib end ühiskonnast eemal hoida, vaid sellepärast, et ühel hetkel ei pääse ta enam lihtsalt edasi. Trepp muutub takistuseks. Raske uks muutub probleemiks. Kõnniteeäär, mida teised ei märkagi, võib tähendada päeva jooksul järjekordset loobumist.

Tihti me ei mõtle liikumisele enne, kui see muutub raskeks. Me kõnnime trepist üles automaatselt, avame ukse mõtlemata ja liigume ühest kohast teise enesestmõistetavalt. Kuid liikumishäirete, kroonilise valu, vigastuse, puude või kasvõi lapsevankriga liikumise korral muutuvad need igapäevased tegevused sageli katsumuseks.

Eestis elab inimesi, kelle elu mõjutavad liikumisraskused, rohkem kui me seda teadvustame. Vananev elanikkond, krooniliste haiguste sagenemine ja erinevad terviseprobleemid toovad kaasa selle, et ligipääsetavuse teema puudutab enamikku meist või meie lähedastest kas täna või vanuse suurenedes.

Hiljuti taotlesime Jõgeva valla kaasavast eelarvest toetust, et parandada ligipääsetavust ning muuta keskkond sobivamaks liikumisraskustega inimestele. Seekord jäime kaasava eelarve rahvahääletusel toetuse saajate hulgast välja. See pani mõtlema, kuivõrd on ligipääsetavusega seotud vajadused nähtavad ja mõistetud.

Pärast esialgset pettumust jäi õhku küsimus, kas ligipääsetavust peetakse ebaoluliseks ja pigem lisakuluks kui elementaarseks vajaduseks meie endi kaaskondsetele. Ma usun inimeste empaatiavõimesse ja võimesse õppida teiste kogemusest. Selleks, et ennetada üha uute inimeste valusat kogemust, kuidas uksest sisse või trepist üles saamiseks tuleb iga päev abi küsida, julgustan korraks mõtlema liikumispiiranguga inimeste igapäevaelule.

Kui liikumine on takistatud või väsitav, siis on raske saada erinevatesse hoonetesse või ületada teed, saada bussi peale või autosse. Ühesõnaga, kõik, mida sa teed, tuleb hoolega läbi mõelda, kaaluda variante A ja B ning alati peab olema ka tagavaraplaan. Selline planeerimine kordub iga päev ning väsitab. Lisaks rusub teadmine, et abi võib olla vaja küsida võõrastelt, kes ehk ei ole ka väga abivalmid. Muidugi kasvatab see paksu nahka, kuid tihti annab ka tõuke heitumisele ning mitte nii vajalikest käikudest loobumisele.

Mida siis liikumisraskustega, eakad, jalavigastusega ning ka lapsevankriga liikujad vajavad? Tihti piisab neile käsipuust, kaldteest või läbimõeldud ehituslahendustest. Sageli ei vaja sellised lahendused suuri lisainvesteeringuid, aga see, et minu peale on mõeldud, loob inimeses väärtuslikkuse ja kaasatuse tunde.

Ühiskonna küpsust ei näita ainult majandusnäitajad või uhked hooned. Seda näitab hoopis see, kas inimesed tunnevad end kaasatuna ja hoituna ka siis, kui nende liikumine ei ole enam lihtne. Sest ühel päeval võime avastada, et seni tavaline trepp on muutunud seinaks.

Avaldatud 11.06.2026: Jõgeva Valla Teataja, 11. juuni 2026_ nr 6.pdf