Pärnu Postimees. Katrin Jäärats, Pärnumaa Puuetega Inimeste Koda: Kas kriisivalmiduses arvestatakse kõigiga?

Tänane julgeolekuolukord maailmas on pannud rohkem mõtlema sellele, kuidas kaitsta inimesi
võimalikes ohuolukordades. Turvalisus ei tohi olla privileeg. Kriisiolukorras peab abi olema
kättesaadav kõigile inimestele sõltumata nende puudest, erivajadusest või haigusseisundist. Kriis
ei tee inimestel vahet, kuid ebapiisavalt planeerimine võib seda siiski teha.

Ka Pärnumaal valmistutakse olukordadeks, kus inimesed peavad leidma kiiresti turvalise koha
sõjalise või mõne muu ohu korral. See on vajalik ja kahjuks vältimatu areng. Avalike
varjumiskohtade kohta leiab teavet nii Päästeameti kui ka Pärnumaa omavalitsuste kodulehtedelt.
Lisaks on hiljuti vastu võetud Vabariigi Valitsuse 08.05.2026 määrus nr 50 „Varjendi rajamise
kohustusega hoonete täpsem loetelu, nõuded varjendile ja varjumisplaanile, varjumiskoha
kohandamise põhimõtted ning varjumisplaani koostamise kord”, mis sätestab muuhulgas ka
varjendite ligipääsetavuse nõuded. Kuid kriisivalmiduse juures on üks väga oluline küsimus, mis
kipub sageli tahaplaanile jääma – kas ligipääsetavate lahenduste loomisel kaasatakse
erivajadustega inimesi ja arvestatakse nende kogemustega?

Varjumiskoha olemasolu ja varjendi rajamine üksi ei taga veel turvalisust. Kui varjumiskoht asub
ainult treppidega ligipääsetavas keldris, ei pruugi ratastoolikasutaja sinna jõuda. Kui ohuolukorra
info jõuab inimesteni peamiselt sireeni kaudu ning lisaks ka SMS-sõnumite ja äpi teavitustega, ei
pruugi kuulmispuudega inimene seda siiski alati õigel ajal märgata. Nägemispuudega inimene
vajab aga turvaliseks liikumiseks selget juhendamist. Kui juhised on keerulised või segased,
võivad vaimse erivajadusega inimesed jääda hätta.

Omavalitsuste avaliku ruumi planeerimisel arvestatakse üha enam erivajadustega inimestega ja
ligipääsetavusega. See näitab, et valdade ja linnade teadlikkus erivajadustega inimestega
arvestamisel on tõusuteel. Sama mõtteviis peab jõudma ka elanikkonnakaitsesse. Omavalitsused
peaksid kaasama erivajadustega inimeste organisatsioonid varjumiskohtade hindamisse ja
varjendite rajamisse. Erivajadustega inimesed ise on parimad eksperdid.

Praegu puudub avalik ülevaade sellest, millised Pärnu linna või maakonna varjumiskohad on
reaalselt ligipääsetavad ja sobivad erivajadustega inimestele. Kas seal on kaldteed? Kas
ratastooliga pääseb sisse? Kas olemas on invatualett? Kas elektrikatkestuse korral töötab lift või
varugeneraator? Need ei ole kõrvalised detailid, vaid küsimused, mis võivad kriisiolukorras
otsustada inimese elu ja turvalisuse. Inimene ei saa ajakriitilises olukorras hakata otsima, kas
kuskil on kaldtee või mitte. Need küsimused peavad olema läbi mõeldud enne hädaolukorda.
Samuti tuleb arvestada, et paljud erivajadustega inimesed vajavad igapäevaelus kõrvalabi või
meditsiiniseadmeid. Elektrikatkestus võib tähendada, et ei tööta hapnikuseade, laadimist vajav
ratastool või muu oluline abivahend. Seetõttu peaksid suuremad varjumiskohad olema varustatud
generaatorite ja ligipääsetavate puhke- ning hügieenitingimustega.

Ligipääsetavus ei ole erilahendus, vaid märk hoolivast ja targalt planeeritud ühiskonnast. Turvaline
omavalitsus ei ole ainult see, kus on olemas sireenid ja tugevad seinad. Turvaline omavalitsus on
selline, kus iga inimene teab, et kriisi korral ei jäeta teda maha. Just kriisiolukorras saab kõige
selgemalt näha, kas ühiskond hoolib kõigist oma inimestest võrdselt.

Avaldatud 01.06.2026: KATRIN JÄÄRATS ⟩ Kas kriisivalmiduses arvestatakse kõigiga?