EPIKoda Delfis: Riigikohus on rääkinud, nüüd peab tegutsema valitsus
Kristi Kähär, Eesti Puuetega Inimeste Koja toetuste- ja teenustealase huvikaitse nõunik
Toimivas ühiskonnas on kõikvõimalikud süsteemid, mille olemasolus ja kvaliteedis peame saama kindlad olla. Süsteemid ja tugi peab olema tagatud ka neile inimestele, kes vajavad teiste inimeste ja oma riigi tuge. Erihoolekanne on üks sellistest süsteemidest. Kui peres on suure toevajadusega intellektipuudega lähedane või veeretab elu teele keerulise psüühilise haiguse, millega iseseisvalt toime ei tulda, siis erihoolekandesüsteem peab tagama, et inimesed saaksid abi ja lähedased tööturul ning muudel oma elu tähtsates rollides panustada. Nagu hea kolleeg Helle Känd Maalehes kirjutas: „Ühiskond peab mõistma, et meie turvalisuse ja julgeoleku allikas on meie kodanik. Kui üks ühiskonna osa ehk psüühikahäirega inimesed on hädas, on riik tervikuna hädas. Ühe psüühikahäirega inimese taga on tema pere – vanemad, õed-vennad –, on kogukond.”
Kahjuks on see süsteem kokkukukkumise äärel. Miks muidu sotsiaalvaldkonna töötaja juba teist aastat riigieelarve läbirääkimiste eel tänavale tuleb ja nõuab seda, mis aastaid puudu on olnud?
Me ei pea enam vaidlema selle üle, kas erihoolekanne vajab lisaraha. Seda on kinnitanud eri nurkade alt Riigikontroll, Eesti Puuetega Inimeste Koda, teenuseosutajad, Sotsiaalkindlustusamet ja nüüd ka Sotsiaalministeerium ametlikult eelarvetaotlusega.
Sotsiaalministeeriumi ja Sotsiaalkindlustusameti ametnikud teevad tööd selle nimel, et leida järgnevatel aastatel võimalikult optimaalne teenuskorraldus teenusesaajate ja teiste osapoolte vaatest. Aga seda ei saa teha ilma lisavahenditeta, sest kohtade loomise vajadus on ilmselge, töötajate palgatõusu vajadus samuti. 1.augusti alguses on Sotsiaalkindlustuasmeti andmetel järjekorras umbes 2200 inimest. Nendest 755 võtaksid koha vastu kohe, kui neile seda vaid pakutaks. Riigikontroll leidis eelmisel aastal, et riigi kehtestatud erihoolekandeteenuste hinnad katavad keskmiselt vaid veidi üle 60 protsendi teenuse tegelikest kuludest. Küsimus on, kas valitsus leiab poliitilise tahte, et see raha eelarvesse kõikide muude oluliste vajaduste kõrval planeerida.
EPIKojas teame, et perede mured on päris. Need ei ole üksikud lood. Need on inimesed, kes on kandnud ja kannavad igapäevaselt suurt hoolduskoormust, lahkuvad seepärast tööturult ja tihtipeale ka oma vaimse ja füüsilise tervisega kimpus on.
3.septembril kogunevad erihoolekande töötajad ja toetajad Toompeale,andmaks märku, et me enam ei jaksa. Ei jaksa töötajad, ei jaksa teenuseosutajad ja ammugi ei jaksa enam pered kanda suurt hoolduskoormust oma toevajadusega lähedase kõrvalt.
Me tõesti loodame, et tõeks ei saa Rohke Debelaki libauudis sellest, et riik hakkab teenuskohti looma kohtumajja, sest kavatseb abi ja toetust vajavate inimestega kohtus käima hakata. Nali on valusalt tabav, sest alles kevadel leidis Riigikohus, et riigil ei ole õigust planeerida erihoolekandele vähem raha, kui on vaja põhiseadusest, seadustest ja riigi enda tehtud otsustest tulenevate kohustuste täitmiseks. Seni käis päris pikalt vaidlus selle üle, kas erihoolekande rahastamine on üks paludest poliitilistest priorteetidest. Raha on piiratud, vajadusi palju ning valitsus peab tegema valikuid. Pärast Riigikohtu otsust riik sellesse selliselt suhtuda ei saa. Ehk küsimus Vabariigi Valitsusele, kas Eesti riik planeerib oma eelarve selliselt, et ta suudab täita kohustusi, mille ta on ise seadusega võtnud ja mille täitmise kohustust on nüüd kinnitanud ka Riigikohus? Riigikohus andis selle küsimusele oma vastuse, nüüd peab vastama valitsus riigieelarvelise otsusega.
Kategooria: EPIKoda