Signe Riisalo puude tuvastamise praktika muutusest: “Mõistan, et inimesed tajuvad ebaõiglust. Alustatud on valest otsast.”

19.02.2021 | Jaga Facebookis

Kolmapäeval, 17. veebruaril kohtusid EPIKoja tegevjuht Anneli Habicht ja peaspetsialist Tauno Asuja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ning ministri nõuniku Anniki Laiga.
Kohtumisele lisas kaalu 12-17. märtsil eelseisev ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise Eesti riigi aruande kaitsmine ÜRO puuetega inimeste õiguste komitees. EPIKoda tõi kohtumisel esile peamisi murekohti puuetega ja erivajadustega inimeste eluolus ning kuulas valitsuse plaane.

EPIKoja rõõmuks kinnitas Signe Riisalo, et aastaid paigal seisnud Võrdse kohtlemise seaduse muutmisel on kindel koht valitsuse tegevusprogrammis. See tähendab, et puudega inimesed saavad diskrimineerimise kaitse ka sotsiaalhoolekande-, tervishoiu- ja sotsiaalkindlustusteenuste valdkonnas, hariduses ning avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme kättesaadavuses.

Minister nõustus, et KOVide võimekus ja praktikad puuetega inimeste abistamisel on ebaühtlased ning see tingib sihtgrupi sisest ebavõrdset kohtlemist. EPIKoda selgitas, et KOV tasandil on inimestel sageli raske mõista abivajaduse hindamise käiku ning tuntakse puudust riiklikust järelevalvest KOVide sotsiaalhoolekandelise tegevuse üle. Kuigi sotsiaalhoolekande seadus sätestab teisiti, on KOVist abi saamine pahatihti seotud ametliku puudeastme olemasoluga.

Korduvtaotlemisel puudeta jätmine või puude raskusastme alandamine valmistab EPIKojale jätkuvalt muret. Näiteks jäi 2019. ja 2020. aastal kokku korduvtaotlemisel puudeta 28% ehk 2286 last, varasemast kergema puude sai 14% ehk 1158 last. Lapsevanemad tunnetavad rangemaks muutunud praktikat ebaõiglasena, puudeta jäämine raskendab oluliselt pääsu abini nii riigi kui KOV tasandil ning lõpetab puudega seotud soodustused nagu näiteks lapsevanema täiendavad puhkepäevad. Signe Riisalo möönis, et süsteemi korrastamisega on alustatud valest otsast ning kinnitas, et mõistab lapsevanemate poolt tajutavat ebaõiglust. “Õigusriigile on oluline, et järgitaks õigustatud ootuse printsiipi ja lapsevanematel see kahtlemata on,” lisas minister.

Et ametlikult tuvastamata puudeta lapsed ei jääks abita, tegi EPIKoda ettepanekud:

  • osutada sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust ka puudeta lastele, kes teenust vajavad;
  • hüvitada puudeta lastele abivahendi maksumusest 70% (praegu on puudega laste hüvitamise määr 90%, puudeta lastel 50%);
  • võtta KOV toetusfondi puudega laste abistamiseks raha eraldamisel aluseks lisaks raske ja sügava puudega laste arvule ka keskmise puudega laste arv KOVis.

Minister selgitas, et sotsiaalministeeriumis on valmimas ettepanekud valitsusele erivajadustega laste integreeritud abistamise mudeliks. EPIKoda on mudeli väljatöötamisel osalenud, ootab ja toetab teemaga jõudsat edasiliikumist - et eriliste lastega pered tunnetaks reaalset muutust paremuse suunas, asjaajamise lihtsustumist ning juhtumikorralduslikku tuge.

Kohtumise viimase teemana arutati erihoolekande teenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi probleeme. EPIKoda tegi kokkuvõtte õiguskantsleri kontrollkäikudel erihoolekande asutustesse avastatud kvaliteedinõuete rikkumisest. Teema on oluline just seetõttu, et erihoolekande teenuse sihtgrupp on oma õiguste kaitsmisel väga haavatavas positsioonis, nende hääl ei ole reeglina avalikkuses kosta. EPIKoda rõhutas, et erihoolekande valdkond vajab nii riiklikke investeeringuid (uute ööpäevaringsete teenuskohtade loomiseks kohtadesse, kus selle järele on vajadus) kui teenuse hinna olulist tõusu fookusega töötasu komponendil.

Minister tõdes, et riigieelarve positsioon küll sunnib kõiki valdkondi kokkuhoiule, kuid sotsiaalministeerium taotleb siiski 46 miljoni euro ulatuses lisarahastust nii riigieelarvest kui Euroopa vahenditest.

Positiivsete arengutena tõi EPIKoda esile abivahendite süsteemi lihtsustumise ning hea kättesaadavuse, samuti Riigikantselei veetava Ligipääsetavuse rakkerühma tegevuse. COVID19 koolide piirangutes erivajadustega lastele erisuste loomine on leidnud sihtgrupilt positiivset vastukaja, nii ka 2020. aasta mais jõustunud seadusemuudatus, mis lubab muutumatu ja raske seisundiga lastele määrata puude kuni 16-aastaseks saamiseni seniste pidevat korduvtaotlemist nõudnud 3-aastaste tähtaegade asemel. Sarnast lahendust oodatakse pikisilmi ka täisealiste puudega inimeste hulgas.

Pooled tänasid sisulise ja avatud arutelu eest ja kinnitasid sarnaste kohtumiste vajadust ka tulevikus.

НАВЕРХ