Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) on olnud kaasatud eelnõu ettevalmistamisel Sotsiaalministeeriumi poolt, samuti oleme esitanud oma arvamuse Sotsiaalkomisjonile ning osalenud 25.03 Sotsiaalkomisjoni istungil.

EPIKoda on nõus puudega lapse ea muudatusega, kuna see muudab lastele ja peredele abi pakkumise ja saamise loogilisemaks ning eelnõu sätestab ka mõistliku üleminekuaja. Kuigi muudatus aitab paremini korraldada abi pakkumist, on eelnõus oluline kitsaskoht, mida Sotsiaalministeerium ei ole arvesse võtnud. Hetkel saavad 16-aastased, kellel on erihoolekandeteenuse vajadus, end lapsevanemate/eestkostjate toel järjekorda panna juba kaks aastat enne teenusele pääsemist. See võimaldab riigil paremini prognoosida teenuskohtade vajadust ja aitab tagada sujuvamat üleminekut noortele, kes vajavad erihoolekandeteenuste tuge. Kuna eelnõuga seotult töövõime ea muutmisega 16-aastastel enam töövõimet ei hinnata, siis eelnõu autorid ei näe võimalust hinnata ka 16-aastase noore erihoolekandeteenuse vajadust. Sisuliselt tähendab see aja pikenemist, millal noor peale täisealiseks saamist erihoolekandeteenusele saab, sest järjekorras olevate inimeste arv ei võimalda juba praegu mõistliku aja jooksul erihoolekandeteenusele saada. Sotsiaalministeeriumi hinnangul ollakse teenuse järjekorras mitu aastat.

Sotsiaalministeeriumi andmetel oli 2024. aastal erihoolekandeteenuste järjekorras 2117 inimest, kellest 1219 ei saanud ühtegi teenust. See näitab, et teenuskohtade puudus on juba praegu väga tõsine probleem. Kuidas tagab riik, et paindliku võimaluse kaotamisega ei süvene erihoolekandeteenuse kättesaadavuse probleem veelgi? EPIKoja hinnangul probleem süveneb, kuna:

• haridussüsteemist väljumise ja erihoolekandeteenusele saamise vahele jääb juba seetõttu lünk, et noort ei ole võimalik enne täisealiseks saamist teenuse järjekorda panna;
• perede hoolduskoormus tõuseb drastiliselt, sest vähemalt üks vanematest on sunnitud töölt lahkuma või oma töökoormust oluliselt vähendama, et tagada teenusteta, kuid suure abi- ja toetusvajadusega täisealise lapse hooldamine, turvalisus, kõrvalabi;
• riik kaotab samal ajal töötavaid inimesi ja maksumaksjaid;
• töise sissetulekuta leibkondade majandluslik toimetulek halveneb oluliselt, tekib surve sotsiaaltoetustele inimeste poolt, kes tegelikult on suutelised ja soovivad tööturul osaleda;
• teenuse saamise viibimine mõjutab noore iseseisvust ja arengut – ilma tegevuseta kodus olles kaovad seniõpitud oskused;
• psüühilise erivajadusega noortele, kes vajavad ööpäevaringseid teenuseid, muid alternatiivseid teenuseid ei ole;
• surve ka kohalike omavalitsuste ressurssidele, kes peavad erihoolekandeteenuse kohtade puuduse tõttu täitma riigi ülesandeid pakkudes alternatiivseid teenuseid.

EPIKoda on teinud korduvalt eelnõu autoritele ettepaneku siduda teenuste saamine lahti töövõimelangusest, arvestades, et riik liigub kõikide teenustega vajaduspõhisuse suunas. Eelnõu autorid EPIKoja ettepanekut arvesse ei võtnud ja peavad töövõime hindamist oluliseks osaks abi- ja toetusvajaduse määramisel, kuid see ei ole põhjendatud. EPIKoda selgitab, et paljud vajalikud teenused ei sõltu otseselt töövõime astmest või selle hindamisest, vaid inimese toimetulekust ja igapäevaeluga hakkamasaamisest. Kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad hindavad juba praegu nii laste kui ka täisealiste vajadusi ilma töövõime hindamise andmeteta. Kui kohalikud omavalitsused saavad seda teha, miks ei saa sama teha Sotsiaalkindlustusamet? Hindamise aluseks on vestlus inimesega, tema lähedastega ning andmetega, mida on võimalik saada meditsiini- ja haridussüsteemist ja kohalikust omavalitsusest. Lisaks on Sotsiaalministeerium parandanud andmevahetust riigiametite ja kohalike omavalitsuste vahel, mis võimaldab olemasolevaid andmeid ristkasutada, et inimese toevajadus hinnatud saaks.

Lisaks on sageli 16-aastaste noorte seas neid noori, kes kasvavad asendushooldusteenusel ning vajavad selle lõppedes erihoolekandeteenust. Asendushooldusteenus lõppeb kui noor saab täisealiseks või lõpetab kooli. Loodava eelnõuga kaotavad asendushooldusteenusel kasvanud noored võimaluse 16.eluaastast erihoolekandeteenuse järjekorda saada.

EPIKoda teeb Riigikogu saadikutele ettepanekud:
1. Muuta eelnõud enne vastuvõtmist ehk siduda erihoolekandeteenuste taotlemine lahti töövõimelanguse olemasolust ning säilitada võimalus 16-aastastel (sh ka asendushooldusel kasvanud 16.aastaste noorte eelisjärjekorda võtmine) psüühilise erivajadusega inimestel jätkuvalt pöörduda Sotsiaalkindlustusametisse teeenusevajaduse hindamiseks ja järjekorda panemiseks.
2. Toetada puudega lapse ea muutmist 16.eluaastast 18.eluaastani, et muuta laste ja perede jaoks abi pakkumine loogilisemaks. Eelnõus väljatoodud üleminekuajad on õiglased ja täidavad sihtgrupi õigusatud ootust.

Kokkuvõtvalt, muudatusettepaneku aluseks olev kitsaskoht ei kaitse kellegi huve ja seab niigi haavatavas seisus sihtgrupid veel raskemasse olukorda.