https://www.err.ee/1608982763/puuetega-inimeste-osakaal-eesti-rahvastikus-pusib-kumnendiku-juures
Jane Saluorg
19.05.2023

Kui kümme aastat tagasi oli statistikaameti andmetel puuetega inimeste osatähtsus Eesti rahvastikus 10,4 protsenti, siis selle aasta seisuga on see 9,1 protsenti. Nii nagu paar aastat tagasi on ka praegu näiteks Põlvamaal ligi viiendik inimesi endiselt puuetega.

Puudega inimeste arv on maakonniti väga erinev. Nii on seesuguste inimeste osatähtsus elanike hulgas suurem Põlvamaal ja Kagu-Eestis laiemalt, väiksem aga näiteks Harjumaal.

Erinevus maakonniti võib tuleneda nii puude tuvastamise taotluste esitamise sageduse erinevustest, elanike vanusest piirkonnas või ka tervisemurede erinevusest, ütles ERR-ile Eesti Puuetega Inimeste Koja nõunik Kristi Rekand.

Statistilistest näitajatest olulisem on Rekandi sõnul siiski põhimõte, et inimesed igal pool üle-Eesti saaksid nende vajadustele vastavat abi: "Et suurlinnades on abi paremini kättesaadav, siin tuleb see ebavõrdus kindlasti sisse. Ja ka kohalike omavalitsuste võimekus on väga erinev – riigi teenused veel võivad olla rohkem, paremini ühtlasemalt kättesaadavad kvaliteedi mõttes, kuid KOV-ide võimekus on erinev."

Mõningat langust kogu Eesti vaates puuetega inimeste osatähtsuses siiski kümne aasta jooksul on näha. Osalt, näiteks tööealise elanikkonna puhul võib see mingit pidi seotud olla ka 2017. aastal jõustunud töövõimereformiga, sõnas Rekand.

"Eesmärk oli selles, et anname inimestele võimaluse, et toome need inimesed tagasi ühiskonda, keda oleme justkui ära unustanud või keda oleme hinnanud mitte võimekateks, vaatame, kas nendel inimestel on tegelikult see võimekus ja tahe," rääkis Rekand. "Kitsaskoht on kindlasti see, et paljud inimesed on võimelised töötama üksnes paindlikult või osalise koormusega, kuid seda osalise koormusega osalise tööajaga tööd on Eestis kahjuks siiamaani liiga vähe. Paljusid inimesi ei saa rakendada just sellepärast, et ei ole sellist piisavalt paindlikku ja piisava koormusega tööd, mis neile tegelikult sobiks."

Sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler Ulla Saar rõhutas, et töövõimereformi kontekstis saab rääkida vähenenud töövõimega inimestest, keda 2020. aasta seisuga oli ametniku andmetel üle saja tuhande.

Rekandi viidatud kitsaskoha kohta ütles Saar, et teemapüstitus on õige: "Töökohad ei ole alati seal, kus on kõige rohkem vähenenud töövõimega inimesi. Ja muidugi on küsimus nendes meetmetes, et kuidas me saame inimesed viia töökohtadeni, kuidas me saame veel edendada paindlikke töötegemise võimalusi, kaugtööd ja kuidas siis riik saab toetada erinevate meetmetega töökohtade loomist."

Samas lisas Saar, et üldiselt võib siiski töövõimereformi õnnestunuks lugeda.

"Töövõimetuspensionäride ja töövõimetoetuse saajate arvu kasv aeglustus. Kui inimestel on parem juurdepääs tööturule, siis suureneb inimeste võimekus tööturul hakkama saada ja riigi jaoks oleks ka kulude kokkuhoid," loetles Saar. "Tegelikult kõikides nendes eesmärkides, osades suuremal, osades vähemal määral, aga siiski see eesmärk saavutati."

Aga miks ikkagi on statistikaameti andmetel ligi 124 000 inimest Eestis puudega?

Rekand ja Saar ütlesid, et nad ei usu, et statistikat mõjutavad need, kes on taotlenud endale puude ilma, et see oleks õigustatud, eesmärgiga saada juurde lisasissetulekuallikas.

Peamine põhjus on mõlema naise sõnul see, et Eesti inimene ongi haige ja krooniliste tervisemuredega kimpus. "Ja kui see majanduslik toimetulek on ka veel seal kehv kõrval, ma ei suuda endale lubada tugiteenuseid või vitamiine, et terviseseisund ei halveneks või hoida ära mingit terviseprobleemi tekkimist, siis ma kardan, et nii see kahjuks on jah," ütles Rekand.