Kui suures pildis riik tegutseb ja toimetab selle nimel, et inimese jaoks abi saamist lihtsamaks muuta, siis tegelikult on meil jätkuvalt hulk asju erivajadusega inimese jaoks kehvasti ja oleks ehk liiga enesekindel väita, et riik pole erivajadusega inimesi jätnud abita.

Toome mõned näited praktikast, mis on paljude erivajadustega inimeste jaoks igaäevased mured:

2024. aastast kadus aastaid psüühikahäire, intellektipuudega ja nägemispuudega inimesi aidanud kaitstud töö võimalus. Alternatiive loodi, aga mitte piisavalt ja mitte kõikide sihtgruppide jaoks. Tulemuseks inimeste kõrvale jäämine ühiskonnaelust ja töötamisest kui ühest peamisest eneseteostamise võimalusest.

Pidev eestkostetavate arvu kasv (10 aasta jooksul on eestkostetavate arv kahekordistunud - 2013. aastal 2958 inimest, 2023. aastal 6036 inimest), mille üheks põhjuseks on sotsiaalteenuste ebapiisav kättesaadavus. Teovõime piiramine ja eestkoste seadmine on äärmiselt piirav meede ning alati tuleb kaaluda muid võimalusi, et jätta inimesele võimalikult suur tegutsemis- ja otsustamisõigus.

Puudetoetuseid riik ei indekseeri, see aga tähendab, et toetus ei käi kaasas elukalliduse tõusuga, kuid kulutused, mida puudega inimene igapäevaselt puudest tulenevalt peab tegema, kasvavad, näiteks teenuste omaosalused, transpordikulu jne.

2024. aastast kadus riigi rahastuse lõppemise tõttu EPIKoja poolt pakutav töövõime ja puude raskusastme hindamist taotlevate isikute nõustamisteenus, kuigi pöördujate arv kasvas 2017. aasta 123 inimeselt ja 2022. aastal 624 inimeseni. Kahjuks ei pidanud riik teenuse pakkumisega jätkamist vajalikuks.

Kohalike omavalitsuste teenuste mahtude kärped ja omaosaluste tõstmised mõjutavad tugevalt inimeste igapäevaelu, kes peavad enda jaoks hädavajalikku teenust ostma poole kallimalt või sellest loobuma.

Intellektipuudega ja autismi diagnoosiga lastele sobiva teenuse puudumine. Meie seas kasvab hulk noori, kellel tulenevalt oma diagnoosist esineb käitumist, mis on kahjulik noorele endale, teda ümbritsevatele inimestele või keskkonnale, kuid mida on võimalik õige juhendamise ja selge ja piiritletud keskkonnaga toetada. Tänasel päeval saavad sellised lapsed teenust vaid kinnise lasteasutuse teenusel, kus piiratakse liikumisvabadust ning vanemate hooldusõigust. Nendel lastel puuduvad võimalused maksimaalselt võrdselt teistega haridust omandada ja ühiskonnaelus osaleda. Võrdluseks, täisealiste puhul on meil sellele sihtgrupile teenuskohad loodud (küll mitte piisavalt!). Oma last armastavate, kuid tema puude ulatuse tõttu välist abi vajavate vanemate hooldusõiguse piiramine on kurb ja julm. Lapsevanem on reeglina andnud endast kõik, et last aidata, kuid lõpuks ütleb riik, et abi saad hooldusõiguse loovutamise hinnaga.

Kroonilises alarahastuses erihoolekandeteenused, mis peaksid toetama psühhikahäirega ja intellektipuudega inimesi – tõsiseks mureks on ööpäevaringsed teenuskohad kodukoha läheduses või päevakeskuse teenused, et pered saaksid koos elada ja toimetada, aga samaaegselt ei jääks tööturult eemale ka palju tublisid töökäsi ega tekiks toetustest elamise nõiaringi ega vaimsest kurnatusest läbipõlemist. Hoolduskoormuse uuringu (2022) andmetel oleksid hinnanguliselt 18 600 – 24 600 inimest enda sõnul valmis sobiva töökoha olemasolul tööle asuma, kui hooldatavale leiduks teine abistaja või ametlikud teenused oleksid kättesaadavad.

Omastehooldajad, kes ägavad suure hoolduskoormuse all – riik ei võimalda kohaliku omavalitsuse poolt hooldajaks määratud inimesel tööturule minna, kasvõi osaliselt. Liiga sageli puuduvad kodulähased teenused – päevakeskus, tugiisikuteenus jne – mis tagaksid perele võimaluse hooldamisest taastuda ja puhata. Eestis on uuringute andmetel hooldamisega tegelevate inimeste arv 159 500–180 300 (Elanikkonna hoolduskoormuse uuring 2022).

Bürokraatia hulk, mida peab läbima üks erivajadusega inimene või erivajadusega last kasvatav pere abivahendeid vajades, on meeletu! Kujutage ette olukorda, kus Sinul või Su lähedasel on vaja nelja erinevat abivahendit, aga nende kõikide abivahendite jaoks pead sa taotlema erinevat tõendit, erinevatelt spetsialistidelt, mõnikord digitaalne, mõnikord paberil ja kõik need tõendid on erineva kehtivuse tähtajaga. Kõige nõutumaks teeb tõik, et riigil on reeglina läbi inimesele koostatud rehabilitatsiooniplaani info inimese lisavajaduste kohta olemas, kuid vaatamata sellele kulutatakse nii esmatasandi tervishoiu, eriarstide, terapeutide kui ka abivajava inimese ja tema pere ressursse topelt või isegi rohkem.

Rehabilitatsioonisüsteem, mis on inimese jaoks nii keeruline ja paindumatu, sest ühtesid ja samasid teenuseid saadakse erinevatest kohtadest või inimesel ei ole võimalik vabaturult endale riigi poolt rahastavat teenust osta. Paljud head teenuseosutajad ei soovi bürokraatlike ja rangete riiginõuetele vastavat teenust osutada, mistõttu keerulise abivajadusega inimesed võivad või juba jäävadki teenusest ilma.

Erivajadusega inimesed peavad pidevalt ja korduvalt tõendama oma olukorda, kuigi terviseseisund ja erivajadustest tulenev abivajadus on sageli ajas muutumatu, millele viitas ka Riigikontrolli audit öeldes, et see ei ole inimeste väärikust arvestav kohtlemine. Praktikast toome juhtumi, kus kohalik omavalitsus hindas lühikese aja jooksul inimese abivajadust kolm korda või juhtum, kus erivajadusega lapse vanem pidi igakordselt kui vajas lapsehoiuteenust, pöörduma kohaliku omavalitsuse poole, et saada käia poes või apteekis, kuigi ühekordse abivajaduse ja hoolduskoormuse hindamisega saab kohalik omavalitsus orienteeruva vajaduse igas kuus paika panna koormamata igakordselt inimest, kes vajab abi. Need on üksikud näiteid paljude hulgast.

Aitäh neile kohalike omavalitsustele, kes Riigikontrollile ausalt tõdesid, et nad on jätnud oma seaduslike kohustusi erivajadustega inimeste ees täitmata. Samas on äärmiselt üllatav lugeda, et Riigikontrolli poolt läbi viidud küsitlusest selgus, et vähemalt 40% KOVides esineb risk, et inimesele ei selgitata, mis kaalutlustel ta abist ilma jäeti. Täpsemalt veelgi: 69-st küsitlusele vastanud 11-st KOV-ist (16%) teavitavad otsusest inimest vabas vormis (telefonikõnes, vastuvõtul, kodukülastusel või e-kirja teel). Veelgi hullem - kui KOV otsustab abi mitte anda, siis 41% nendest annab inimesele vastuse ainult vabas vormis. Mille tulemuseks on see, et inimesel on väga keeruline mõista abi andmise otsust ja vajadusel ka oma õiguste eest seista.

Puuetega inimeste esindusorganisatsioonina on meil hea meel, et Riigikontroll võttis põhjalikult ette erivajadusega inimeste toetamise temaatika kohaliku omavalitsuse ja ka riigi korraldatava abi vaatest. Rõõmustav on lugeda, et erivajadustega inimeste toetamisest räägitakse läbi väärika kohtlemise prisma. Eestis on väga palju sotsiaalvaldkonna töötajaid, kes teevad oma tööd südamega, toetades ja hoides eriavajadusega inimesi. Samas meie poole pöördujate hulk näitab, et on Eestimaa nurki, sh ka linnades ja suurtes omavalitsustes, kus erivajadustega inimeste ja nende perede jaoks on elu täisväärtuslikkusest kaugel.

Artikkel põhineb Riigikontrolli auditidel:

Riigi tegevus erivajadustega inimeste toetamisel https://www.riigikontroll.ee/DesktopModules/DigiDetail/FileDownloader.aspx?FileId=19391&AuditId=6570

Omavalitsuste tegevus erivajadusega inimeste toetamisel https://www.riigikontroll.ee/DesktopModules/DigiDetail/FileDownloader.aspx?AuditId=6574&FileId=19429

Kasutatud allikad:

Elanikkonna hoolduskoormuse uuring, 2022. https://www.sm.ee/media/2686/download