Eesti Puuetega Inimeste Koda tänab Sotsiaalkomisjoni võimaluse eest arvamuse tutvustamiseks 10.09.24 toimunud Sotsiaalkomisjoni istungil. Kuna eelnõu on mahukas ja puudutab väga haavatavat sihtgruppi, kes on õigustatud riiklikele erihoolekandeteenustele, toome veelkord välja olulisemad punktid, mida käesolev eelnõu menetlemisel arvesse võtta. Hoolimata sellest, et riigieelarve on pingeline ja ministeeriumil tuleb hoolsusega jälgida, et eelarvesse planeeritud vahendid oleks maksimaalselt kasutatud, siis ei saa poliitikakujundajad mööda vaadata sellest, et muudatused oleksid kooskõlas riiklike arengusuundadega pakkuda teenuseid vajaduspõhiselt ja inimesele võimalikult lähedal.

• Inimeste harjumused ja soovid on muutunud ja tänasele erihoolekandeteenuse korraldus ja rahastusmudelid ei taga inimestele teenuseid, mis oleksid vajaduspõhised, isikukesksed ja paindlikud. Oma lähedast ei soovita tingimata ööpäevaringsele teenusele viia. Saame hulgaliselt pöördumisi, kus inimesed otsivad paindlikke võimalusi teenuste kasutamiseks, et käia osaajaga tööl või puhata hoolduskoormusest. Ka selles eelnõus on välja toodud üle 20 inimese, kes kasutasid teenust vähem kui 10 päeva, mistõttu uute kavandavate piirangute tõttu need inimesed kaotavad võimaluse riiklikul erihoolekandeteenusel käia, mis tegelikkuses vastab nende vajadustele. Inimeste hulk võib riigi jaoks tunduda väike, kuid arvestada tuleb, et teenus ei ole ühtlaselt üle Eesti kättesaadav ja inimesed otsivad ja tahavad paindlikke hoiuvõimalusi, kuhu oma lähedane päevaseks, öiseks ajaks või nädalavahetuseks viia. Sageli võib peredel puududa usaldus, et oma suure abi- ja toetusvajadusega lähedast teenuseosutaja juurde viia. Nagu ministeeriumi ametnikud kohtumisel välja tõid, siis järjekorras on 80 teenusevajajat, kes ootavad selle teenuse saamist. Lisaks hulgaliselt inimesi, kes on ööpäevaringse teenuse järjekorras ja samuti vajaksid paindlikku päeva- ja nädalahoiuteenust, et lähedased saaksid tööturul osaleda ja hoolduskoormusest puhata. Plaanitavate muudatustega küll kasutatakse ära erihoolekandeteenuseks mõeldud eelarve, aga rohkem inimesi see teenusele ei too, sest teenuskohtade arv jääb samaks. Seega, kas võtta aeg ja muuta päriselt teenust inimeste vajadustest lähtuvalt või jätkata kosmeetiliste muudatustega, mis sisuliselt teenust kasutajate jaoks paremaks ei muuda? Peamine mure, mis eelnõu autoritel muudatusi kavandades oli, et kuna riik maksab TO-dele 65% teenuskoha maksumusest ajal, mil inimene seda ei kasuta. Kas me teeme teenuseid inimese jaoks arvestades, et tema vajadused oleksid eespool või võidab põhimõte, et Excel tuleb enne inimest? Mõistame, et riigi raha peab olema efektiivselt kasutatud, aga kuidas saab teenust rahastada nii, et ei kaoks paindlikkus kõikide teenusekasutajate, sh tulevaste teenusele soovijate jaoks? Ei ole alternatiivseid analüüsitud korralduselahendusi poliitikakujundajatelt näinud.

• Komisjoni istungil oli mitmel korral juttu integreeritud rahastusest – riigi, kohaliku omavalitsuse ja inimese panusest teenuse rahastamisesl. Praegune teenuse korraldus võimaldab kolme osapoolse panustamist teenuse rahastusse. Loodavata muudatustega kohalikul omavalitsusel enam kohustust teenuse rahastamises kaasa lüüa pole.

• Teatavasti on päeva- ja nädalahoiu teenus loomulik jätkuteenus noorele, kes liigub haridussüsteemist täiskasvanutele mõeldud hoolekandeteenustele. KOV teenusena on noor saanud kasutada paindlikku lapsehoiuteenust vastavalt pere vajadustele, kas kodus või hoolekandeasutuses, kuid täisealiseks saades on sama teenus jäikade piirangutega. Kuna PNH teenuse kasutajate näol on tegemist inimestega, kes elavad kodus ja nende muud sotsiaalkaitsemeetmed - hüvitised ja teenused on KOV tasandilt korraldatavad, siis on asjakohane ka PNH hoida kogukonnas osutatavate teenuste loetelus ning viia see KOV tasandile. Ainult nii on võimalik saada isikukeskne ja paindlik lähenemine. See lihtsustab ja vähendab lähedastel/eestkostjatel erienevate tasanditega suhtlemist ja hoiab inimese vajaduste kohta info tervikuna ühel tasandil.
Seeõttu tegime eelnõu menetluse käigus ka ettepanekuid, et teenuse võiks suunata KOV rahastusele erinevatel põhjustel. Oleme olnud mõne KOV-ga suhtluses ja tegelikkuses on valmisolek olemas, sest KOV-id on juba tänasel päeval panustavad väga palju ressursse nende inimeste aitamiseks, kes vajavad erihoolekannet. Ja need kes veel ei ole valmis, siis nende valmisolekuga tuleb tegeleda. Ka KOV-ide esindaja tundis Sotsiaalkomisjoni istungil muret KOV-idele langeva koormuse osas ning komisjonis arutetu ei andnud kindlust, et eelnõu autorid ja rakenduasutused oleksid nende inimeste toetamise osas kokkuleppele jõudnud. Kommunikatsioon peab olema kõikidel suundadel selge ja ühene (inimese, kohaliku omavalitsuse, teenuseosutaja), et inimene, kelle toetusvajadus on vähem kui 10 päeva kuus, on õigus abi saamiseks kohalikust omavalitsusest. Ka kevadel 2024 ilmunud Riigikontrolli audit näitas, et enam kui pooltel KOVidel on tulnud ette olukordi, kus inimesele, kel omavalitsus on tuvastanud teenuste vajaduse mahus, mis läheb üle KOVi võimaluste, on KOV jätnud inimesele sotsiaalhoolekandelise abi vajalikus mahus osutamata.

Täname veelkord Sotsiaalkomisjoni arutelule kutsumast ning loodame, et huvigruppide ettepanekuid ja arvamusi kaalutakse seaduse eelnõu menetlemisel hoolsusega. Oleme vajadusel valmis täiendavaid selgitusi ja omapoolsed vaateid jagama. Erihoolekanne tervikuna vajab süsteemseid muudatusi, miitte kosmeetilisi parandusi, millega tegelikult teenused inimese jaoks sisuliselt ei muutu.