Uuring: paremad teadmised psüühilise erivajadusega inimeste kohta aitaksid muuta Eesti ühiskonda mõistvamaks

04.10.2021 | Jaga Facebookis

Suhtumine psüühilise erivajadusega inimestesse on Eestis üldjoontes hea, kuid seda aitaks veelgi paremaks muuta suurem teadlikkus psüühilise erivajadusega inimeste eripärade kohta, selgub sotsiaalministeeriumi tellitud uuringust. 70% inimestest leiab, et tunneks ennast psüühilise erivajadusega inimestega suheldes mugavamalt, kui teaks neist enam. Eriti oluline on teadlikkuse suurendamine muu emakeelega elanikkonna hulgas, kes suhtuvad psüühilise erivajadusega inimestesse eestlastest ettevaatlikumalt.

Psüühilise erivajadusega inimesi on Eestis umbes 55 000 ning nende hulka kuuluvad nii rasket või kroonilist laadi psüühilise haigusega kui ka intellektipuudega inimesed.

„Paarkümmend aastat tagasi olid psüühikahäirega või füüsilise puudega inimesed „ära peidetud“ suurtesse kombinaadi tüüpi asutustesse, kus elamistingimused ja pakutav tugi olid kaugel inimväärikast elust. Ammugi ei saanud me sel ajal rääkida võimetekohase hariduse pakkumisest, eneseteostusest ja ühiskonna liikmeks olemisest,“ ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Viimaste kümnendite jooksul oleme teinud ära suure töö ja olukord on muutumas. „Eesti on võtnud suuna, et suletakse eraldatud paikades asuvad suured, haiglatüüpi hooldekodud ja teenuse osutamise kohad inimestele luuakse kogukondade keskele.“

Ministri sõnul näitab värskelt valminud uuring inimeste suhtumine psüühilise haiguse ja intellektipuudega inimestesse on muutunud, kuid riik tegutseb selle nimel, et Eesti elanikud võtaksid psüühilise erivajadusega inimesed positiivsete hoiakutega kogukondadesse vastu.

Veidi rohkem kui pooltel vastanutest puudub kokkupuude psüühilise erivajadusega inimestega, mis tähendab, et isiklikku kogemust sellise erivajadusega inimesega suhtlemisel on pigem vähe. Enim puututakse psüühilise erivajadusega inimestega kokku linnaruumis või muus avalikus kohas, seega ei pruugi kokkupuude olla eriti sügav. Esile toomist väärib, et psüühilised raskused jäävad sageli silmale nähtamatuks – seega võivad paljud inimesed tegelikult kokkupuudet omada, kuid ei ole sellest teadlikud. Nii kinnitabki üle 20% uuringus osalenuist, et ei oska psüühilise erivajadusega inimest ära tunda.

Läbiv joon on nooremate põlvkondade toetavam hoiak psüühiliste erivajadustega inimeste osas. See väljendub ühelt poolt suuremas valmisolekus elada nende naabruses, teisalt peavad noored inimesed vanemate põlvkondadega võrreldes olulisemaks psüühilise erivajadusega inimeste jaoks sobivate töötingimuste loomist. Noored ja naised on psüühilise erivajadusega inimeste suhtes üldiselt toetavamad kui vanemad inimesed ja mehed.

Valdav osa vastanutest suhtub psüühilise erivajadusega inimestesse kas positiivselt (25%) või neutraalselt (64%). Samuti kinnitab 56% vastanutest, et suhtub erivajadusega inimestesse samamoodi kui erivajaduseta inimestesse ning 49% on valmis sekkuma, kui keegi teeb erivajadusega inimesele ülekohut.

Milttoni muutuste nõustaja, psühholoogiadoktor Eva-Maria Kangro sõnul on negatiivsema varjundiga vastused suuresti seotud teadmatusega, mis tekitab hirme. Nii näiteks leiab enim inimesi, et psüühilise erivajadusega inimesega suhtlemise muudaks lihtsamaks paremad teadmised nende käitumise eripärade kohta. “Negatiivseid hoiakuid saab muuta eelkõige läbi isikliku kogemuse,” jätkas Kangro. “Vahetu kokkupuude erivajadusega inimesega aitab reeglina kaasa suhtumise muutumisele.”

Kangro märkis, et meie vajadused inimestena on üsna sarnased. „Et saaksime ühiskonna liikmetena võimalikult täisväärtuslikult toimida, on vaja sobivat keskkonda. Sellise keskkonna loomisega ka psüühilise erivajadusega inimeste jaoks on vaja teadlikult tegeleda,“ selgitas Kangro, lisades, et iga inimene vajab enda ümber toetavat võrgustikku ja võimalust teha jõukohast tööd.

Eestlased puutuvad enda sõnul psüühilise erivajadusega inimestega kokku mõnevõrra sagedamini kui muude rahvuste esindajad. Märgatav on muu emakeelega kogukonna veidi madalam toetus psüühilise erivajadusega inimeste suhtes, mis on suure tõenäosusega seletatav nii väiksema teadlikkuse kui vähesema kontaktiga. Nimelt on vaimse tervise alased teavitustegevused seni toimunud eeskätt eesti keeles, samuti on psüühilise erivajadusega inimeste jaoks loodud kogukonnas elamise võimalusi enam just piirkondades, kus muude rahvuste esindajaid elab vähem.

Uuringu tegemist nõustanud Peaasi.ee ühiskonnauurija Merle Purre sõnul vajab teavitustöö muu emakeelega inimeste hulgas parandamist, näiteks venekeelseid materjale psüühiliste erivajaduste paremaks mõistmiseks on palju vähem. Ta tõi välja uuringust selgunud tõsiasja: muust rahvusest vastajad toovad selgelt esile, et paremad teadmised psüühiliste erivajadustega inimeste kohta aitaksid neil ennast nendega kokku puutudes mugavamalt tunda, mis ilmestab avatud hoiakut uute teadmiste suhtes.

Uuringu tulemustega saab tutvuda SIIN (klikitav).

Hoolekandeteenused AS esitluse slaidid asuvad SIIN (klikitav).

Uuringu viis tänavu juulis-augustis läbi Norstat Eesti. Kokku küsitleti 1080 inimest üle Eesti.

ÜLES