Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) tänab Sotsiaalkomisjoni kaasamise eest. EPIKoda on nõus puudega lapse ea muudatusega, kuna see muudab lastele ja peredele abi pakkumise ja saamise loogilisemaks ning eelnõu sätestab ka mõistliku üleminekuaja. Kuigi muudatus aitab paremini korraldada abi pakkumist, on eelnõus oluline kitsaskoht, mida Sotsiaalministeerium ei ole arvesse võtnud. Hetkel saavad 16-aastased, kellel on erihoolekandeteenuse vajadus, end järjekorda panna juba kaks aastat enne teenusele pääsemist. See võimaldab riigil paremini prognoosida teenuskohtade vajadust ja aitab tagada sujuvamat üleminekut noortele, kes vajavad tuge. Kuna töövõime ea muutmisega 16-aastaselt enam töövõimet ei hinnata, siis eelnõu autorid ei näe võimalust hinnata ka 16-aastase noore erihoolekandeteenuse vajadust. Sisuliselt tähendab see aja pikenemist, millal noor peale täisealiseks saamist teenusele saab, sest järjekorras olevate inimeste arv ei võimalda juba praegu mõistliku aja jooksul erihoolekandeteenusele saada. Sotsiaalministeeriumi hinnangul ollakse teenuse järjekorras keskmiselt 1-3. aastat.

Sotsiaalministeeriumi andmetel oli 2024. aastal erihoolekandeteenuste järjekorras 2117 inimest, kellest 1219 ei saanud ühtegi teenust. See näitab, et teenuskohtade puudus on juba praegu väga tõsine probleem. Siiani ei ole riigil olnud ka pikka plaani, kuidas erihoolekandeteenuste kohtade puudusega tegeleda. Kuidas tagab riik, et paindliku võimalusega kaotamisega ei süvene erihoolekandeteenuse kättesaadavuse probleem veelgi? EPIKoja hinnangul probleem süveneb, kuna haridussüsteemist väljumise ja erihoolekandeteenusele saamise vahele jääb juba seetõttu lünk, et noort ei ole võimalik enne täisealiseks saamist teenuse järjekorda panna. Eraldi küsimus on riigi suutlikkus ja vastutustundlikkus tagada erihoolekande teenuskohti inimestele, kes neid vajavaid. Rõhutame, et sobivate teenuskohtade puudus ei ole probleem ainult teenust vajavatele inimestele, vaid ka nende peredele, kelle hoolduskoormus suureneb märgatavalt ning võimalused tavapärasel moel tööturul jätkata vähenevad oluliselt.

Teenuse saamise viibimine mõjutab noore iseseisvust ja arengut – ilma tegevuseta kodus olles kaovad seniõpitud oskused. Samuti on see koormav perele, sest keegi vanematest võib olla sunnitud töölt lahkuma või oma töökoormust vähendama. Lisaks on muudatusel mõju ka kohaliku omavalitsuse ressurssidele, kes peavad erihoolekandeteenuse kohtade puuduse tõttu pakkuma alternatiivseid teenuseid. Kuna kohtade puudus on ka hetkel väga aktuaalne, pakuvad kohalikud omavalitsused juba täna alternatiivseid teenuseid, kui riik ei ole suutnud oma kohustusi erihoolekandeteenustele õigustatud inimeste ees täita. Leiame, et see ei ole riigi poolt vastutustundlik viis oma ülesandeid kohalike omavalitsuse korraldada jätta.

EPIKoda tegi eelnõu autoritele ettepaneku, et kuna sisuline teenuse vajadus ilmneb toetusvajaduse hindamise käigus, siduda teenuste saamine lahti töövõimelangusest, arvestades, et riik liigub kõikide teenustega vajaduspõhisuse suunas. Eelnõu autorid EPIKoja ettepanekut arvesse ei võtnud ja peavad töövõime hindamist oluliseks osaks abi- ja toetusvajaduse määramisel, kuid see ei ole põhjendatud. EPIKoda selgitab, et paljud vajalikud teenused ei sõltu otseselt töövõime astmest või selle hindamisest, vaid inimese toimetulekust ja igapäevaeluga hakkamasaamisest. Kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad hindavad juba praegu nii laste kui ka täisealiste vajadusi ilma töövõime hindamise andmeteta. Kui kohalikud omavalitsused saavad seda teha, miks ei saa sama teha Sotsiaalkindlustusamet? Hindamise aluseks on vestlus inimesega, tema lähedastega ning andmetega, mida on võimalik saada haridussüsteemist ja kohalikust omavalitsusest.

Lisaks on sageli 16-aastaste noorte seas neid noori, kes kasvavad asendushooldusteenusel ning vajavad selle lõppedes erihoolekandeteenust. Asendushooldusteenus lõppeb kui noor saab täisealiseks või lõpetab kooli. Loodava eelnõuga kaotavad asendushooldusteenusel kasvanud noored võimaluse 16.eluaastast erihoolekandeteenuse järjekorda saada. Seadusandja mõte oli selle erisuse loomisel, et puudega lapsed saaksid esimesel võimalusel täisealiseks saades erihoolekandeteenusele, kuna asendushooldusteenusel kasvas palju raske ja sügava puudega lapsi. Asendushooldusteenus on kohaliku omavalitsuse korraldatav teenus, mille keskmine kohatasu lapsele on 2600 eurot, sh sügava puudega lapse korral võivad kohatasud olla erinevates asenduskodudes 3000-3700 eurot. Ööpäevaringsel erihooldusteenusel on teenuskoha maksumus vahemikus 824-1648 eurot (kohtumäärusega teenusel 2553 eurot ja autistidele mõeldud teenusel 5521 eurot), kogukonnas elamise teenusel 634 eurot. Kui noor ei pääse õigel ajal erihoolekandeteenusele, suureneb koormus peredele ja kasvavad kohalike omavalitsuste ja riigi kulud.

Palume Sotsiaalkomisjonil eelnõus nimetatud kitsaskoht kaotada ning säilitada võimalus noor 16.aastaseks saades erihoolekandeteenuste järjekorda võtta, sh säilitada võimalus asendushooldusel kasvanud 16.aastaste noorte eelisjärjekorda võtmine. Kitsaskoht ei kaitse kellegi huve, vaid seab niigi haavatavas seisus sihtgrupid veel raskemasse olukorda.