Laulupidu on Eesti traditsioon, mis ühendab erineva tausta, kogemuse ja vajadustega inimesi. Sotsiaalkindlustusameti statistika kohaselt on Eestis on 110 597 puudega inimest, kellest kuulmispuudega inimesi on 5470, nendest viipekeele oskajaid ja kõnelejaid umbes 4500. Viipekeele kõnelejatele on vajalik tõlge viipekeelde, et osaleda kultuuriruumis, igapäevaelus ja kõikides olulistes sündmustes. Kuulmislangusega inimesi aga on Eestis diagnoositud 115 644 inimest (statistika uueneb iga päev). Neile on vajalik pakkuda kirjalikku infot, näiteks subtiitrite kujul nii teleülekannetel kui kohapeal jne. Kas keegi kahtleks inimese soovis osaleda, kui kuulmine on elu jooksul halvenenud? Kindlasti mitte. Mida aga teha nende inimestega, kelle jaoks tõlked ja kirjeldused ongi ainus võimalus osaleda?

Õiguskantsler on öelnud, et laulupeo eesmärk on just inimesi kokku tuua, mis tähendab, et sellel sündmusel peaks leidma oma koha igaüks, sõltumata erivajadustest. Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse (ELT SA) põhieesmärgiks on arendada ja hoida Eesti laulu- ja tantsupidude traditsiooni, et seda edasi anda ka tulevastele põlvedele. Just arengu ja traditsioonide arendamise käigus on toimunud mitmeid olulisi muudatusi alates aastast 2019, kui esmakordselt, projektipõhiselt ja Kultuuriministeeriumi rahastusega tõlgiti laulupidu eesti viipekeelde ja nägemispuudega inimesed said ka tantsupeost osa, kui tekkis võimalus päriselt esimest korda „näha“, millised mustrid joonistuvad tantsupeol ja kuulata tantsude kirjeldusi. Tantsupeol osalenud Kairi Kivitar ütles Õhtulehele, et „Pisar tuleb silma, kui me juba siin proovides oleme kirjeldust ja muusikat koos kogenud. Pilt hakkab ajus jooksma ja see on fantastiline.” Eesti viipekeeles laulupidu jälginud Sirle Papi ehe elamus Postimehes, „Ma olen varasemalt laulupidu ainult telekast vaadanud ilma muu infota. Ma lihtsalt vaatasin, aga aru muidugi ei saanud. Aga praegu on siin tõlk ja ma saan visuaalselt seda tunnetada, mul on täiesti kananahk peal,“ räägib sellest, mida on võimalik saavutada, kui sündmustele on tagatud ligipääsetavus.

Laulupidu ei ole tõepoolest ainuke „Eestis oluliste ühiskondlike probleemide ja valupunktide lahendamiseks mõeldud koht“, kuid sündmustele ligipääsetavuse tagamine on võimalus pakkuda osalemist ka neile, kel puudest tulenevalt esineb endiselt märkimisväärseid takistusi füüsilise keskkonna ja inforuumi kasutamisel. Mis oleks parem viis, et ühendada eesti rahvas koos kõigi oma erisuste ja keelevormidega just suursündmuste käigus? Erivajadusega arvestamine suursündmustel (ja ka väikestel) aitab edendada võrdseid võimalusi, väärikust ja pakkuda midagi neile, kes seni kõrvale jäänud. Kui sündmusele tagatakse ligipääsetavust, siis see aitab osaleda pealtvaatajana, kuid nendime, et eraldi arendamist vajab ka võimaluste loomine neile, kes ise soovivad midagi pakkuda – esineja, töötaja, korraldaja jt, kes võib samuti olla erivajadusega. Lahenduste väljatöötamine tähendab tihedat suhtlust kasutajate enda ja nende esindajatega. Kui viipekeelse koori esinemine laulupeol eeldab eraldi kriteeriumite väljatöötamist, siis seda on võimalik teha just viipekeelse kogukonnaga koostöös ning ei saa oodata enam aastaid, et erinevad korralduslikud raamistikud võimaldaksid kaasata varem kõrvalejäänud esinejaid, vaid seda tuleb teha kohe.

„Seekordne pidu kannab mõtet, et kui kunagi sai laulupeole tulnud murdekeelsest maarahvast kirjakeelne eesti rahvas, keda seob armastus oma kodukeele ja -maa vastu, siis nüüd saab kirjakeel laulupeol taas murreteks lahti lauldud.“ Teeme sel korral teisiti ja tõstame eesti viipekeele murretega sarnaselt aukohale. Eesti ühiskond on kindlasti valmis juba selleks, et tantsupeol tantsiksid vaegkuuljad, pimedad ja ratastoolis liikujad. Eesti inimesed ja Eesti Puuetega Inimeste Koda on valmis toetama ja aitama, et see nii läheks.