Tähelepanu!

Juhime tähelepanu, et antud uudis on rohkem kui aasta vana, mistõttu võib olla sisu vananenud. Soovitame võimalusel tutvuda uuemate infoallikatega sellel teemal.

Õiguskantsleri vanemnõunik analüüsis KOV sotsiaalteenuste problemaatikat

25.03.2019 | Eesti Puuetega Inimeste Koda | Jaga Facebookis

Kohalike omavalitsuse (KOV) sotsiaalteenused on puuetega inimeste toimetuleku ja elukvaliteedi kõige olulisem alustala, kuid sageli on tegelikkuses inimestel raske mõista oma õiguste sisu ning veel keerulisem neid kaitsta. 2019 aasta jaanuari ajakirjas Juridica avaldatud Õiguskantsleri vanemnõuniku Vallo Olle artiklis analüüsitakse KOV kohustuslikke sotsiaalteenuseid reguleerivate määruste sisu. Artikkel aitab mõista KOV-de ülesandeid inimeste abistamisel.

Autor osutab mitmetele määrustes esinevatele tüüpprobleemidele ja toob näiteid, mis aitavad juriidilist teksti paremini mõista. Praktikas kõige levinum viga on teenuse eesmärgi, sisu, mahu ja abivajajate ringi õigusvastane kitsendamine. Näiteks võimaldatakse transporditeenust ainult tervishoiu- või sotsiaalteenusele sõitmiseks või ainult täisealistele, mis on vastuolus sotsiaalhoolekandeseadusega. Õigusvastane on näiteks määruse säte, mille kohaselt osutatakse teenuseid tööpäevadel kella 8.00–20.00 kogumahus kuni 20 tundi nädalas, kuid mitte rohkem kui 80 tundi kalendrikuus. Abivajaja võib sotsiaalteenust vajada ka väljaspool tööaega, samuti puhkepäevadel. Järelikult peab KOV korraldama abi osutamise nii, et see oleks võimalik. Kui jätta abivajaja näiteks hilisõhtusel ajal koduteenuseta (abistamata kütmisel, söögitegemisel vms), võib see ohtu seada tema elu ja tervise ning kahjustada inimväärikust. Abivajaja ei pruugi kedagi appi leida ning tema sugulased ja tuttavad pole õiguslikult kohustatud teenust korraldama või ise seda pakkuma. Samuti ei ole seaduse silmis aktsepteeritud vabandus, et inimene ei saa vajalikku sotsiaalteenust, sest selle valla või linna territooriumil pole hooldekodu või hooldekodus pole piisavalt vabu kohti. Sellisel juhul tuleb omavalitsusüksusel leida teistsugune lahendus, näiteks korraldada teenuse osutamine koostöös teise KOV-iga või erasektoriga.

Murekohti on teisigi

Teine tüüpviga määrustes on tegeliku elukoha nõue. Nimelt on osa KOV-e kehtestanud seadusega vastuolus oleva piirangu, et sotsiaalteenust osutatakse vaid neile inimestele, kes nii rahvastikuregistri järgi kui ka tegelikult elavad selles vallas või linnas. On selge, et kui inimene elab tegelikult väljaspool tema rahvastikuregistrijärgset valda või linna, raskendab see teenuse osutamist. Teenust osutamata jätta KOV aga ei tohi. Teenuse osutamine tuleb rahvastikuregistrijärgsel KOV-il korraldada siis koostöös inimese tegeliku elukoha KOV-iga.

Sageli piiratakse teenuse osutamist ebaseaduslikult, kui abivajajal on ülalpidajad. Näiteks eelistatakse teenusjärjekorras inimesi, kellel ei ole ülalpidajaid.

Esineb ka väärade põhimõtete kohaldamist sotsiaalteenuste eest tasu võtmisel. Mitu valda ja linna on kehtestanud määruses kindla omaosaluse suuruse (kas teatava summana või protsendina teenuse hinnast või abivajaja tuludest). Iga abivajaja tasumisvõime on aga erinev. Seega ei saa KOV otsustada, et kõik abivajajad peavad sotsiaalteenuse eest maksma ühepalju. Kui see oleks nii, oleks teenuse eest tasumine ühele abivajajale jõukohane, teisele aga mitte, takistades tal teenuse saamist. Korrektne oleks, et KOV selgitaks välja, kui palju on inimene ise võimeline teenuse eest tasuma, arvestades tema ja ta pere majanduslikku olukorda, ning kas ja kui palju maksumusest tuleb kohalikul omavalitsusel võtta enda kanda.

Olle osutab veel ühele seadusega vastuolus olevale näitele KOV määrusest, milles öeldakse, et teenuseid rahastatakse vastavate rahaliste vahendite olemasolule. Kehtivast õigusest ei tulene, et kohalikul omavalitsusel tuleb korraldada kohustuslikke kohalikke sotsiaalteenuseid vaid siis, kui tal selleks raha on. Kui see oleks nii, võiksid teenuse kulud jääda liiga suures ulatuses inimese kanda. Abi andmisel tuleb lähtuda inimese vajadusest, mille KOV on välja selgitanud. Piisava raha kohustuslike kohalike sotsiaalteenuste korraldamiseks peab kohalikele omavalitsustele tagama riik. Vajadusel saab kohalik omavalitsus riigilt puuduva raha kohtu korras välja nõuda.

Abivajajal on oluline teada, et KOVist abi küsides ei pea taotlema konkreetset teenust, vaid vajadusele vastavat abi. Seejärel on KOV-il kaks ülesannet: hinnata abivajadust ja selgitada välja vajadustele vastav abi. Abivajadust peab hindama koostöös inimesega, terviklikult ja objektiivselt (vaadates n-ö taotluse taha), s.t peab selgitama välja, kas, millistes tegevustes ja mil määral inimene abi vajab. Tuleb arvestada inimese toimetulekut, elukeskkonda, sotsiaalset võrgustikku, aga ka tahet, soove, motivatsiooni jne. Abistamisel tuleb eelistada teenust, mis võimaldab inimesel oma elu võimalikult palju ise korraldada.

Kokkuvõtteks sõnab autor, et oleks ühekülgne näha kohustuslikke KOV sotsiaalteenuseid reguleerivate määruste õiguslike probleemide allikana vaid kohalikke omavalitsusi.

Tutvu artikli täistekstiga

Refereeris Anneli Habicht, 13.03.19

TOP