Kirjutasite õiguskantslerile seoses Rakvere Lille Kodus toimunud väärkohtlemise juhtumiga. Teie
hinnangul on tehtud kohtuotsus ebaõiglaselt tagasihoidlik ning riivab kodanike õigus- ja
õiglustunnet. Samuti olete mures, et kriminaalmenetluse käigus ei arvestatud kannatanute
üleelamisi piisaval määral tulenevalt nende puudest.

Kontrollisime Teie etteheiteid seaduses ette nähtud volituste piires põhjalikult.
Tutvusime ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud kohtute infosüsteemis kohtuasja lahendamise
materjalidega ning küsitlesime süüdistust kohtus esindanud prokuröri. Õiguskantsleri pädevusest
tulenevalt ei saa me anda hinnanguid kohtuotsustele ega mõistetud karistusele. Põhiseaduse järgi
mõistab õigust ainult kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ning mõistab õigust kooskõlas
põhiseaduse ja seadustega. Kohtuotsusele saab hinnangu anda üksnes kõrgema astme kohus
korralise edasikaebemenetluse raames.

Kokkuvõte
Kehtivad õigusnormid ja asutuste sisekontrollisüsteemid ei kaitsnud piisavalt eriti haavatavate
lapskannatanute õigusi. Kui laste esindajad soovivad siiski esitada tsiviilhagi, on see veel
võimalik. Palun Riigikogu kaaluda täiendavate normide kehtestamist selleks, et kaitsta haavatavas
või abitus olukorras inimesi väärkohtlemise või nende inimväärikuse süstemaatilise alandamise
eest. Kahjuks on selgunud, et senised normid ei ole osutunud piisavaks. Palun Riigikogul kaaluda
Kriminaalmenetluse seadustiku täiendamist sättega, mis võimaldaks kohustuslikus korras riiklikku
õigusabi anda praegusest laiemale piiratud teovõimega kahjukannatanute ringile. Palun Riigikogul
kaaluda Lastekaitseseaduses lastega töötamise keelu kohaldamisala laiendamist.

I. Kokkuleppemenetlust ei kohaldata, kui sellega ei nõustu kannatanu. Kannatanul on õigus
anda nõusolek kokkuleppemenetluse kohaldamiseks või sellest keelduda, anda arvamus
süüdistuse ja karistuse ning süüdistuses nimetatud kahju suuruse ja tsiviilhagi kohta.
Alaealise kannatanu korral peab kokkuleppemenetlusega nõustuma tema vanem või muu
seaduslik esindaja. Õiguskantsleri nõunikele teadaolevalt nõustusid
kokkuleppemenetlusega kõigi laste seaduslikud esindajad.

II. Kohtueelse kriminaalmenetluse seaduslikkuse peab tagama prokuratuur. Muu hulgas (selle
juhtumi puhul on see iseäranis oluline) peab prokuratuur tagama kriminaalmenetluse
seadustiku (KrMS) § 372 ette nähtud kannatanu individuaalsete kaitsevajaduste hindamise:

(1) menetleja on kohustatud hindama, kas esineb asjaolusid, mis annavad aluse arvata, et
füüsilisest isikust kannatanu vajab kriminaalmenetluses erikohtlemist ja kaitset, sealhulgas
ohvriabiteenuseid.
(2) Hindamisel võetakse arvesse kannatanu isiksuseomadusi, kuriteo raskust ja laadi, kahtlustatava
isikut, kuriteo toimepanemise asjaolusid ja kannatanule tekitatud kahju. Alaealise kannatanu puhul
eeldatakse, et ta vajab kriminaalmenetluses erikohtlemist ja kaitset.
(3) Hindamise tulemusel otsustatakse, milliseid käesolevas seadustikus sätestatud kannatanu
turvalisust tagavaid võimalusi on võimalik kasutada, samuti seda, kas ülekuulamine tuleb läbi viia
kannatanu erivajadustele kohandatud ruumis, eriliste kaitsevajadustega kannatanu ülekuulamiseks
koolitatud spetsialisti poolt või tema osalusel või võimaluse korral kogu menetluse jooksul sama
isiku poolt või kas eriliste kaitsevajadustega kannatanu võib vajada ohvriabiteenuseid.

III. Kui Politsei- ja Piirivalveamet, prokuratuur või kohus tuvastab, et kannatanu võib vajada
ohvriabiteenuseid, tuleb edastada kannatanu andmed ohvriabi seaduses sätestatud korras
Sotsiaalkindlustusametile.

IV. Õiguskantsleril puudub olemasoleva info valguses alus väita, et nimetatud toiminguid ei
tehtud. Teadaolevalt pakuti kannatanutele (ja nende lähedastele) ohvriabiteenuseid.
Arvestada tuleb, et kannatanuteks olid sel juhtumil eriti haavatavad puudega lapsed, kelle
abistamine võib olla äärmiselt keeruline. Asi on selles, et uued olukorrad ja kokkupuuted
võõraste inimestega võivad nendele kannatanutele tekitada toe ja turvatunde asemel
täiendavat ärevust ja hirmu. Abi, mida pakutakse ohvritele ohvriabiteenuste kaudu, peab
neile lastele vähemalt osaliselt olema kättesaadav lasteasutuses, kus need lapsed elavad.

V. KrMS § 38 kohaselt selgitab uurimisasutus või prokuratuur kannatanule tema õigusi,
tsiviilhagi esitamise korda, tsiviilhagile esitatavaid põhilisi nõudeid, tsiviilhagi esitamise
tähtaega ja selle möödalaskmise tagajärgi, samuti riigi õigusabi saamise tingimusi ja korda.
Prokuröri kinnitusel seda kõnealuses menetluses ka tehti.

VI. Pole teada, miks otsustasid kannatanute esindajad kriminaalmenetluse käigus tsiviilhagi
esitamata jätta, kuid on oluline, et hagi esitamise võimalus on kannatanute esindajatel ka
praegu. Kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tuleneva nõude
aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks
kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama (tsiviilseadustiku üldosa seadus § 153).
Lisaks süüdimõistetutele on võimalik esitada kahju hüvitamise nõue ka süüdimõistetute
tööandja vastu.

VII. KrMS § 41 lg 31 näeb kohustuslikult ette piiratud teovõimega kannatanule riigi õigusabi
korras esindaja määramise, kui:

1. asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et kannatanu seadusliku esindaja huvid on vastuolus kannatanu huvidega;
2. alaealine kannatanu on perekonnast eraldatud;
3. kannatanu on saatjata alaealine välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse tähenduses.

Võimalik, et Riigikogu peaks seda loetelu täiendama ja avardama (piiratud teovõimega, aga mitte
ainult) kannatanutele esindaja määramise kohustuslikkust ka muudel alustel.

VIII. Palun Riigikogul kaaluda, kas oleks põhjust kehtestada lastekaitseseaduses eluaegse
lastega töötamise keelu kohaldamise võimalus ka niisugustel kehalise väärkohtlemise
juhtumitel, kui tegu on toime pandud alaealise suhtes korduvalt või süstemaatiliselt. Hetkel
võib karistusseadustiku (KarS) § 121 alusel süüdi mõistetud inimene minna uuesti lastega
seotud tööle pärast karistusandmete karistusregistrist kustutamist. Praegusel juhul kolm
aastat pärast seda, kui lõpeb neile inimestele kohtuotsusega määratud katseaeg.Haavatavas
olukorras olevate inimestega (näiteks lapsed, puudega inimesed ja teised, kes ei saa ise
enda eest igas olukorras seista) töötamiseks kõlbmatute töötajate värbamist
lasteasutustesse või muudesse hoolekandeasutustesse peaks aitama ära hoida ka kutsealal
kehtestatud eetikareeglid ja kõrgendatud nõudmised neis asutustes töötavate inimeste
suhtes. Porkuni Kooli näitel nägime paraku, et eetikareeglitest alati ei piisa, et hoida laste
suhtes vägivalda kasutanud inimesi lasteasutustest eemal.

IX. Palun Riigikogul hinnata, kas oleks põhjust mõelda uue karistusnormi loomisele. Nimelt
on KarS § 121 järgi karistatav teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav
kehaline väärkohtlemine. Karistatav on ka raske tervisekahjustuse tekitamine (KarS § 118)
ja teadvalt eluohtlikus seisundis inimesele abi andmata jätmine õnnetuse või üldise ohu
korral (KarS § 124).

X. Palun Riigikogul kaaluda, kas karistatav peaks olema ka kaitsetus või abitus olukorras
inimeste muul viisil väärkohtlemine või süstemaatiline alandamine (näiteks ohvrites
hirmu, ängi ja alaväärsustunde tekitamine). See ei puuduta üksnes puudega laste eest
hoolitsevate inimeste käitumist, vaid ka puudega täiskasvanute eest hoolitsemist, samuti
vanuse või haigusseisundi tõttu abi ja tuge vajavate inimeste eest hoolitsemist (nt kipsis
kätega patsiendi janusse jätmist, söömisel tuge vajava inimese abita jätmist ning muudes
igapäevastes toimetustest abi vajavate inimeste alandavat ja ebaväärikat kohtlemist).
Näiteks ametiisikut saab raskendavatel asjaoludel piinamise (suure või järjepideva kehalise
või hingelise valu põhjustamine karistamise, hirmutamise, sunni või diskrimineerimise
eesmärgil) karistada kuni 10-aastase vangistusega.

Eeltoodud põhjustel saadan vastuse teadmiseks ka Riigikogule.

Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise